Skip to main content

Madis Vasser: tuumamüüdi lummusesse on tõmmatud ka rahakad ja intelligentsed kaasmaalased – kahju

2021-02-28 18:08:00

9. veebruaril kogunesid videoekraanide taha umbes 50 tuumaenergia huvilist üle maailma, et maha pidada järjekorras juba teine Fermi Energia aatomikonverents. Pika päeva tippsündmuseks oli pidulik allkirjade andmine dokumendile “Tallinna deklaratsioon väikeste moodultuumajaamade litsenseerimise tuleviku osas”.

Signeerijate seas olid muuhulgas sellised suured ja lugupeetud firmad nagu Soome Fortum ja Rootsi Vattenfall, aga ka mitmed väikesed ja vähetuntud välismaa MTÜd. Neid kõiki ühendab vankumatu usk tuumaenergia lausa paratamatusse renessanssi.

Deklaratsiooni eesmärk on lihtne – soodustada väikeste tuumajaamade laialdast levikut kõikjal Euroopas 2030ndate hakul. Põhjenduseks tuuakse Euroopa Liidu kliimaambitsioonid, mida allakirjutanute uskumuste kohaselt aitab saavutada eksperimentaalne tuumatehnoloogia.

Kuid neil on selge probleem – väikesed tuumareaktorid on täna siiski lubamatult kallid ja ohutuse nimel liigselt reguleeritud.

Keskkond ja terviseriskid tagaplaanil

Seega rõhutab dokument, et litsenseerimisprotsess ja ohutusjärelvalve on arendajate jaoks suured kuluartiklid, mille reegleid tuleks erainvestorite ärihuvide nimel oluliselt lõdvendada.

Ühe võimalusena selleks pakutakse tuumareaktorite litsenseerimise “optimeerimist” ja “harmoniseerimist”. Teisisõnu loodetakse, et kui õnnestuks näiteks Ameerika Ühendriikides mõni reaktor sealsete rahastajate abil kontrollorganitest läbi suruda, võiks see tehnoloogia olla koheselt ja erilisi lisaküsimusi küsimata käivitamisvalmis ka näiteks Eesti rannikul. Või ka vastupidi.

Katseliste tuumareaktorite manifestis pööratakse suurt tähelepanu ohutusele, kuid eelkõige just ärilisest vaatepunktist lähtudes, mitte keskkonna- ja terviseriske kaaludes. Suurte probleemidena nähakse üle aja minevat tuumajaama ehitusprotsessi, mis toob arendajatele finantskahju.

Samuti liiga põhjalikku litsenseerimise kadalippu, mille käigus võib selguda ja tihti selgubki kulukaid disainivigu, andes ärimeestele taas tagasilöögi täiendavate arenduskulutuste näol. Lisaks soovivad tuumatööstuse esindajad olla iseenda kontroll-organiteks, sildistades end kui “intelligentseid kliente” (täpne sõnakasutus deklaratsioonis), kes on piisavalt kompetentsed, et testimata tehnoloogiaid oma enese tarkuse ja Eesti puhul olematu kogemuse pinnalt valideerida, valmis ehitada ning seejärel turvaliselt ka tööle panna ja töös hoida. javascript:”;

Kes aga ütleb, kuidas kvalifitseerutaksse intelligentseks kliendiks? Muidugi mainitakse tekstis, et lõplik sõna jääb alati riiklikele organitele. Ilmselt just seetõttu on tuumajaama katseplügoniks kujunemas Eesti, kus taolist riiklikku institutsiooni täna sisuliselt ei eksisteerigi, kuid mida rahakad ja tugeva huvide konfliktiga erainvestorid lahkesti juba koolitada pakuvad.

Tuumalobi on, et jääda

Fermi Energia konverentsipäev tervikuna oli kummaline teavitusüritus, kus oluline info tuli esinejatelt ettekannete järel publikuküsimustega välja meelitada. Näiteks asukohavaliku uuringu tutvustusel unustati esialgu mainida, et kuigi teoreetiliselt sobivaid piirkondi on Eestis mitu, siis ärilistel kaalutlustel on selge tõmbekeskus ikkagi Kunda oma olemasolevate suurtööstustega.

Väikeste moodulreaktorite litsenseerimisprotsessi ettekandest jäi välja fakt, et Fermi Energia plaanib Äripäeva intervjuu kohaselt tootmisvõimsusest kuni 1200MW, mis on definitsiooni järgi “väiksest” tuumajaamast vähemalt 4 korda suurem võimsus. Ning võimaliku tuumajaama ohutuse kõrval oli läbivalt oluliselt suuremaks prioriteediks ehitusprotsessi odavuse ja kiiruse saavutamine. Näiteks tutvustati reaktorit Open-100, mis oli algselt disainitud võimalikult odavaks biomassi elektrijaamaks, kuid lõpuks vahetati paberil lihtsalt katel ümber tuumareaktori vastu.

Tuumajaama idee müüjad ise on uhked selle üle, et ühisrahastusplatvormil õnnestus neil soovitud miljonid kokku ajada loetud tundidega. Tundub, nagu peaks selline saavutus kuidagi valideerima plaani mõistlikkust või teaduslikku tagapõhja.

Analoogina võib tuua aastaid tagasi laineid löönud projekt “No More Woof”, mille autorid lubasid peagi turule tulla koerte ajulaineid inimkõneks tõlkiva seadmega. Kampaania paistis tavainimesele tõsiseltvõetav, sai kõvasti meediakajastust ning kogus kiirelt üle 200% oma algse eesmärgi ja nagu arvatagi võib, kadus kampaania järel see raha koos lubatud tehnoloogilise läbimurdega nagu vits vette.

Eesti tuumalobi on küll ilmselt siin, et jääda, kuid kuuldused “uue” generatsiooni “väikeste” tuumajaamade peatsest valmimisest on kindlasti tugevalt liialdatud. Kahju, et selle müüdi lummusesse on tõmmatud aga ka rahakad ja igati intelligentsed kaasmaalased. javascript:”;

Erapooletu ekspertiis

Värske rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on andnud mõista, et enne tuumaküsimuse põhimõtteline otsustamine valitsusse ei jõua, kui ka keskkonnaküsimused – teiste seas radioaktiivsete jäätmete ladestamise teema – ammendavad vastused on saanud.

See on väga tervitatav. Ainuüksi ladestamise teemal tähendab “ammendav” vastuseid ülikeerulistele küsimustele, millele vastamiseks ei piisa lihtsalt rõõmsa muusikaga 3D animatsioonist. Need vastused on: millise parima ja ohutuima (mitte odavaima) tehnoloogiaga korraldatakse tuumajäätmete lühiajaline hoiustamine jaama territooriumil; kas kohalik kogukond on selle plaaniga nõus; kelle tagahoovi hakatakse matma radioaktiivseid jäätmeid pikaajalise hoiustamise eesmärgil; kas sealne kogukond on sellega nõus; millise tõendatud tehnoloogiaga antud juhul ülisügavad käigud kaevatakse; kuidas kavatsetakse lahendada tõsine roostetavate tuumakonteinerite probleem ja selle hilisem kontroll; mil moel kavatsetakse üliohtlikud jäätmed semantiliselt markeerida tuhandete aastate jooksul jätkuvalt mõistetavas märgisüsteemis; mitu miljardit eurot see kõik üle aja maksma läheb; kes ja millistest vahenditest selle kõik kinni maksab; kui maksjaks on Eesti maksumaksja, siis kas ta on sellega ka nõus; kes vastutab võimalike lekete tagajärgede eest, kui erafirma omanikud ise südamerahuga käed taskus minema jalutavad (ametlik tuumatööstuse termin “walk-away safety”).

Kindlasti jäid mitmed aspektid veel mainimata.

On selge, et riik vajab antud valdkonnas erapooletut ekspertiisi kõvasti juurde, kuid see muutub päev-päevalt üha keerulisemaks – teatavasti rahastab Fermi Energia juba täna investorite laenurahadest heldelt nii KBFI kui TalTechi vastavaid teadussuundasid, luues edasiseks tohutu huvide konflikti ja arusaadava surve investeering kasumiga tagasi teenida.

Tuletan ka meelde, et tuumajaam ei ole Eesti jaoks paratamatus, kuigi lobistid üritavad seda nii raamistada – kümme keskkonnaühendust on avaldanud omapoolse energeetikavisiooni, mis rakendab juba olemasolevaid lahendusi ning arvestab muuhulgas ka kogukondade soovidega.

Eesti tuumajaamade arendajate pühendumus kiirusele ja odavusele tuumaohutuse arvelt on oluline aspekt, mida võimaliku tulevase riikliku eriplaneeringu algatamise otsuse kaalujad peavad tulevikus tõsiselt arvestama, enne kui teha rutakaid ja äärmiselt pikaaegasete ning kallite tagajärgedega otsuseid.

Artikli avaldas Eesti Päevaleht.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!