Lühendiga VMR või SMR (ingl. Small Modular Reactor) tähistatakse teoreetilisi väikeseid masstoodetud tuumajaamu, mille võimsus oleks kuni 300 MW.

Võrdluseks – täna maailmas reaalselt eksisteerivate tuumareaktorite nimivõimsus on reeglina vahemikus 1000-2000 MW.

Oluline erinevus tavalise suure tuumajaamaga on see, et töötavaid väikesi tuumareaktoreid täna reaalsuses ei eksisteeri – arvukad iduettevõtted on aastakümneid arendanud ligi 70 erinevat tehnoloogilist disaini, kuid ühtegi neist ei ole erinevate probleemide tõttu päriselt rajatud või käivitatud. Ilma mass-tootmiseta on väikeste reaktorite ehitamine majanduslikult ebatõhus.

Kuigi väikeseid III ja IV generatsiooni tuumareaktoreid reklaamitakse oluliste edasiarendustena, ei pruugi need olla turvalisemad, kindlamad ja keskkonnasõbralikumad, nagu leiab USA teadlaste ühing oma põhjalikus raportis.

Mõiste ‘väike moodulreaktor’ on sisuliselt eksitav kahel põhjusel. Esiteks plaanitakse alati mitut tuumareaktorit üksteise lähestikku, et tuumajaama võimsus kokku oleks ikkagi vähemalt 1000 MW, seega kindlasti mitte “väike”. Teiseks väldib sõna ‘väikereaktor’ otsest viidet tuumaenergiale, mis on tegelikult auruturbiini keerlemaajamise jaoks vajaliku veekeetmisprotessi keskmes. 

Aastal 2050 on tuumaenergia osakaal globaalses elektritootmises kuni 10%, tõdeb traditsiooniliselt tuumaenegia suhtes positiivselt meelestatud Rahvusvaheline Energiaagentuur oma 2021. aasta raportis. Seegi osakaal kujuneb peamiselt uute tuumajaamade tõttu Hiinas. Arenenud riikides hoitakse raporti ennustusel olemasolevaid tuumajaamasid riske trotsides plaanitust kauem töös ja uusi tuumajaamu ehitatakse vaid mõnes üksikus riigis. 

Uhkete 3D jooniste ja kõlavate hüüdlausetega sisuturundusmaterjalid võivad tekitada eksliku tunde, et olles eksperimentaalsete moodultuumajaamade suhtes ratsionaalselt kriitiline, näidatakse sellega oma tehnoloogilise ja majandusliku mõtlemise piiratust. Selline mõjutamine on nende reklaamide otsene eesmärk. Reaalsus on muidugi keerulisem ja asjatundjaks saab nimetada ennast see, kes mõistab ka VMR-ide paljusid probleemkohti ning saab aru, miks see kallis, ülikeeruline ja riskantne tehnoloogia ei pruugi olla Eestile parim lahendus.

Tuumajaam vajab toimimiseks tuumkütust, seda hoolimata jaama suurusest või muudest tehnoloogilistest valikutest. See omakorda eeldab pikka tarneahelat, mille iga samm toodab arvestatavat keskkonnareostust: tooraine kaevandamine, rafineerimine, rikastamine, töötlemine, transport Eestisse, kasutamine, vaheladustamine tuumajaama territooriumil, transport lõppladestusjaama kusagil Eestis, lõpp-ladestamine.

Kuigi nt uraani kaevandamist Eestis ei toimu ning neid mõjusid meie otseselt ei näe, ei anna see õigustust neid mõjusid ignoreerida. Kasutatud tuumkütuse on iga riik kohustatud käitlema ise, seega puudub võimalus radioaktiivsete jäätmete saatmiseks kolmandatesse riikidesse. Kuigi tuumajaama jahutustornidest ei tõuse süsihappegaasi ega õhku saastavaid peenosakesi, on jaamade ümbruses elavate inimeste tervis siiski ohustatud näiteks suurema vähiriski tõttu.

Lisaks kasutatud kütusele, mida väikestes reaktorites vahetatakse sagedamini kui suurtes jaamades, on probleemiks ka jaama enda komponendid, mis kiiritusega kokku puutuvad. Osad VMR disainid näevad ette, et suure kulumise ja korrosooni tõttu peab terve reaktori välja vahetama hinnanguliselt iga 8 aasta tagant, tekitades arvestatva koguse ohtlikke jäätmeid, mida ei ole lihtne teisaldada või matta.

Tuumajaamades toimuvad sagedased seisakud, mida näitab suurte kogemustega tuumariigi Prantsusmaa kogemus – 2019. aasta seisakupäevade arv 58 tuumareaktori peale oli keskmiselt 96 päeva (Maailma Tuumaraport). Väikeste reaktoritega, mille käitamisel puuduvad pikajalised kogemused, on tõrgete esinemine tõenäoliselt veelgi sagedasem. Mass-tootmise käigus tekkivad vead on sagedased igas tööstuses, kuid nende tagajärjed võivad eriti tõsised olla just moodulreaktorite puhul. 

Tuumajaamaga seotud suured kulutused hüvitab paratamatult maksumaksja, kuna ühelgi erainvestoril ei ole endal vajalikke miljardeid väikeste moodulreaktorite väljaarendamiseks, rajamiseks, opereerimiseks ning hilisemaks ohutuks dekomisjoneerimiseks.

VMRide pooldajad püüavad kulusid vähendada mitmel küsitaval moel – reaktoridisainide lihtsustamisel (asendades nt biomassi jaoks mõeldud katla lihtsalt tuumareaktoriga), võideldes nõrgemate regulatsioonide ja ohutusnõuete eest, püüdes “harmoniseerida” erinevate riikide litsenseerimisprotesse, suunates äririske avalikule sektorile, üritades pääseda taastuvenergiatoetuste nimekirja ja sihtides tuumaenergeetika mõttes veel täiesti reguleerimata turgusid (nt Eesti).

Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa kogemused näitavad, et tuumajaamade dekomisjoneerimise ning tuumkütuse vahe- ning lõppladustamise kulud ulatuvad miljarditesse eurodesse ning reeglina jääb tuumajaamade operaatorite endi poolt panustatud finantsvahenditest kordades liiga väheks, et radioaktiivsete tuumajäätmete probleemi hallata. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid ise katta keskmiselt vaid 52% kõikidest dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest.