Skip to main content

Madis Vasser: tuumaenergia kuulub ajalukku

2021-08-17 07:00:06

Möödunud nädalal Riigikogus toimunud majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungilt tuumaenergeetika teemadel jäi kõlama, et tegemist on perspektiivitu valdkonnaga, mida peaks riiklikult kindlasti rahastama.

Veel kolm aastat tagasi oleks lause “Ehitame Eestisse tuumajaama” saanud sõbraliku naerupahvaka osaliseks. Igale vähegi teemaga kursis olevale inimesele oli selge, et Eesti on sellise tehnoloogia jaoks liiga väike, see on olemasolevate alternatiividega võrreldes liiga kallis ning välismaa lähimineviku katastroofilisi kogemusi meenutades äärmiselt riskantne. Kõik need faktid kehtivad muidugi ka täna, kuid ometi leidsid Riigikogu saadikud end 3. augustil tõsimeeli arutamas korraga lausa kahte temaatilist rahvaalgatust. javascript:”;

Erakond Eestimaa Rohelised esitas algatuse “Eesti ei ole tuumapolügoon”, mille sisuks oli kutsuda rahvasaadikuid üles lõpetama tuumaenergia-alase tegevuse rahastamine ja läbiviimine Eestis. Jälgides avalikku arutelu, suunatud sisuturunduse järsku kasvu viimastel aastatel või ministeeriumitega kohtuvate usinate lobistide registrit, on selge, et avaliku raha ust kangutatakse kohaliku tuumatööstuse poolt juba vägisi lahti, et jalg vahele saada.

Istungi teine arutelu alune rahvaalgatus oli aktiivse kodaniku Lemmit Kaplinski poolt eestveetud ning oluliselt madalama poolehoidjate arvuga “Puhas elekter aastaks 2035”, mis pöörvõrdeliselt soovis just tuumategevuse riikliku rahastamine hüppelist kasvu.

Tulevikuenergia, mis võeti kasutusele 80 aastat tagasi

Tuumaenergeetika pooldajate nimel tegi ettekande füüsik Andi Hektor, kes maalis kuulajatele põgusa ja ilustatud pildi tuumafüüsika üldisest ajaloost ja võimalikest põnevatest tulevikutrendidest. Väljaspoole füüsikareegleid jäävates aspektides leidus aga mõningaid möödapanekuid – olgu selleks siis Soome Roheliste erakonna ekslik sildistamine tuumaenergeetika pooldajateks, elektritarbimise paratamatu mitmekordse kasvu kuulutamine või mõningate vaid paberil eksisteerivate tuumatehnoloogiate reklaamtekstide segiajamine reaalsusega.

Tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab tuumaenergeetikas tekkinud kahju ühiskond ja elektritarbija.

Oma ettekande ehk kõige väärtuslikumas mõttekäigus iseloomustas Hektor väga tabavalt tuumaenergia propageerijate mõttemaailma, nimetades tuumaenergia arendamise peamise probleemina kommunikatsiooni, mitte tehnoloogilisi või majanduslikke küsimusi.

Hektori hämmastaval aus sissevaade kirjeldab väga hästi tuumaenergia sektoris toimuvat, kus arendajad võtavad oma kasumi ja tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab kahju ühiskond ja elektritarbija. Fukushimas plahvatanud reaktori koristustööde hinnanguline ülemine ots on 660 miljardit dollarit, arvestamata juurde pikaajalist kahju tervele piirkonnale. Ühendkuningriik sõlmis seal Hinkley Point C tuumajaama ehitava Prantsuse firmaga EDF lepingu, mille järgi on Briti tarbijad tulevikus tuumaelektri eest kohustatud maksma hinda, mis on tänasest elektri turuhinnast kaks korda kõrgem. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid ise katta vaid 52% jaama hilisema dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest. javascript:”;

Andi Hektorit parafraseerides pole tõesti majanduslikku probleemi, tuumafirma vaates. Jääbki peamine murelaps – kommunikatsioon ehk oskus tuumajaam kui väidetavalt ohutu ja odav lahendus elanikele maha müüa.

Eksperimentaalse tuumaenergeetika vastaste ehk selle küsimuse puhul siiski ka tehnoloogilist, majanduslikku ning elukeskkonda puudutavaid tõsiseid probleeme mõistva rahvaalgatuse nimel võttis Riigikogu komisjonide istungil sõna siinkirjutaja, esindades algatuse 1384 allkirjastanut ning keskkonnaühendust Eesti Roheline Liikumine. Saadikutele sai meelde tuletatud, et küsimusega “Kas Eesti vajab tuumajaama?” käib alati kaasas ka küsimus kaasnevatest riskidest, avaliku sektori suurtest kulutustest ja maailmas seni lahendamata tuumajäätmete probleemist.

Toonitasime, et maailmas on üha rohkem fookuses energiasääst, mitte ohjeldamatu raiskamise kasv. Nentisime, et Eesti on osa ühisest suurest energiaturust, mitte üksik saareke. Lisasime, et energia salvestamise võimekus kasvab iga päevaga. Ainuüksi juba nende teadmiste valguses on küsitav, kas Eesti ühiskond üldse põhimõtteliselt tahab vaadata tuumaenergeetika poole. Ja kui tahabki, ega pole meile reklaamitud olematut õhulossi?

Kohalik tuumadebatt on täna kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks.

Oluline on mõista, et täna on kohalik tuumadebatt kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks. Ei ole üllatav, et Riigikogu arutelu hommikul saatis OÜ Fermi Energia, kelle nime pole mainitud kummaski rahvaalgatuses, komisjoni liikmetele omapoolsed vastuväited tuumaenergias kahtlevate kodanike pöördumisele, nimetades neid alusetuks. Demokraatliku riigi kontekstis on selline debati vaigistamise püüd erasektori poolt juba enne arutelu algust küllaltki problemaatiline. Soovitakse luua õhustikku, kus tuumajaama küsimustes tohiksid sõna võtta justkui ainult selle sama jaama müügimehed. javascript:”;

Samas on arusaadav, miks tuumajaama maaletoojad ärevust tunnevad. Põhjuseks on väikeste tuumajaamade võrkturundajate hirm, et nende äriidee võimaluse aken võib sulguda juba käesoleva kümnendi jooksul, mil taastuvenergia laialdasem levik ning üha paindlikum elektrivõrk ei näe mingit loogilist kohta tuumajaama jaoks. Seega püütakse saada riigi rahakoti raudade vahele juba täna, et tulevikus üha kasvavaid toetusi tuumajaama planeerimisel, ehitamisel, opereerimisel ja hilisemal jäätmekäitusel kergem põhjendada oleks.

Pole juhus, et Fermi Energia lubas Rootsi energiafirmalt Vattenfall väikese osaluse müügist teenitud miljon eurot kulutada peaasjalikult teavitusele, koolitusprogrammidele ja ekskursioonidele tuumajaamadesse. Nii näeme ilmselt edaspidigi sisutühjasid ja tihti vastuolulisi hüüdlauseid, mida juba täna avalikus tuumapropagandas tihti kuuleb: “tegemist on tulevikutehnoloogiaga, mis on kusagil juba ammu olemas” või “tuumaenergia on ohutu ja odav, sest ohtlike protsesside kontrollimiseks kulutatakse väga palju raha”.

Miks me ei õpi teiste vigadest?

Rahvasaadikud ise jäid kogu sessiooni vältel aga pigem skeptiliseks. Kristen Michal rõhutas, et tuumajaam ei pruugi olla lahendus, mida Eesti otsib. Kuid vajame täiendavaid teadmisi enne selge otsuse tegemist. Marily Jaska Keskkonnaministeeriumist kinnitas, et hiljuti tööd alustanud riikliku tuumakomisjoni peamine roll on teha tõeliselt erapooletu kaardistus olukorrast ja võimalustest. Hetkel tegutseb töögrupp ilma eraldi eelarveta, ehk siis otseselt ministeeriumi teiste oluliste tegevuste arvelt.

Ainuüksi Euroopa Liidus soovivad kaks kolmandikku liikmesriikidest olla tulevikus tuumavabad, nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused.

Mario Kadastik Haridus- ja Teadusministeeriumist meenutas, et aastakümneid tagasi jõuti Eestis koostada juba kaks temaatilist õppekava kõrgkoolidele, aga need plaanid lõpetas Jaapanis Fukushimas toimunud tuumakatastroof ning edaspidi pole plaanis alustada tuumaenergia teemalist õpet ilma väga selge poliitilise otsuseta. Jaanus Uiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist selgitas, et tuumajaama küsimus on kauge tuleviku teema ja täna peab riik tegelema eelkõige n-ö kahetsusvabade investeeringutega, milleks on taastuvenergia lahendused. javascript:”;

Mõned saadikud olid tuumaenergia osas tugevalt kahtleval seisukohal, kuid toetasid siiski selleteemalise hariduse investeeringuid. Virtuaalses arutelus kuuldus ka tõdemus, et süsteemid ja inimesed pole kunagi täiesti veakindlad – kuidas tagada tulevane tuumaohutus, kui ületamatuid väljakutseid tekitab isegi Terviseameti külmkapi temperatuuri hoidmine?

Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. Vaadates ainuüksi Euroopa Liidu sees ringi, näeme, et kaks kolmandikku liikmesriikidest soovivad olla tulevikus tuumavabad. Nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused. Meenutada tasub ka seda, et täna Fermi Energia ridades väga ühepoolset ja kallutatud infot levitavatest inimestest nii mitmedki on tegelikult Eesti maksumaksja rahade eest kümmekond aastat tagasi Rootsis tuumaenergeetikat õppimas käinud.

Kui Riigikogu liikmed ei soovi siiski aktsepteerida maailma spetsialistide seas juba laialt levinud teadmisi tuumaenergeetika perspektiivitusest ega loobu sellesuunalise uurimise rahastamisest Eestis, siis vähemalt olgu järgmistel usinatel õppuritel selge kohustus: sel teemal kommunikeerides tuleb ära teha ikka terve rehkendus, mitte ainult enda ärihuvidele sobiv pool.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes 12.08.2021.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!