Hiljuti kinnitas keskkonnaminister riikliku tuumaenergia töörühma koosseisu, kuhu kuuluvad peamiselt spetsiifilise tuumaenergeetika taustata ametnikud. Tekib kahtlus, kas nii on võimalik pädevalt analüüsida tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusi Eestis, arutleb värskelt Postimehes avaldatud artiklis Madis Vasser.

Olukorda üritab osavalt ära kasutada aga kohalik tuumamonopol Fermi Energia, serveerides ametnikele ja poliitikutele äriprojektile sobivas kastmes informatsiooni eksitavate otsekirjadega ja Äripäeva sisuturunduse abil. Kuna Eesti tuumaunistus oleks võimalik vaid maksumaksjate avaliku raha arvelt, on Fermi võtnud fookusesse värske ELi taksonoomia tarbeks koostatud Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) vaheraporti, mis justkui lubaks tuumaenergia tootmist riiklikult heldelt toetada kui rohelist ja jätkusuutlikku tegevust. Tegelikult pole selles muidugi midagi rohelist ega jätkusuutlikku.

Selles uuringus analüüsiti ka, kas radioaktiivsete materjalide käitlus ja lõppladustamine täidaks ELi laiahaardelist printsiipi «​do no significant harm» ehk «​ei kahjusta oluliselt», et kvalifitseeruda erinevatele keskkonnatoetustele. Raporti põhijäreldustest leiabki tõlgituna lause: «​Hetkel valitseb laialdane teaduslik ja tehniline üksmeel, et kõrgaktiivsete pika poolestusajaga radioaktiivsete jäätmete ladustamist sügavates geoloogilistes lasundites peetakse tänapäevaste teadmiste kohaselt asjakohaseks ja ohutuks viisiks jäätmete eraldamisel biosfäärist väga pika aja jooksul.» Ehk raporti esialgne vaheversioon järeldab, et kui asja professionaalselt teha, siis on tehtav. Tähelepanuväärsel kombel on Fermi oma sisuturundusartiklis raporti tõlkest võtmesõna «hetkel» osavalt välja jätnud, jättes mulje, nagu oleks see hinnang igavesest ajast igavene. Kuid tegelikult on situatsioon veel muutumises, mitte kivisse raiutud. Võrdluseks – ÜRO kliimaläbirääkimise aruandeid ette valmistades vaidlevad riigid tuliselt kuude kaupa üksikute sõnade ja väljendite kasutamise või väljajätmise ümber, sest sellisel tasemel tuleb olla täpne, mitte vastavalt enda huvidele tsitaate moonutada.

Tuumajäätmete jaoks on täna vaid lootus nendega toime tulla

Pikaaegse kogemusega tuumaenergia lobitegevuse uurijad Austria keskkonnaühendusest Global2000 on kommenteerinud, et kuigi raport püüab näidata kasutatud tuumkütust kui tavapärast jäätmekäitlusprobleemi, on tegelik olukord selgelt keerulisem. Ilusaid sõnu varjutavad faktid, et kuigi esimesed tuumajaamad alustasid tegutsemist juba möödunud sajandi 50ndatel, ei eksisteeri maailmas jätkuvalt ühtegi toimivat kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmete lõppladestuspaika, veel vähem saab midagi öelda nende lahenduste pikaajalise ohutuse kohta. See näitab probleemi keerukust ja ühe täiendava aruande nii- või naasugune hinnang ei muuda tegelikkust – isegi jõukad tuumariigid USA, Saksamaa või Prantsusmaa pole suutnud oma sadu tuhandeid tonne tuumajäätmeid jätkuvalt ohutult lõpp-ladestada. Eesti entusiaste see ilmselt ei morjenda – hoolimata tõsiasjast, et Fermi plaanitava 1200-megavatist tuumajaama tehnoloogiat füüsilisel kujul isegi veel ei eksisteeri, arvestatakse sellega sisuturunduse kohaselt juba enesekindlalt «tugeva jõuna Eesti puhta energia portfellis». Tugev tundub siinkohal paraku olevat vaid enesepettus.

Soovmõtlemine ja selle allikad

Selline soovmõtlemisena näiv võib panna ka kaaskodanikke üllitama lauseid, nagu on öelnud Lemmit Kaplinski oma artiklis: «​Tuumajäätmed on vist üldse kõige kontrollitum jäätmeliik maailmas.» Ei saa välistada, et seegi arusaam pärineb pigem kallutatud sisuturundusest. Tuumajäätmeid majandavad ajutistes vaheladudes ikkagi tehnoloogiad ja inimesed, mis kahjuks ei ole jätkuvalt kumbki veakindlad. Kerge vaevaga võib leida suure hulga näiteid sellest, kuidas on esinenud erinevad «​võimatud» õnnetused tuumajäätmetega. Näiteks USA vahelao intsident, kus suure ajalise surve all ning tuumahariduseta keskastmejuht kuulis koosolekul juhiseid veidi valesti ja tulemusena sattus jäätmetünni orgaaniline kassiliiv, mille tagajärjel üks suur kapsel süttis – õnneks küll maa all, mitte transpordi käigus. Kiiritada sai siiski 22 inimest, hoidla suleti 35 kuuks ning lisaarve maksumaksjatele oli miljardi dollari ringis.

Prantsusmaa tuumajäätmete hoidlas puhkes töötajate hoiatustest hoolimata, kuid peadirektori sallitult leidis aset kaks aastat kestnud tulekahju, mis algas sellest, et palavates käikudes ladustati orgaanilist materjali. Uskumatuid tõrkeid tekib ka töötavates tuumajaamades, alles eelmise aasta lõpul oli häireolukord üle lahe Olkiluoto tuumajaamas. Hilisem uurimine leidis, et põhjuseks oli üks ventiil, mis korralikult ei sulgunud. Aga operaatorid ei olnud sellest algselt teadlikud, sest ventiili jälginud sensor mõõtis mitte otseselt klapi sulgumist, vaid vigase klapi liigutamiseks kulunud aega – kontrolliti küll tublisti, aga täiesti valet parameetrit! Kes julgeb üleolevalt kinnitada, et tuumajäätmete kontrollimisel ei tehta enam mitte kunagi ühtegi sellist lihtsat viga, kuigi nii saaks kõvasti raha või aega säästa?

Häkkerid ja muutuv kliima

Tehniliste ja inimlike apsakate kõrval ei saa ignoreerida fakti, et elame tormiliselt muutuvas maailmas. Hiljutistest uudistest on läbi käinud näiteks naftajuhtmete ning tuumarajatiste edukad häkkimised. Kaitseks füüsilise terrorismiohu eest on välja pakutud naeruväärselt primitiivseid lahendusi, olgu selleks siis aerofotodel tuumajaama territooriumi udustamine või rünnaku korral suitsukatte kasutamine. Tuumajaama operaatorile tagaks see kindlasti tööstuse enda kõnepruuki kasutades «​turvalise jalgalaskmise» (walk away safety), kuid riigil tuleks tegeleda kallite ja pikaajaliste tagajärgedega. JRC raportile avaldas hiljuti kommentaari väljaande Nuclear Intelligence Weekly veergudel ka Londoni ülikooli vanemteadur Paul Dorfman. Ta tõi välja, et uuring ignoreerib süvenevate kliimamuutuste mõju tuumajaamade turvalisele toimimisele näiteks rannikul: «​Tegemist on kohutava ja üsna uskumatu veaga, kui mõelda jätkusuutlikkusele.» Samas väljaandes kritiseeris raporti koostajaid ka Austria kliimaministeeriumi ametnik Andreas Molin, viidates JRC kaheldavale erapooletusele tuumaenergeetika küsimustes.

Blufi, kuniks õnnestub – aga kui ei õnnestu?

Eesti riik on tegelikult just praegu saamas oma esimesi valusaid triibulisi radioaktiivsete jäätmete lõppladestamisega – maha on vaja matta nõukogudeaegsed Paldiski õppereaktorid. Esimene riigihange näitas, et sellise peenraha eest nagu 7,6 miljonit eurot ei ole keegi nõus sellist tööd ette võtma. Seega lisati eelarvele veel üks miljon ning samas vähendati esimeses faasis nõutavaid tegevusi. Radioaktiivsete jäätmete likvideerimine on riigi jaoks sundolukord ning eraettevõtlus on sellest selgelt aru saanud. «​Puhta» tuumaenergeetika tagajärjel tekkinud tuumajäätmed on aga veelgi kangem kraam, mille matmine koos Paldiski vanametalliga maapinnalähedasse lõppladestuspaika on juriidiliselt ja ka kainemõistuslikult välistatud. Õnneks ei ole meil selliseid jäätmeid veel Eesti pinnal tekkinud ega peagi kunagi tekkima. Fermi reklaamib aga tuumajäätmekäitluse alternatiiviks sügavate kitsaste puuraukude meetodit. Nagu ikka, ei ole ka seda tehnoloogiat esiteks päriselt veel olemas ning teiseks ei luba selline lähenemine ka jäätmeid hiljem kuidagi kontrollida – puuraukudesse lastud kitsad ja õhukese seinaga jäätmekapslid betoneeritaks ja nende seisukorda poleks enam kunagi võimalik kontrollida. Soomes on juba aastakümneid rajamisel olev Onkalo tuumajäätmete lõppladestuskoht just seepärast ligi miljardieurose hinnalipikuga, et graniiti raiutakse piisavalt laiad käigud surmavalt kiirgavate jäätmete võimalikuks kontrolliks ka aastasadade pärast. Fermi reklaamitav «​tulevikutehnoloogia» lihtsalt kitsa ja sügava augu näol adekvaatset hilisemat järelevalvet ei võimalda. Kas nii, et pole kontrolli, pole probleemi?

Enne JRC raporti lõplikku vastuvõtmist töötavad selle läbi veel kaks ekspertkogu, kes seni pole veel sõna sekka öelnudki – kiirguskaitse ja jäätmekäitluse ekspertrühm ning tervise-, keskkonna- ja tekkivate keskkonnamõjude teaduskomitee. Levivad kuuldused, et neil ekspertidel on selle dokumendi puuduste kohta nii mõndagi kriitilist öelda. Võib aga olla kindel, et kui reaalsetele faktidele otsa vaadates osutub tuumaenergia jätkusuutmatuks energiatootmisviisiks, siis Fermi sisuturunduse kaudu avalikkus sellest ei kuule. Alustav riiklik tuumaenergia töörühm töötab loodetavasti informatsiooniga, mis tuleb sõltumatutest allikatest.

KAS NEMAD OTSUSTAVAD EESTISSE TUUMAJAAMA TULEKU?

Keskkonnaminister Tõnis Mölder kinnitas tuumaenergeetika töörühma koosseisu aprillikuus.
Töörühma esimees: keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt.
Esimehe asetäitja: sama ministeeriumi asekantsler Harry Liiv.
Töörühma koordinaator: ministeeriumi välissuhete osakonna nõunik kiirgusküsimustes Reelika Runnel.
Keskkonnaametist: kliima- ja kiirgusosakonna juhataja Ilmar Puskar.
Siseministeeriumist: kantsler Lauri Lugna, asendusliige Viola Murd pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler. Rahandusministeeriumist: regionaalvaldkonna asekantsler Kaia Sarnet, asendusliige Tiit Oidjärv, planeeringute osakonna juhataja asetäitja.
Justiitsministeeriumist: kantsler Tõnis Saar, asendusliige asekantsler Heddi Lutterus.
Haridus- ja teadusministeeriumist: kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand ning asendusliige teadusosakonna juhataja Katrin Pihor.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist: energeetika asekantsler Timo Tatar ja asendusliige energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga.
Kaitseministeeriumist: kantsler Kristjan Prikk ja asendusliige kaitsevalmiduse osakonna juhataja Marti Magnus.
Välisministeeriumist: kliima- ja energiapoliitika erivolitustega diplomaatiline esindaja Kaja Tael ja asendusliige Euroopa osakonna Põhja- ja Kesk-Euroopa ning regionaalse koostöö büroo lauaülem Andres Ideon.
Sotsiaalministeeriumist: kantsler Marika Priske ning asendusliige tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich.
Riigikantseleist: strateegiabüroo nõunik Triin Reisner.

On selge, et rohepööre vajab saastavale põlevkivitööstusele alternatiivseid lahendusi, mis oleksid aktsepteeritavad kõikide ühiskonnakihtide poolt, tekitaksid töökohti ning suudaksid pakkuda võimalust investeeringutest tulu teenida. Ennast tõestanud lahendused tuumajaama kõrval on aga juba ammu olemas. javascript:”;

Üldine ekslik arvamus on, et praegused alternatiivid energeetikasektoris, milleks on jätkusuutlikkuse põhimõtteid arvestav tuule- ja päikeseenergia, ei ole piisavad ning vaja on midagi, mis tagab varustuskindluse, kui mõnes maakonnas tuul ei puhu ja päike ei paista. Ometi on Eesti varustuskindlus Eleringi andmetel piisav.

Päikeseenergiast toodetud elektrienergia tootmismaht kasvas eelmisel aastal rohkem kui kaks korda ning tootjate arv kolmekordistus. Ootel on ligikaudu 4500 kuni 50-kilovatise võimsusega tootmisseadme – see tähendab, et kokku on aastaks 2021 on Eesti võimeline elektrit tootma juba ligikaudu 500 megavatti päikeseenergiat. Võrdluseks – riskantse moodultuumajaama puhul jääb ühe reaktori tootmisvõimekus 300 megavati juurde.

Tuumaentusiastid näevad tuule- ja päikeseväheste päevade varustuskindluse tagamiseks tuumajaama. Avalikkuseni ei taha aga jõuda asjaolu, et ettevõtmisesse investeerides on võimalik matta sadu miljoneid täna kõigest paberi peal eksisteerivasse lahendusse. Eestist teeksime ettevõtmisega riskantse katselabori, toksiliste jäätmete hoiustamise paiga aastatuhandeteks ning annaksime tugeva hoobi maksumaksja rahakotile. Jaam hakkaks energiat tootma alles siis, kui kliimakriis on saavutanud juba kriitilise taseme ning jaama rajamiseks kulunud energia tagasiteenimiseks läheb aga sellest ajahetkest veel mitmeid kümnendeid. Tuumaenergia riskidest on olemas ka põhjalikum ülevaade.

Toimiv ja keskkonnasõbralik alternatiiv

Eesti Roheline Liikumine on vastukaaluks tuuma unistusele välja tulnud energeetika visiooniga, mille on allkirjastanud 10 keskkonnaorganisatsiooni. Põhilised märksõnad visioonis on energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja nutikamaks muutmine. Energia salvestustehnoloogia võimalused on siiski veel tugevalt alahinnatud, kuigi märkimisväärne areng on toimunud. Levinud liitiumioonakude hinnad on 9 aastaga langenud ligi 90% ja hinnalangus on jätkumas.

Lisaks kasutatakse näiteks Redflow akude tootmisel taastuvaid materjale ning vajadus kaevandada haruldasi muldmetalle nagu liitium on väiksem. Piltlikult öeldes on liitiumioonakud sprinterid, Redflow akud maratonijooksjad – sobivad hästi pikaaegseks kasutamiseks erinevate majapidamiste ja ettevõtete energia varustuskindluse tagamiseks. Ka suured, kuid võrdlemisi väikse keskkonnajalajäljega pumphüdroelektrijaamad taastuvenergia salvestamiseks on Eestis juba rajamisel, mitte enam pelgalt kellegi uitmõtted. javascript:”;

Hea oli näha, kuidas taastuvenergia toetuse läbi kerkis päikesepaneele nagu seeni pärast vihma, eraisikud ja ettevõtted on paneelide paigaldamise tasuvuspunktist teadlikud ning kogemus Eestis päikeseenergia tootmisest on käes. Milline energia tootlus oleks meretuuleparkidel, mille võiksime rajada nende sadade miljonite eest lähiajal ning mis muidu saaksid investeeritud tuumajaama? Vajaduspõhine taastuvenergia importimine on samuti üheks adekvaatseks lahenduseks – tuleviku märksõnaks on koostöö, mitte kapseldumine.

Silmipimestav kommunikatsioon

Peamine küsimus on, mille taga seisab taastuvenergia laiem kasutusele võtmine Eestis? Fermi Energial on võimekus paigutada suuri summasid kommunikatsiooni ning see vähendab päriselt taastuvate lahendustega tegelevate organisatsioonide ja ettevõtete nähtavust avalikkuse jaoks. Suurärimeeste huvi aga pole tegelikkuses see, et inimesed paneksid oma katused või maatüki ühe nurga päikesepaneelide käsutusse, kasutaksid salvestustehnoloogiat ja saavutaksid nii eraisiku kui lõpuks riigi tasandil energeetilise sõltumatuse. See teeks liiga hoopis suurtootjate rahakotile, mitte tarbija omale.

Tean seda oma käest, olles rajanud isiklikuks tarbimiseks 25 kW suuruse päikesepargi Võru lähistele, mille tasuvuspunkt on juba 7 aasta pärast. Ka kõige pimedamal päeval detsembris on park tootnud piisavalt, et päevane elektritarbimine ära katta.

On oluline näha, miks jõuavad teatud teemad avalikkuseni ning miks on investeeringud suunatud just sinna, kuhu nad on. Ainuüksi tuumaentusiastide värske Funderbeami ühisrahastuskampaania tutvustustekstist võis leida tugevat valeinformatsiooni projekti vajalikkuse ja võimalikkuse kohta. Investeerimine aga päriselt kliimaprobleemidega tegelevatesse ühingutesse ja organisatsioonidesse, kes on uute tehnoloogiate-, alternatiivide ja keskkonnateemadega tegelenud aastakümneid ja toimetavad suures osas vabatahtlikkuse alusel, oleks antud juhul toimivam lahendus.

Kindel on see, et kui oleks investeeritud teadus- ja arendustöösse, taastuvenergia- või keskkonnakaitsega tegelevatesse ühingutesse, läheks meil juba sel suvel päikese- ja tuuleparkide tegemiseks või arendatakse välja Põhjamaadesse sobiv salvestustehnoloogia, mis on keskkonnasõbralik. Eesti peab saama fookuse paika, mitte aega veelgi kulutama, matma miljoneid eurosid avalikku raha ning leidma ikkagi lõpuks, et Kunda või Kaberneeme rahvas eelistab oma tagaaeda päikeseparki tuumajaama asemel.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Pixabay.

9. veebruaril kogunesid videoekraanide taha umbes 50 tuumaenergia huvilist üle maailma, et maha pidada järjekorras juba teine Fermi Energia aatomikonverents. Pika päeva tippsündmuseks oli pidulik allkirjade andmine dokumendile “Tallinna deklaratsioon väikeste moodultuumajaamade litsenseerimise tuleviku osas”.

Signeerijate seas olid muuhulgas sellised suured ja lugupeetud firmad nagu Soome Fortum ja Rootsi Vattenfall, aga ka mitmed väikesed ja vähetuntud välismaa MTÜd. Neid kõiki ühendab vankumatu usk tuumaenergia lausa paratamatusse renessanssi.

Deklaratsiooni eesmärk on lihtne – soodustada väikeste tuumajaamade laialdast levikut kõikjal Euroopas 2030ndate hakul. Põhjenduseks tuuakse Euroopa Liidu kliimaambitsioonid, mida allakirjutanute uskumuste kohaselt aitab saavutada eksperimentaalne tuumatehnoloogia.

Kuid neil on selge probleem – väikesed tuumareaktorid on täna siiski lubamatult kallid ja ohutuse nimel liigselt reguleeritud.

Keskkond ja terviseriskid tagaplaanil

Seega rõhutab dokument, et litsenseerimisprotsess ja ohutusjärelvalve on arendajate jaoks suured kuluartiklid, mille reegleid tuleks erainvestorite ärihuvide nimel oluliselt lõdvendada.

Ühe võimalusena selleks pakutakse tuumareaktorite litsenseerimise “optimeerimist” ja “harmoniseerimist”. Teisisõnu loodetakse, et kui õnnestuks näiteks Ameerika Ühendriikides mõni reaktor sealsete rahastajate abil kontrollorganitest läbi suruda, võiks see tehnoloogia olla koheselt ja erilisi lisaküsimusi küsimata käivitamisvalmis ka näiteks Eesti rannikul. Või ka vastupidi.

Katseliste tuumareaktorite manifestis pööratakse suurt tähelepanu ohutusele, kuid eelkõige just ärilisest vaatepunktist lähtudes, mitte keskkonna- ja terviseriske kaaludes. Suurte probleemidena nähakse üle aja minevat tuumajaama ehitusprotsessi, mis toob arendajatele finantskahju.

Samuti liiga põhjalikku litsenseerimise kadalippu, mille käigus võib selguda ja tihti selgubki kulukaid disainivigu, andes ärimeestele taas tagasilöögi täiendavate arenduskulutuste näol. Lisaks soovivad tuumatööstuse esindajad olla iseenda kontroll-organiteks, sildistades end kui “intelligentseid kliente” (täpne sõnakasutus deklaratsioonis), kes on piisavalt kompetentsed, et testimata tehnoloogiaid oma enese tarkuse ja Eesti puhul olematu kogemuse pinnalt valideerida, valmis ehitada ning seejärel turvaliselt ka tööle panna ja töös hoida. javascript:”;

Kes aga ütleb, kuidas kvalifitseerutaksse intelligentseks kliendiks? Muidugi mainitakse tekstis, et lõplik sõna jääb alati riiklikele organitele. Ilmselt just seetõttu on tuumajaama katseplügoniks kujunemas Eesti, kus taolist riiklikku institutsiooni täna sisuliselt ei eksisteerigi, kuid mida rahakad ja tugeva huvide konfliktiga erainvestorid lahkesti juba koolitada pakuvad.

Tuumalobi on, et jääda

Fermi Energia konverentsipäev tervikuna oli kummaline teavitusüritus, kus oluline info tuli esinejatelt ettekannete järel publikuküsimustega välja meelitada. Näiteks asukohavaliku uuringu tutvustusel unustati esialgu mainida, et kuigi teoreetiliselt sobivaid piirkondi on Eestis mitu, siis ärilistel kaalutlustel on selge tõmbekeskus ikkagi Kunda oma olemasolevate suurtööstustega.

Väikeste moodulreaktorite litsenseerimisprotsessi ettekandest jäi välja fakt, et Fermi Energia plaanib Äripäeva intervjuu kohaselt tootmisvõimsusest kuni 1200MW, mis on definitsiooni järgi “väiksest” tuumajaamast vähemalt 4 korda suurem võimsus. Ning võimaliku tuumajaama ohutuse kõrval oli läbivalt oluliselt suuremaks prioriteediks ehitusprotsessi odavuse ja kiiruse saavutamine. Näiteks tutvustati reaktorit Open-100, mis oli algselt disainitud võimalikult odavaks biomassi elektrijaamaks, kuid lõpuks vahetati paberil lihtsalt katel ümber tuumareaktori vastu.

Tuumajaama idee müüjad ise on uhked selle üle, et ühisrahastusplatvormil õnnestus neil soovitud miljonid kokku ajada loetud tundidega. Tundub, nagu peaks selline saavutus kuidagi valideerima plaani mõistlikkust või teaduslikku tagapõhja.

Analoogina võib tuua aastaid tagasi laineid löönud projekt “No More Woof”, mille autorid lubasid peagi turule tulla koerte ajulaineid inimkõneks tõlkiva seadmega. Kampaania paistis tavainimesele tõsiseltvõetav, sai kõvasti meediakajastust ning kogus kiirelt üle 200% oma algse eesmärgi ja nagu arvatagi võib, kadus kampaania järel see raha koos lubatud tehnoloogilise läbimurdega nagu vits vette.

Eesti tuumalobi on küll ilmselt siin, et jääda, kuid kuuldused “uue” generatsiooni “väikeste” tuumajaamade peatsest valmimisest on kindlasti tugevalt liialdatud. Kahju, et selle müüdi lummusesse on tõmmatud aga ka rahakad ja igati intelligentsed kaasmaalased. javascript:”;

Erapooletu ekspertiis

Värske rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on andnud mõista, et enne tuumaküsimuse põhimõtteline otsustamine valitsusse ei jõua, kui ka keskkonnaküsimused – teiste seas radioaktiivsete jäätmete ladestamise teema – ammendavad vastused on saanud.

See on väga tervitatav. Ainuüksi ladestamise teemal tähendab “ammendav” vastuseid ülikeerulistele küsimustele, millele vastamiseks ei piisa lihtsalt rõõmsa muusikaga 3D animatsioonist. Need vastused on: millise parima ja ohutuima (mitte odavaima) tehnoloogiaga korraldatakse tuumajäätmete lühiajaline hoiustamine jaama territooriumil; kas kohalik kogukond on selle plaaniga nõus; kelle tagahoovi hakatakse matma radioaktiivseid jäätmeid pikaajalise hoiustamise eesmärgil; kas sealne kogukond on sellega nõus; millise tõendatud tehnoloogiaga antud juhul ülisügavad käigud kaevatakse; kuidas kavatsetakse lahendada tõsine roostetavate tuumakonteinerite probleem ja selle hilisem kontroll; mil moel kavatsetakse üliohtlikud jäätmed semantiliselt markeerida tuhandete aastate jooksul jätkuvalt mõistetavas märgisüsteemis; mitu miljardit eurot see kõik üle aja maksma läheb; kes ja millistest vahenditest selle kõik kinni maksab; kui maksjaks on Eesti maksumaksja, siis kas ta on sellega ka nõus; kes vastutab võimalike lekete tagajärgede eest, kui erafirma omanikud ise südamerahuga käed taskus minema jalutavad (ametlik tuumatööstuse termin “walk-away safety”).

Kindlasti jäid mitmed aspektid veel mainimata.

On selge, et riik vajab antud valdkonnas erapooletut ekspertiisi kõvasti juurde, kuid see muutub päev-päevalt üha keerulisemaks – teatavasti rahastab Fermi Energia juba täna investorite laenurahadest heldelt nii KBFI kui TalTechi vastavaid teadussuundasid, luues edasiseks tohutu huvide konflikti ja arusaadava surve investeering kasumiga tagasi teenida.

Tuletan ka meelde, et tuumajaam ei ole Eesti jaoks paratamatus, kuigi lobistid üritavad seda nii raamistada – kümme keskkonnaühendust on avaldanud omapoolse energeetikavisiooni, mis rakendab juba olemasolevaid lahendusi ning arvestab muuhulgas ka kogukondade soovidega.

Eesti tuumajaamade arendajate pühendumus kiirusele ja odavusele tuumaohutuse arvelt on oluline aspekt, mida võimaliku tulevase riikliku eriplaneeringu algatamise otsuse kaalujad peavad tulevikus tõsiselt arvestama, enne kui teha rutakaid ja äärmiselt pikaaegasete ning kallite tagajärgedega otsuseid.

Artikli avaldas Eesti Päevaleht.