Georg Rute: tuumajaam tõstaks elektri hinna mitmekordseks
Tuumajaam vajab kasumi teenimiseks elektri hinda, mis on kolm korda kõrgem kui Eesti viimaste aastate keskmine börsihind. Tuumajaam saaks valmis kõige varem 2040. aastatel, kuid selleks ajaks on tuul, päike ja nendega seotud salvestustehnoloogiad energiapöörde juba lahendanud, kirjutab Georg Rute.
Eestis on pead tõstnud häälekas tuumaenergia lobi, mis kasutab eksitavaid argumente nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning hädavajalik alternatiiv põlevikivijaamade asendamiseks. Ka mina olin kümmekond aastat tagasi tuumaentusiast, kuid mulle sai kiiresti selgeks, et tuumaenergial ei ole perspektiivi, sest see on kõige kallim energia tootmise viis.
Eestis levivatega üsna sarnaseid valeväiteid kasutas Ameerika tuumalobi 1990. aastatel. Kalli hinna ja avaliku vastuseisu tõttu ei ehitatud Ameerikas toona enam uusi tuumajaamasid. Sealne tuumalobi reageeris olukorrale jutuga, nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning ainus alternatiiv fossiilsetele jaamadele. Ameerika poliitikud jäid seda juttu lõpuks uskuma, mis kulmineerus 2005. aastal president George W Bushi alla kirjutatud tuumaenergiat toetava aktiga.
USA valitsus asus toetama tuumajaamade ehitamist läbi laenugarantiide, maksude vähendamise, garanteeritud kõrgema elektri müügihinna ning võimalike ülekulude otsese kompenseerimisega.
Mitmekülgsete subsiidiumite abil alustati USA-s kahe Westinghouse AP1000 jaama ehitamisega. Westinghouse väitis, et jaam on modulaarne ehk tehases eelnevalt valmis tehtav ning kohapeal odavalt kokku pandav. Mõlemad jaamad pidid saama valmis aastaks 2016.
Peatselt tekkisid aga hilinemised ja suurenenud kulud. Vogtle tuumajaam pidi maksma 12 miljardit dollarit. Praegune hind on 26 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Summeri tuumajaama hind paisus kümne miljardi dollari pealt 23 miljardile dollarile, kuid jaama ehitamine jäeti pooleli pärast seda, kui üheksa miljardit dollarit juba kulutatud oli. Westinghouse läks aga pankrotti, sest ei suutnud kahe jaama suurenenud kulusid katta.
Tuumajaama hinna ja ehitusaja osas ei tasu uskuda müügimeeste või heas usus tegutsevate füüsikute paberi peal tehtud arvutusi, vaid tuleb vaadata kogemust hetkel ehitatavate jaamadega.
Põhja-Ameerikas ja Euroopa Liidu riikides on viimase kahekümne aasta jooksul alustatud lisaks eelnevale kahele juba mainitud jaamale veel ainult kolme jaama ehitamisega. Need ainsad viis jaama on keskmiselt osutunud kolm korda kallimaks kui kavandatud ning võtnud kolm korda kauem aega.
Soome Olkiluoto tuumajaama juures alustati uue reaktori ehitust 2005. aastal. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ning saama valmis 2009. aastaks. Praegune hind on 11 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Suurenenud kulud on osaliselt katnud Prantsuse riigile kuuluv energiafirma ning kahe miljardi ulatuses otseselt maksumaksja.
Prantsusmaal alustati aastal 2007 olemasoleva Flamanville tuumajaama juures uue reaktori ehitust. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ja saama valmis 2012. Praeguseks on kulutatud juba 19 miljardit ning jaam pole endiselt valmis. Suurenenud kulud on katnud Prantsuse riiklik energiafirma.
Suurbritannia Hinkley tuumajaama ennustatav hind on 22 miljardit naela ning jaama valmimine on juba kahe aasta võrra edasi lükatud aastale 2025. Hinkley on saanud UK valitsuse poolt 35 aastaks garanteeritud elektri müügihinna 92,50 naela megavatt-tunni kohta, mis on umbes kaks ja pool korda kallim kui viimase kahe aasta keskmine elektri hind Eestis.
Eesti tuumalobi väidab, et eelnevad näited Eesti vaates ei kehti, kuna meie võimalik tehnoloogia oleks modulaarne ehk masstoodetav. Tuletan meelde, et ka ülalviidatud USA jaamades kasutatav Westinghouse AP1000 tehnoloogia pidi samuti olema modulaarne ja masstoodetav.”Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?”
Usaldust vähendab seegi, et praegune tuumalobi pooldab tehnoloogiat (SMR), mida ei ole rakendatud mitte üheski Põhja-Ameerika või Euroopa Liidu riigis. Teoreetiline võit modulaarsusest ehk masstootmisest ei kehti esimestele eksemplaridele, vaid kasu tuleb alles siis, kui tootmisprotsess on küps ning õppekõver on läbitud. Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?
Traditsioonilisi tuumajaamu oskavad tänapäeval ehitada ainult Hiina ja Vene firmad. On kaheldav, et meile oleks poliitiliselt vastuvõetav osta tuumajaam Hiinast või Venemaalt. Lisaks, Eesti elektrisüsteemi jaoks oleks need üle 1000-megavatised jaamad liiga suured. Praegu on Baltikumis kõige suuremateks üksusteks 700-megavatised merekaablid.
Suur tuumajaam tõstaks oluliselt elektrisüsteemi tasakaalustamise kulu, sest süsteem peaks siis tulema toime 1000 megavati ootamatu välja lülitumisega. Igatahes oleks tegu Euroopas esimese taolise jaamaga ning uut tüüpi jaama ehitamine on kallis.
Lisaks tuumajaama enda kallile hinnale peaks Eesti kodanik kinni maksma kogu tuumajaama ehitamiseks ja käimashoidmiseks vaja mineva taustsüsteemi loomise. Tarvis oleks tuumaministeeriumit, tuumaregulaatorit, sadu tuumateadmisega töötajaid ja tuumajäätmete töötlemise võimekust. Viimast ei ole kusjuures veel kusagil maailmas ära lahendatud. Need võimekused peaks Eestis looma nullist, mis tõstaks tuumaenergia hinda ühiskonna jaoks veelgi.
Tuumaenergia eestkõnelejate teine valeväide on, et see on ainuvõimalik lahendus toetamaks süsinikuvabale energiasüsteemile üleminekut. Tegelikult ei ole tuumaenergia võimeline Eestis oluliselt süsiniku heitmeid vähendama, kuna jaam ei saaks õigeks ajaks valmis.
Isegi kui tuumajaama osas tuleks valitsuse kinnitus aastal 2022, saaks see kõige varem valmis aastaks 2044. Enne ehitamist oleks tarvis luua vajalikud ministeeriumid ja regulaatorid. Inimeste välja õpetamine võtaks vähemalt kolm aastat.
Seejärel oleks tuumajaam tarvis keskkonna ja turvalisuse osas litsentseerida, mis võtab hinnanguliselt aega kuus aastat. Alles siis saaks alustada ehitamisega.
Viimaste tuumajaamade ehitamine on kestnud keskmiselt kolmteist aastat. Tuumajaama valmimise ajaks on Eesti energeetika väljakutse juba lahendatud läbi päikese, tuule ja nendega seotud salvestuse lahenduste.
Läänemerel on väga head tingimused tuulest elektri tootmiseks ning meretuul suudaks meie elektritarbimise mitmekordselt katta. Päikesepaneelid toodavad meil märtsist novembrini edukalt elektrit.
Lisaks tuulele ja päikesele on tarvis energia salvestusvõimekust, et katta puhta energiaga tuulevaiksed ja pimedad tunnid. Nende paari talvise nädala jaoks aastas, millal tuult üldse ei puhu, peaks olema reservis mõni gaasijaam või juba olemasolev biomassijaam.
Tuumajaam seevastu ei sobi reservi, sest seda ei saa välja lülitada. Tuumajaam toodaks suure osa aastast, kui elektri hind tänu tuulele ja päikesele madal on, otseselt kahjumit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tuumaenergia on Eesti kontekstis kordades liiga kallis ning selle rakendamisele fossiilkütuste asendajana kuluks lootusetult palju aega. Eesti maksumaksja ei peaks raiskama raha tuumaenergia arendamisele. Loodan, et tuumalobil ei õnnestu veenda Eesti poliitikuid kordama ameeriklaste möödunud sajandi vigu ega lollitada avalikkust lihtsate lahenduste võimalikkusest.
Georg Rute on ettevõtja energeetika valdkonnas ning tegi tuumaenergia teemal magistritöö Imperial College’is Londonis aastal 2014. Rute on töötanud Eleringi digitaliseerimise valdkonna arendusjuhina.
Artikkel on avaldatud Eesti Rahvusringhäälingu uudiste portaalis.
Kasutatud pildi autor: Georg Rute (erakogu).