Seltskond entusiaste soovib rajada Eestisse tuumajaama.
Maailmas on tuumaenergia tähtsus aga selges langustrendis ja Eestis ei ole ligilähedaseltki piisavat sellekohast teadmist ega nõudlust. Siia aatomijaama ehitamine oleks justkui ebaloogiline? Aga ongi! Kes on tuumajaama taga?

Alustame algusest. 1960ndatel aastatel kaalus NSV Liit võimalust rajada üht esimest tuumajaama just Eestisse, Võrtsjärve kaldale. Kohaliku geoloogina kaasati eeluuringutesse tollal noor akadeemik Anto Raukas. Võrtsjärv siiski tuumajaama jaoks ei sobinud.  Kõnealune jaam rajati Eesti piiri taha Sosnovõi Bori. See on tänaseni üks vanimaid tuumajaamu Venemaal.

Ligi pool sajandit hiljem, 2000ndate keskel otsis Eesti Energia võimalust lüüa osanikuna kaasa Leedu uue tuumajaama ehitusel. Protsessis osalesid Eesti Energia tollane finantsjuht ja hilisem juhatuse esimees Sandor Liive ning nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa.

Baltimaade tuumakoostööst ei tulnud aga midagi välja. Siiski oli Sandor Liive jõudnud juba saata Eesti maksumaksja raha eest välismaale tuumatehnoloogiat õppima kolm Tallinna Tehnikaülikooli magistranti: Kaspar Kööp, Henri Ormus ja Merja Pukari.
Veidi hiljem liitus nendega Kristjan Jaagu õppestipendiumi toel ka Kööbi hea sõber Marti Jeltsov. Uuesti tärganud unistus oma tuumajaamast pani 2008. aastal Anto Raukase koos mõttekaaslastega looma mittetulundusühingu Eesti Tuumajaam.

Selle organisatsiooni põhikirjaliseks eesmärgiks on teha Eesti elanikkonna seas teavitus- ning selgitustööd tuumajaama rajamise eelistest ja ohtudest ning muuta Eesti tuumajaama arendustegevus läbipaistvamaks.

MTÜ-s sai kokku väga kirju seltskond. Tunnustatud akadeemiku kõrval olid seal näiteks erafirmad K.M.G. Inseneriehitus, Estanc, Scanweld ja inimesed Sõõrumaa firmast B.E.N. Energy (Marko ­Allikson, Andres Taukar, ­Peeter-Jass Pikk).
Nad kõik lootsid lubatud tuumajaama ehitusest pisut raha teenida.
Ühingusse kuulusid ka alustavad teadlased Henri Ormus ja Mait Müntel. 

Aga näiteks ka noorpoliitik Kalle Palling, kelle tähelennu lõpetas peatselt kuriteokahtlustus Reformierakonnale varjatud annetuste vahendamise eest.
Loodud MTÜ etteotsa sätitit noormees nimega Kalev Kallemets. 

Kallemets oli juba 18aastaselt astunud Reformierakonda. Peagi tõusis ta noororavate organisatsiooni juhiks, luues edasiseks karjääriks olulisi poliitsidemeid. Tuumajaama MTÜ raames sai ta ülesandeks koostada analüüs, mis näitaks veenvalt, et Leedu plaanide asemel oleks kohalikele tuumaentusiastidele majanduslikult palju kasulikum ehitada tuumajaam hoopis Eestisse. Uue tegevjuhi innukust märgati kiiresti ning Urmas Sõõrumaa rahastas Kallemetsa enesetäiendust. Nii saadeti ta kahenädalasele tuumaenergeetika ökonoomika kursusele Müncheni tehnikaülikoolis Saksamaal.

Kallemetsa taust on igati sobilik tuumajaama promomiseks. Vajalikud sidemed viisid ta näiteks aastateks 2018-2019 Eesti Geoloogiateenistuse asedirektoriks. Seal jätkas ta varem Viru Keemia Grupis alustatud maavarade kaevandamist ja aukude puurimist.
Ta on olnud ka Ida-Virumaa Tööstusalade Arenduse nõukogu esimees. Seega head suhted kohalike töösturitega ehk tulevase tuumajaama suurklientidega olid samuti juba olemas.

Sandor Liive lahkus Eesti Energiast 2014 ning on seejärel otsinud väljakutseid väga erinevates ettevõtmistes. Olgu nendeks katse erastada Eesti Gaas või Rail Balticu nõukogu esimehe positsioon. Olles põletanud Eesti maksumaksja raha äpardunud põlevkiviprojektiga Ameerika Ühendriikides, olid Liivel tekkinud soojad suhted sealsete energeetikutega. Veel 2014. aastal ei pidanud ta tuumajaama Eestis mõistuspäraseks.
Kuid teda hakkas köitma mitmete Põhja-Ameerika väikefirmade reklaamitav pisikest tuumajaamade kontseptsioon. Eesti tuumaunistuse uue laine eestkõnelejaks sobis Liivele entusiastlik müügimees Kallemets.

Vahepeal varjusurmas olnud MTÜ Facebooki lehel toimuv tuumapropaganda sai uue hoo sisse 2019. aasta alguses. Sama aasta veebruaris panid Sandor Liive ja Kalev Kallemets moodultuumareaktorite turundamiseks püsti osaühingu Fermi Energia.
Tänu Sandor Liive korraldustele varem Eesti maksumaksja raha eest Rootsis hea hariduse saanud noored teadlased osutasid vastuteene. Nad tulid oma teadmiste, kontaktide ja kogemustega Liive uue eraettevõtte väikeosanikeks ja ajudeks. Maksumaksjale oleks kahtlemata kasulikum olnud neid nutikaid inimesi rakendada näiteks sõltumatu riikliku tuumajärelvalve rajamisel. Või juba olemasoleva radioaktiivse jääkreostuse likvideerimisel.

Kes on Sandor Liive tudengitest Fermi Energia osanikud? Merja Pukari töötab Rootsis Vattenfallis, doktorikraadini mitte jõudnud Henri Ormus aitab Soome Fennovoimal rajada Vene Rosatomi reaktoreid Hanhikivil. Teadusega jäid Rootsi Kuningliku Tehnoloogiainstituudi tuumaohutuse osakonna juures tegutsema Kaspar Kööp ja seltskonnaga hiljem liitunud Marti Jeltsov. Viimane sai ka Teadusagentuurilt Eestisse tagasi pöörduva teadlase toetuse, et uurida moodulreaktorite passiivjahutust ja püsti panna Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi ehk KBFI reaktorifüüsika töörühm.
Lisaks Rootsis õppinud noortele kaasati Fermi asutajana ka teoreetilise füüsikaga tegelev ja IT-sektoris edu ja tuntust saavutanud Mait Müntel. Tema on muuhulgas teinud teadust ka kuulsas Euroopa tuumauuringute keskuses CERN. 

Mõned kuud pärast Fermi Energia asutamist firma kaasomanikuks saanud AS Kunda Trans loob täiendavaid huvitavaid seoseid. Firmale, mille tegevjuht on Andres Lume ja nõukogu esimees Lembit Kaljuvee, kuulub nimelt Rakvere-Kunda raudteelõik. Seda raudeteed on Kunda Trans on püüdnud juba mõnda aega edutult riigile müüa. Antud tehingus on Kunda Transi huvides aktiivset lobbytööd teinud Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum. 

Vallavanem on juhtumisi ka tuumaenergeetika tulihingeline eestkõneleja, kes sooviks hea meelega näha Fermi jaama asukohana just Kunda rannajoont. Kunda kanti tuumajaama ehitamisel saaks see täna kasutult seisev raudteelõik oluliseks transpordikoridoriks. Tuumajaama ehitus oleks kahtlemata kasulik Lembit Kaljuvee poja Laur Kaljuvee jaoks, kes püüab aktsiaseltsi Eesti Tsement alt taastada Kundas suuremahulist tsemenditootmist. Laur Kaljuvee on vahepeal muuhulgas figureerinud ka Fermi nõukogu liikmena. Tsemenditehas saaks tulevikus müüa betooni naabrusse kerkivale tuumajaamale ja kasutada hiljem ka tuumajaama energiat oma tehase töö tarbeks.

2021.a. algul loodi veel üks organisatsioon, MTÜ Eesti Tuumanoored.
Selle MTÜ roll on levitada Fermi Energia müüte tuumaenergia ohutusest ja väidetavast rollist kliimaprobleemi lahendamisel. Tuumanoorte üks juhte Rainer Kelk tegutseb KBFI tuumateaduse ja tehnoloogia töörühmas, mida kaasrahastab Fermi Energia. Lisaks on Kelk värske kopsaka Fermi õppestipendiumi laureaat.

Fermi on oma sõnumite edastamiseks püsti pannud ka esmapilgul eraldiseisva veebisaidi Kaasaegse Tuumaenergia Infokeskus. Samas märgib MTÜ Eesti tuumajaama facebooki leht seda uhkelt oma enda koduleheküljena. Portaalis põimuvad ehk kõige nähtavamalt Fermi Energia teed mitme teise hääleka kohaliku tuumaentusiastiga. Nendeks on näiteks KBFI füüsik Andi Hektor, kelle huvi tuumateema vastu teadlasena on mõistetav. 

Samuti on juba pikalt Fermi sõnumeid aidanud võimendada poliitik Lemmit Kaplinski. Ta reklaamib tuumaenergiat sageli Tartu linnavolikogu sotsiaaldemokraadist esimehena, kuigi erakonnal ühtne seisukoht tuumaenergia osas puudub. Kaplinski ülesandeks on ka korraldada väikest rahvusvahelist tuumasõprade kampaaniat Stand Up for Nuclear. Selle ürituse üheks levinud võtteks on töötavate tuumajaamade ohtlikku ja ümbruskonna elanikele erinevaid tervisehädasid tekitavat kiirgust võrrelda vääralt banaani söömise ohutusega. 

Teiseks näiteks tuumaentusiastist on erakonnas Eesti 200 keskkonnateemasid vedanud Jaak Laineste. Veidral kombel ennast kliimaaktivisti sulgedega ehtiv Laineste sai 2021.a. alguses Funderbeami rahastamisvooru kaudu ka Fermi Energia väikeosanikuks.

Fermi Energia tuumaunistuse täitumisse on tõmmatud ka mitmed suuremad teadusasutused. Kümmekond aastat tagasi soovisid nii Tallinna Tehnikaülikool kui Tartu Ülikool avada magistritasemel tuumaenergia õppesuuna. Fukushima tuumakatastroof 2011.a. lõpetas toona need plaanid.  Fermi Energia on nüüd inimeste mälu tuhmumisele lootes ning investorite laenuraha toel asunud sponsoreerima tuumaenergiat promovat kursust Tallinna Tehnikaülikoolis. Tehnikaülikooli poolelt väljastab Fermit toetavaid sõnumeid näiteks emeriitprofessor Aadu Paist. Temagi toimetas omal ajal MTÜ Eesti Tuumajaama ridades. Lisaks on ta Fermi poolt kinni makstud hiljutise raamatu “Tuuma energia” üheks kaasautoriks. 

Fermi rahastab samuti KBFI tuumateaduse ja tehnoloogia töörühma, kus tegutseb Marti Jeltsov, üks Fermi osanikke. 2021.a. mais, kui valitsus tegeles riigieelarve ulatusliku kärpimisega, esitas KBFI valitsusele ametliku taotluse 1,5 miljoni euro eraldamiseks, et rahastada tuumaenergiaga seotud teadusprojektidele. Seega on kadumas Fermi rahast sõltumatu kodumaise tuumaenergeetika ekspertiisi arendamise võimekus, samas kui kunstlikku vajadust selliste teadmiste järele ühe võimendatakse. Fermi ümber on loodud terve ökosüsteem teisest organisatsioonidest ja infokanalitest, mille eesmärk on lihtne – luua illusoon laialdasest toetusest Eesti oma tuumajaamale.

Fermi Energia siseringi kuulujate arv kasvab pidevalt. Firma massiivset tuumapropagandat on palgatud vedama Mihkel Loide. Uusima inimesena on nõukogu liikmeks toodud hiljutine ettevõtlusminister ja Sandor Liive ammune kolleegi Eesti Energia aegadest, sotsiaaldemokraat Liisa Oviir. Kalev Kallemets ja Merja Pukari lõid lisaks eraldi osaühingu Fermi Nuclear Services, mille alt loodetakse hammustada osa Paldiski nõukogudeaegse õppereaktori detailide dekomisjoneerimise uuringute hankest.
Esimesel katsel kukkus hange siiski läbi, kuna kõik pakkumuse tegijad püüdsid lepingu väärtust oluliselt ülespoole kergitada. Sektori ettevõtted teavad, et tuumajäätmete teemadel on riik juba täna nurka surutud ja raha saab küsida süüdimatult.

Seega, kui keegi tuleb teile rääkima Eesti tuumajaama võludest, uurige kõigepealt, kuidas ta on seotud osaühinuga Fermi Energia. Üsna tõenäoliselt on tegemist kallutatud lobistiga.

Seltskond entusiaste soovib rajada Eestisse tuumajaama. Maailmas on tuumaenergia tähtsus aga selges langustrendis ja Eestis ei ole ligilähedaseltki piisavat sellekohast teadmist ega nõudlust. Siia aatomijaama ehitamine oleks justkui ebaloogiline? Aga ongi!  Kelle raha tuumajaam teenib?

Eesti tuumajaama mõtet propageeriv osaühing Fermi Energia loodi 2018.a. lõpul ja kanti registrisse 12. veebruaril 2019.a. Pärast NSV liidu uuringuid kuuekümnendatel ning baltimaade ebaõnnestunud ühisprojekti uue aastatuhande hakul algas Eesti tuumaunistuse kolmas katse Põhja-Tallinna uuselamu korterist, kuhu väike osaühing registreeriti.

Fermi Energia reklaamib kõikjal, et osaühingul oli seitse kaasasutajat – Eesti Energia endine juht Sandor Liive, MTÜ-d Eesti Tuumajaam juhtinud Kalev Kallemets, Sandor Liive poolt varem Eesti maksumaksja raha eest Rootsi tuumaenergeetikat õppima saadetud noored Merja Pukari, Henri Ormus ja Kaspar Kööp, nendega seal hiljem liitunud Marti Jeltsov ning tuumateadlane Mait Müntel.

Fermi Energia osalus jagunes alguses järgnevalt, suurimat tordiviilu hoidis Kalev Kallemets:

Kalev Kallemets 40% (8000 EUR)

Sandor Liive 26% (5200 EUR)

Henri Ormus 20% (4000 EUR)

Marti Jeltsov 6% (1200 EUR)

Kaspar Kööp 4% (800 EUR)

Mait Müntel 4% (800 EUR)

Merja Pukari 0% (0 EUR)

Asutajana reklaamitav Merje Pukari algselt oma isiklikku raha firmasse ei pannud. 

Fermi ärimudel on lihtne ja iduettevõtete maailmas tavapärane. Bluffida pelgalt idee baasilt firma näiliselt väga perspektiivikaks ning saada tulu järgmistele huvilistele oluliselt kallima raha eest väikeste osaluste müügist. Teisisõnu, tegutseda võõra raha eest, säilitades ise aktsiate kontrollpaki.

11.mail 2019 ehk kolm kuud pärast firma registreerimist tehti otsus lubada esimesel uuel investoril lahkesti firmasse raha tuua. Läbi osakapitali väikese suurendamise sai uueks kaasomanikuks transpordifirma AS Kunda Trans, mille omanikuks on ettevõtja Andres Lume, kes sai Fermi Energias 2,9% suuruse osaluse. 

Kui asutajad ise olid 2,9% osaluse eest pidanud välja käima 583 eurot, siis 3 kuud hiljem müüdi sama suur osalus Kunda Transile juba 90 000 euro eest. OÜ Fermi Energia väärtus oli asutajate hinnangul 3 kuuga kerkinud 20 000 eurolt ümmarguse 3 000 000 euroni ehk 155 korda!

Fermi Energiasse vastavalt 8000 ja 4000 eurot pannud Kalev Kallemets ja Henri Ormus tundsid, et käes on hetk raha teenida. 2020. aastal müüs Kallemets 10% ja Ormus 15% oma senisest osalusest. Osa aktsiaid müüdi kaasasutajale Marti Jeltsovile.

10. jaanuaril 2020 ehk aasta pärast firma asutamist liitus osanikuna lõpuks ka Merje Pukari, keda Fermi järjepidevalt firma algse kaasasutajana reklaamib. Pole teada, miks Pukari kohe oma raha firmasse panna ei soovinud. Võib-olla lootis ta saada uue tuumajaama direktoriks ilma oma enda raha mängu panemata?

Teiseks uueks väikeosanikuks sai Taanis kütuseelementide arendamisega tegelev Rainer Küngas. Aktsiate osalise müügi plaanist teavitas Kallemets kaasasutajaid samal päeval, mil Kunda Transi kaasamine firma kujuteldava väärtuse 3 miljoni euroni oli viinud. Rainer Küngast seob Fermiga huvi vesinikutehnoloogia vastu, kuivõrd energiakandjana kasutatavat vesinikku saaks kaassaadusena toota ka mõttelises tuumajaamas.  Milles müügitehingu tingimused seisnesid, pole teada. Samuti pole teada, kui palju mõlemad juhatuse liikmed Kallemets ja Ormus oma osaluse müügist teenisid. Kui firma väärtust jätkuvalt näiteks 3 miljoni euro peale hinnati, oleks nad kahepeale saanud eraisikutena tulu üle 200 000 euro. Aga see on alles algus. 

Pärast uusi tehinguid jagunesid osalused Fermi Energias järgmiselt:

Kalev Kallemets 35%

Sandor Liive 25,2%

Henri Ormus 16,5%

Marti Jeltsov 9,7%

Kaspar Kööp 3,9%

Mait Müntel 3,9%

AS Kunda Trans 2,9%

Merja Pukari 1,9%

Rainer Küngas 1,0%

Jätame korraks rahule omanike üha kosuvad rahakotid ja vaatame, kuidas Fermi Energia firmana toimetab. Esimestel aastatel telliti hulk endale sobivaid taustauuringuid, mis neelasid mõistagi palju raha. Korraks oli nende eest maksmisel leevendust osakapitali suurendamisest, kui AS Kunda Trans firmasse 90 000 eurot pani.

Esimesel tegevusaastal müüs Fermi 3-aastaseid võlakirju kokku 150 000 EUR väärtuses 6% intressiga, järgmisel aastal anti välja sama protsendiga võlakirju veel lisaks ligi 290 000 EUR väärtuses. Võlakirjad on seejuures konverteeritavad ehk nende omanik võib teatud tingimustel oma võlakirja muuta osaluseks Fermi Energias. Võlakirjade ostjate ehk Fermi Energia tulevaste osanike seas olid läbi oma ettevõtete näiteks Karmo Pärnoja, Tõnis Kaasik, Jaan Luts ja Kalev Järvelill.

Juunis 2020 teatati, et Fermi Energiasse on investeerinud vaid mõned kuud varem loodud USA riskiinvesteeringute fond Last Energy. Selle emafirma Energy Impact Center on aastaid tegelenud Washingtonis tuumalobbyga ja hakanud viimasel ajal erilist huvi tundma just moodulreaktorite vastu. Last Energy ei tegutse siiski selle omaniku ja Kallemetsa hea tuttava Bret Kugelmass’i rahakotil, vaid kasutab tuumaenergia valdkonna start-up’idesse investeerimiseks riskikapitali fondilt First Capital Fund saadud 3 miljonit dollarit. Fermi poolt 2020.a. umbes 100 000 dollari suurune võlakirjaemissioon oligi suunatud Last Energy’le.

Võlakirjade emiteerimise mõte oli laste teistel kinni maksta Fermi Energia esimese kahe aasta kampaaniakulud ehk ligi 350 000 euro suurune kahjum.

2021. aastal on Fermi taas aktiivselt uusi investoreid otsinud. 

Suunatud läbirääkimiste tulemusel saadi märtsis kokku 350 000 eurot mitmelt rahakalt Eesti investorilt nagu Martin Henk (Pipedrive kaasasutaja), Heldur Meerits (LHV kaasasutaja), Neinar Seli, Sonny Aswani ja Alvar Lumberg. Ühtlasi oskas Fermi Energia osava müügijutuga kaasata Funderbeami vahendusel 1281 väikeinvestorit kogusummaga 1,68 miljonit eurot. Paraku pole kõigi Funderbeami skeemis osalenud inimeste nimed avalikud ja sealtkaudu 10,4% suurust osalust omavate inimeste nimed on suuresti saladus. Kas nende seas on ka mõne välisriigi huvides tegutsejaid, pole teada. Suurima summa – 100 000 eurot – on Funderbeami kaudu tuumafirmasse pannud Martin Henk’i kolleeg, Pipedrive kaasasutaja Ragnar Sass. 35 000 eurot pani Funderbeami kaudu mängu riskiinvestor Ivo Remmelg ja kahekümne viie tuhande euro eest ostis osakuid juurde Alvar Lumberg.

Otseläbirääkimistega kaasati osanikuna Fermile varasemalt uuringuid tootnud Belgia inseneriettevõte Tractebel, mis ostis 150 000 euroga 0,9% osaluse. Mai lõpul teatati, et üks senistest koostööparteritest, Rootsi riiklik energiafirma Vattenfall sai 1 miljoni euroga pea 6% Fermi Energia osanikuks. 2021.a. esimesel poolel tehtud tehingud näitavad arvutuslikult Fermi väärtuseks nüüd juba üle 16 miljoni euro.

Firmasse algul 20 000 eurot oma raha pannud asutajad võivad rahul olla. 

Vastavalt äriplaanile on ettevõte perspektiivikaks blufitud, teoreetiliselt miljonärideks saanud ja kogu tänane tegevus käib juba hiljem liitunute raha eest. 

Kui firmasse algselt 8000 eurot oma sääste pannud ja neist kümnendikku müües ilmselt üle 100 000 euro tasku pannud Kalev Kallemetsal õnnestuks täna kogu oma allesjäänud osalus mõnele välismaa energiafirmale müüa, teeniks ta teoreetiliselt 4,5 miljonit eurot. Ja seda 28% osaluse eest firmas, mille ainukeseks varaks on fanaatiline visioon ja mõned taustauuringud.

Varsti lõpeb otsa ka viimati kaasatud 3 miljonit ning oma tuuma- ja rikastumisunistuse rahuldamiseks tuleb ära rääkida taas järgmised investeerimishuvilised. Veel parem, kui ärarääkimist teevad ise esimesteks investoriteks hakanud inimesed – nii ei pea püramiidskeemi tipus olijad enam vaeva nägemagi. Juulis 2021 ehk juba neli kuud pärast viimast rahakaasamist algatas Fermi Funderbeamis järjekordse uute osanike otsimise kampaania. 

Kas Eesti moodultuumajaam on hea investeering? Kindlasti mitte. 

Ja kui keegi ütleb, et tuumajaam on väga kasumlik, siis paluge täpsustada, millisest Fermi energia osanikust jutt käib?

Seltskond entusiaste soovib rajada Eestisse tuumajaama. Maailmas on tuumaenergia tähtsus aga selges langustrendis ja Eestis ei ole ligilähedaseltki piisavat sellekohast teadmist ega nõudlust. Siia aatomijaama ehitamine oleks justkui ebaloogiline? Aga ongi! Kuidas tuumajaama reklaamitakse?

Eestisse väikeste tuumareaktorite maaletoomiseks loodi 2019. aastal OÜ Fermi Energia. Firma mitmeid asutajaid sidus tuumaunelm aga juba palju varem. Fermi vaimne juht Sandor Liive oli Eesti Energias töötades 2000ndate keskel seotud plaaniga ehitada Baltimaade riiklike energiafirmade koostöös uus tuumajaam Leetu. Kui see plaan vett vedama läks, hellitati lootust püstitada aatomijaam Eestisse.  Mõtte promomiseks lõi hiljuti manalateele läinud akadeemik Anto Raukas 2008.-l aastal MTÜ Eesti Tuumajaama. Trummi taoti kõvasti, aga riik ei võtnud vedu ja 2011.a. Fukushima tuumakatastroof lükkas MTÜ plaanid aastateks kalevi alla.

Omal ajal MTÜ tegevjuhiks pandud entusiastlik noor reformierakondlane Kalev Kallemets hoidis tuumahuvilisi siiski koos. Kui Sandor Liive oli varem nimetanud Eesti tuumajaama perspektiivituks muuhulgas rahva vastuseisu tõttu, siis aastaks 2018 oli Kallemetsal valmis plaan, kuidas tuumajaam Eesti otsustajatele ja avalikkusele kavalalt maha müüa. Skeem oli iseenesest lihtne – kaaperdada oma ärihuvide edendamiseks esiteks üha kasvavat ja õigustatud muret süvenevate kliimamuutuse suhtes ja teiseks kuritarvitada eestlaste tehnoloogialembust. PR nõustajate toel alustati mastaapset infooperatsiooni mõlemal rindel.

Seni olid Eestis tooni andnud üksikud ülimalt häälekad kliimaskeptikud, sealhulgas akadeemik Anto Raukas ise. Kuid aastaks 2018 oli kliimateema ka Eestis lõpuks päriselt pildile jõudnud. Selle taga olid nii Pariisi kliimalepe, Euroopa Liidu ambitsioonikas tegevus kui Grete Thunbergi algatatud kliimanoorte liikumine. Fermi Energia propaganda hakkaski presenteerima tuumaenergiat kui lahendust pakilisele kliimaprobleemile. 

Järsku kliimamurest rääkima hakanud Kallemets on aga puhas oportunist, kes varem avalikult nimetanud kliimamuutustega võitlejaid kliimahüsteerikuteks ja pidanud kliimamuutusi olematuks probleemiks. Taustaks tasub meenutada ka Fermi juhtide Sandor Liive ja Kalev Kallemetsa varasemat karjääri süsinikuintensiivses põlevkivisektoris, vastavalt Eesti Energias ja VKGs.

Erinevalt suurtöösturitest on keskkonnakaitsjad ning maailma tippteadlased ühel nõul, et tuumaenergeetika on kliimakriisi lahendamiseks alternatiive kaaludes liiga aeglane, kallis ja riskantne. Lisaks tekitab tuhandete aastate pikkune elutsükkel alates uraanikaevandustest kuni üliohtlike jäätmete ladustamiseni rohkem keskkonnaprobleeme, kui lahendab. 

Eestlaste tehnoloogialembus on üldtuntud. Seda kasutas Fermi Energia PR masin tuumajaama müüma hakates osavalt ära. Sissejuhatuseks hakati levitama otsest valet, nagu sooviks Fermi Eestisse importida maailmas seninägematut, täiesti turvalist IV põlvkonna tuumatehnoloogiat. Uusi tehnoloogiaid armastavale rahvale see jutt mõjus – toetus tuumaenergiale hakkas avaliku arvamuse küsitlustes vaikselt kasvama ja tänaseni on laialt levinud arusaam, nagu hakkaks Eestisse kohe-kohe kerkima uue generatsiooni sulasoolajaam. 

See oli hoolikalt kalkuleeritud valeinfo, millest Fermi Energia ise on eemaldunud, soovides tegelikult algusest peale importida lihtsalt olemasolevate tuumajaamade pisut väiksemates mõõtmetes versiooni. Ka seda tehnoloogiat ei ole veel kusagil maailmas litsenseeritud ega ehitatud. Kuid PR trikk töötas hiilgavalt.

Kuna Fermi Energia tuumikut hirmutas tselluloositehase projekti läbikukkumine, hakati varakult looma muljet, nagu oleks tuumajaama rajamine oluline riiklik prioriteet, mida osaühing Fermi Energia omakasupüüdmatult lahendada aitab. Et panna inimesi uskuma hirmujutte Kallemetsa taskuräti-arvutuste kohaselt peagi Eestis valitsevast energiadefitsiidist, tegeletaks süstemaatiliselt energeetikavaldkonna ekspertide diskrediteerimisega, kui nende objektiivsed analüüsid ei ühti Fermi omadega. Olgu allikaks siis elektri põhivõrke haldav Elering või Eesti Energia tippjuhid.

Uskumatud tuumaunistused on jõudnud ka riiklikesse dokumentidesse. 2019.a. oktoobris Riigikantselei tellimusel SEI Tallinna poolt koostatud kliimaneutraalsuse raporti üks stsenaarium nägi võimalusena, et Eestis töötab 2030.a. tuumajaam. 

Ainuüksi selline tähtaeg oleks absoluutselt ebarealistlik, aga tegu oli Fermi suure võiduga. Veel suurem võit nopiti samal kuul, kui Fermi aktiivse lobby tulemusena kirjutati tuumaenergia ühe teoreetilise võimalusena sisse riikliku energia- ja kliimakava 2030 eelnõusse. Samal ajal suudeti tuumaenergia lisada ka ettevalmistamisel olnud riikliku strateegia Eesti 2035 majanduse ja kliima peatüki mustandisse, kust see keskkonnakaitsjate protesti järel siiski kustutati. Kuu varem – septembris – sai Eesti Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri nõukogu liikmeks, mille huvides olid kohalikud tuumaentusiastid aastaid tööd teinud.

Pärast tuumaenergia kui ühe mõeldava lahenduse surumist esimestesse riiklikesse kavadesse lükkas Fermi Energia käima järgmised tegevused, mis peaks loetud aastatega viima nende äriplaani huvides tuumajaama eriplaneeringu ning ehitusloani. 

2020.a. nõustus valitsus tuumaenergia komisjoni loomisega ning aprillis 2021 kinnitati Fermi poolt kauaoodatud tuumaenergia töörühma koosseisu. Töörühm koosneb erialase taustata ametnikest, keda Fermil on lihtne valeinfoga manipuleerida. Juba loomise hetkel suutis komisjoni esimees, keskkonnaminister Tõnis Mölder taas rääkida avalikult IV põlvkonna moodulreaktorist, mis näitab, et Fermi valeinfo on hästi levinud. 

Fermi Energia on koguni paberile pannud nägemuse sellest, kuidas tuumaenergia kasutamise seaduslik raamistik välja võiks näha.  Töörühma tulemuseks saab olema niiöelda teadlik otsus, kas minna tuumateemadega Eestis edasi või mitte. Fermi teeb kõik, mis investorite raha eest võimalik, et see otsus oleks Fermi omanikeringi ärihuvides kindlasti soodne.

Poliitikute ja ametnike kõrval on Fermi Energia infooperatsiooni keskmes Eesti avalikkus. Pole juhus, et üks esimesi Fermi Energia palgalisi töötajaid oli mitte insener, vaid suhtekorraldaja. Pole juhus, et seni viimase uue kaasomaniku – Vattenfalli – antud miljoni euro plaanitud kasutusvaldkonnad on teavitus, koolitusprogrammid ja ekskursioonid tuumajaamadesse. Fermi PR juht Mihkel Loide on loonud võrgustiku propagandatöötajatest, kelle avalik seos Eesti tuumaprojektiga jääb varju. 

Tuumausu levitamiseks korraldatakse aktiivselt kohtumisi erakondade ja ametnikega, sponsoreeritakse tuumaõpet kõrgkoolides ning teemast käiakse rääkimas isegi keskkoolides ja lastelaagrites. 

Fermi Energia on korraldanud ka ühepäevaseid tuumaenergiat ülistavaid konverentse, kus on esinenud paljud tuumalobistid ja Fermi osanikud piiri tagant.

Väsimatult produtseeritakse arvamusartikleid ning sisuturundust ja meediasse vahendatakse lugusid tuumaenergia ohutusest.

Osav ja alatu trikk on näidata ennast objektiivse ja sõltumatu tuumaenergiat puudutava info allikana. Nii andis Fermi Energia Postimehe kirjastuse alt 2021.a. kevadel välja raamatu „Tuuma energia,“ kus ülistatakse tuumaenergia hüvesid ja vaikitakse maha kaasnevad probleemid. Näiteks mais 2021 osteti portaali rohe.geenius.ee tuumapropaganda levitamiseks eraldi kanal, mida kuvatakse kui sõltumatut ajakirjanduslikku materjali, mitte ostetud sisuturundust.

Püsti on pandud terve võrgustik, kes Fermi ideele kiidulaulu laulavad – MTÜ Eesti Tuumanoored, koduleht Kaasaegse Tuumaenergia Infokeskus, aktiived tuumaentusiastid Andi Hektor, Lemmit Kaplinski, Jaak Laineste.

Tuumaenergeetika ühepoolse kajastamisega on mindud lausa nii kaugele, et seotud inimesed ise ei suuda enam tuua mitte ühtegi argument tuumaenergia vaieldamatute riskide kohta. 

Taolises infosõjas on parim strateegia olla allikakriitiline, tutvuda nii poolt kui vastuargumentidega ning rakendada ka kainet mõistust. Eesti ei saa lubada endale otsuseid, mis seovad ühiskonna äärmiselt pikaks ajaks tohutult kallite ja problemaatiliste tehnoloogialiste unistuse külge, mis teenivad vaid väikse kildkonna ärihuve ega pruugi suure tõenäosusega isegi realiseeruda.

Kui keegi ütleb, et meil on vaja väikest tuumajaama, küsige üle, kes see “meie” täpselt on ja millist olematut tehnoloogiat nad silmas peavad?