Peep Mardiste: väikese tuumajaama viis probleemi. Igaüks neist liiga ergav

Hakates praegu tuumajaama rajama, muutuksime katsepolügooniks, mille riskid ja kulud jäävad meie kanda, sõnab Eesti Rohelise Liikumise Juhatuse Liige.

Grupp tuumaentusiaste unistab Euroopa esimese väikese tuumajaama Eestisse rajamisest. Sellise maailmas veel katsetamata jaamaga kaasneks mitu riski – radioaktiivsed jäätmed, tehnoloogilised ohud, turvalisuse küsimused ja suur koormus riigi rahakotile. Peale selle ei aitaks uus tuumajaam lahendada kliimakriisi.

OÜ Fermi Energia üks suurosanikke Sandor Liive ei pidanud veel Eesti Energias töötades Eestisse tuumajaama ehitamist võimalikuks. Ärilehele antud intervjuus põhjendas Liive: „Esiteks puudub meil selleks vajalik potentsiaal nii teadusuuringute kui ka töötajate poolest. Teiseks leiab selline idee Eesti ühiskonnas väga tugevat vastuseisu.” Fermi Energia on nimetatud tugeva vastuseisu vähendamiseks püüdnud kaks aastat süstemaatiliselt luua kuvandit plaanitavast tuumajaamast kui puhtast ja probleemitust kliimapäästjast. Et vildakat inforuumi täiendada, annab Eesti roheline liikumine väikese tuumajaamaga kaasnevatest riskidest ülevaate.

Tuumaenergia tootmine tekitab olenemata jaama tüübist või suurusest radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu veel tuhandeteks aastateks üliohtlikuks. Need eluohtlikud jäätmed paiknevad kõikjal maailmas tuumajaamade ümber ladudes, sest turvalisi lõppladestuskohti pole suudetud üle 50 aastaga valmis saada. Selliseks reaalsuseks tuleks valmis olla ka Fermi sihikul olevate Viru-Nigula ja Lüganuse valdadel.

Tünnides jäätmed

Turvalisele lõppladestamise lahendusele on kõige lähemale jõudnud juba 1983. aastal ettevalmistusi alustanud soomlased. Onkalo lõppladestushoidla on peaaegu valmis, aga hiljuti selgus, et Rootsis välja töötatud tehnoloogia kipub alt vedama, sest vasest konteinerid on katsetuste käigus hakanud roostetama palju kiiremini, kui eeldati. Eesti tuumaentusiastid on küsimustele lõppladestuse kohta vastanud, et ehk õnnestuks Eesti jäätmed sinnasamasse Soome hoidlasse saata. Reaalsus on, et Soome seaduste järgi ei tohi seal välismaiseid tuumajäätmeid töödelda ega ladustada.

Paberil eksisteerivad ka eriti moodsad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Fermi tuligi Eesti tuumajaama ideed „müües” osavalt avalikkuse ette jutuga IV generatsiooni jaama rajamisest. Paljud arvavad ilmselt siiani, et tegu on supermoodsa jäätmevaba tehnoloogiaga, kuigi Fermi on vahepeal vaikselt naasnud praeguse III+ põlvkonna juurde.

Tehnoloogialõks

Tehnoloogialõks on tuumajaamade teine risk, olenemata reaktori suurusest. Tuumajaam vajab suuri investeeringuid ja investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40–50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub praegu kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse „suure jaama” asemel, sõltumata „suure” tehnoloogiast.

Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust. See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik, kuid nt sotsiaalsetel põhjustel võib valitsustel tekkida surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Võrdlusena – turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid.

Tuumajaama paindumatuse kurb näide on Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Et investorile kindlustunne anda, lubas valitsus osta tuumajaama elektrit 35 aasta vältel hinnaga 92 naela MWh eest. Paraku on praegune turuhind kaks korda madalam ja elektritarbijatele terendab ebameeldiv perspektiiv sellele monstrumile aastakümneid peale maksta.

Turvalisus

Tuumaenergia pooldajad rahustavad avalikkust sellega, et igast varasemast õnnetusest on õpitud ja jaamad muutuvad järjest turvalisemaks. Tšornobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varem võimatuks. Eestisse soovitakse püstitada uut tüüpi moodulreaktorit, esimest Euroopas. Aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Ehk nagu tõdetakse Schnatterly tuletuses Murphy seadusest: kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.

Koormus riigi rahakotile

Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tegemist on eraäriga, kus riskid jäävad investorite kanda ja riigi tuge ei küsita. Samal ajal on säärased projektid maailma eri paigus näidanud, et ka eratuumajaamaga kaasnevad alati otsesed või kaudsed riigi kulud. Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Juba Sandor Liive üleskutse riigile arendada tuumaenergia võimekust osana majandust toetavast koroonapaketist mõjus kainestavalt.

Maksumaksja raha eest tuleks luua spetsiaalne õigusraamistik, koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelevalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võime. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Kõik need kulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida.

Euroopa Liidus on aastakümneid üle 100 tuumaelektrijaama ohutult töötanud, sealhulgas Soomes ja Rootsis.

Eesti jaoks on sobivad ainult väikereaktorid. Ma pean võimalikuks luba taotleda u 10 aasta pärast vaid tehnoloogiale, mis on juba rajatud ja end tõendanud.

Tuumaenergia peamine keskkonnamõju on merevee lokaalne soojendamine. See on vägagi on meeltmööda lindudele ja osale kaladele eriti talvel. Kahjulikud heitgaasid atmosfääri tuumajaamal puuduvad.

Soome ja Rootsi praktikas pole tuumajaamadest tuvastatud põhjalikest mõõtmistest hoolimata 40 aasta jooksul kiirgusfooni muutust. Füüsiline energia jalajälg ehk maakasutus on sadu kordi väiksem kui tuule- ja päikseenergial. 2,5 TWh elektri tootmiseks kasutatav kütusekogus 20 tonni kütust on massilt 100 000 korda väiksem kui põlevkivi või hakkpuidu puhul.

Tuum ei päästa kliimat

ÜRO kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Lahendustesse on vaja investeerida kohe, mitte 2030-ndatel.

Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis. Eesti lahenduseks on lihtsustatult öeldes kombinatsioon meretuuleparkidest, energia salvestamisvõimalustest ja headest välisühendustest. Need tehnoloogiad on erinevalt moodultuumajaamast praegu õnneks olemas.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Shuttershock/EPL.

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

[addtoany]