Põhjalikumad argumendid, millega tuumajaama puhul arvestada
Tuumaenergia tootmine tekitab paratamatult radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu üliohtlikuks veel tuhandeteks aastateks. Olles eluohtlikud, vajavad tuumajäätmed aastasadadeks või -tuhandeteks väga turvalist hoiustamist, mis on vaieldamatult väga kulukas.
Paraku pole hetkel maailmas ühtegi töötavat lahendust ohtlike tuumajäätmete pikaajaliseks lõppladestamiseks.
Radioaktiivseid tuumajäätmeid on tuumajaamade poolt tekitatud juba üle 50 aasta.
Siiani hoitakse jäätmeid enamasti tuumajaamade territooriumitel ajutise ladustamise jaoks mõeldud angaarides, kus eksisteerib lekete ja terrorirünnakute oht [2]. Ajutiselt ladestatud tuumajäätmete lekkeid on ka esinenud – näiteks Marshalli saartel [3] ning probleeme on isegi rikkal ja pikaajaliste tuumakogemustega Saksamaal [4].
Ka enim tuumaenergiat tootvas USAs on lõppladestushoidlate puudumine suureks probleemiks. Yucca mägedes asuvasse ainsasse lõppladestuseks geoloogiliselt sobilikku kohta pole huvi ja raha puudusel viimase enam kui 30 aastaga õnnestunud ladestusala rajada [5].
Soome on üks vähestest riikidest, kus on ohtlike tuumajäätmete ladestamiseks mõeldud geoloogilise lõppladestushoidla rajamisega pikka aega tegeletud. Tegemist on aga keerulise ülesandega – plaanitavat ladestuskohta hakati otsima juba aastal 1983, ehitusega alustati 2004. aastal ning rajatis pole praeguseni valmis [2; 6].
Eestisse oleks lõppladestushoidla rajamine ülimalt kulukas.
Ühe võimalusena on soovitud plaanitavas Eesti tuumajaamas tekkivate jäätmete ladestamiseks kasutada sedasama veel valmimata Soome Onkalo lõppladestushoidlat, kus jäätmed maetaks graniidi sisse [7]. See pole aga võimalik, sest Soome seaduste kohaselt ei tohi Soomes välismaiseid tuumajäätmeid ei töödelda ega ladustada [34]. Isegi kui Soome hoidla oleks olemas, selle operaatorid oleks nõus Eestist tuumajäätmeid vastu võtma ning seadused seda lubaks, tuleks hakata üliohtlikke jäätmeid üle Soome lahe vedama. Ka teoreetilise lõppladestuse puhul Soomes või mõnes teises välisriigis [8] tuleb kasutatud tuumkütust ikkagi esmalt aastaid Eestis tuumajaama territooriumil jahutada enne, kui on võimalik neid transportida.
Lisaks kasutaksid need Eesti tuumaentusiastide poolt reklaamitavad, ent reaalselt alles arendusjärgus (s.t kommertskasutuses mitteeksisteerivad) väikesed moodultuumareaktorid täpselt sama kütust, mida olemasolevad suured tuumajaamad [9]. Paljud arendatavad moodultuumajaamad oleks lihtsalt väiksemad ja kasutaks reaktori kohta vähem kütust [2].
Tuumajäätmete koostis ja radioaktiivsus jääks siiski samaks, sõltumata tuumajaama suurusest. Väidetavalt toodab üks moodultuumajaam umbes 20 tonni tuumajäätmeid aastas [10]. Kui ühe suure, “tavalise” reaktori asemel paigaldada ühte asukohta hulk väiksemaid reaktoreid, siis pole erinevus tekkivate jäätmete absoluutarvu osas kuigi suur.
Samuti ei vähendaks “tavaliste” tuumajaamade asemele või kõrvale ehitatavad moodultuumajaamad tuumakütuse lõppladestamise rajatiste suurust ega kütusega seotud kiirgustasemeid. Pigem on moodultuumajaamadel kalduvus kasutada lõhustuva materjali (nt uraan ja plutoonium) suhteliselt suure kontsentratsiooniga tuumkütust, mistõttu võib toimuda lõppladestuskohas ka tuumareaktsiooni taaskäivitumine [10].
Paberil eksisteerivad ka uuemad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust [7] ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Sellised tuumareaktorid on täna algelises arengufaasis. Kui üldse, siis võib neid reaalsuses näha minimaalselt aastakümnete pärast. Veel mitte kasutusel olevate ja kommertskasutuses testimata jaamade põhjal ei ole mõtet üldise arutada tuumaenergia säästlikkuse ja turvalisuse üle – ei Eestis ega mujal. Samuti on vale öelda, et üliohtlikke tuumajäätmeid tootev tegevus on puhas energia tootmise viis.
Vältimatu ohtlike radioaktiivsete jäätmete tekkimise kõrval seisneb üks olulistest tuumaenergiaga seotud ohtudest selles, et pikemas perspektiivis ei ole võimalik õnnetusi vältida (see kehtib kõigi energiatootmise viiside puhul). Riskiuuringud näitavad üheselt, et suured ja keerukad tehnoloogilised süsteemid (tuumajaam on siin üks konkreetne näide) pole veavabad ja neid pole ka võimalik veavabadeks muuta [12]. Suurõnnetuste oht kasvab koos kliimamuutusest tingitud äärmuslike ilmastikuolude sagenemisega, seega suurenevad ka kõik tuumajaamade riskid ning tõenäosus, et tuumaenergiat ei saa mingitel hetkedel toota. Läbi selle väheneb ka tuumaenergia usaldusväärsus energia varustuskindluse tagajana.
Tuumaenergeetika puhul kaasnevad isegi väikese ohutasemega õnnetustega suured kulud.
Näiteks tuuleturbiin võib rikki minna, ilma et sellega kaasneks vahetus ümbruses suuremaid ebameeldivusi, aga tuumaõnnetuse tagajärjel võivad suured alad muutuda pikaks ajaks elamiskõlbmatuks. Siinkohal pole niivõrd oluline kõige halvema stsenaariumi tõenäosus, vaid ühiskonna võime kõige hullema stsenaariumiga toime tulla. Probleemid on eriti suured juhul, kui näiteks veeallikad on saastunud.
Tuumajaama ehitaja peab kandma vastutust mitte ainult kohalike elanike tervise ja vara ees, vaid ka terve piirkonna loomade, taimede, mulla ning vee eest, mis võivad langeda radioaktiivsuse ohvriks. Fukushima tuumaõnnetus aastal 2011 tõi näiteks kaasa üle 150 000 inimese evakueerimise ning nendest 40 000 pole ligi 10 aastat hiljemgi saanud oma kodudesse naasta [13].
Eestis on tuumajaama entusiastid võrrelnud töötava tuumajaama kõrval elava inimese aastast saadavat radiatsiooni kogust tavalise banaani söömisest saadud radioaktiivsusega [14]. See võrdlus ei ole aga kohane, kuna toidu kaudu omandatav kiirgusdoos kehas ei kogune, samas kui tuumajaamadest pärinev kiirgusdoos võib sadeneda nt kilpnäärmesse, tekitades terviseriski [15].
Tuumajaam vajab käivitamiseks ja tööshoidmiseks suuri investeeringuid ning investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40-50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub hetkel kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse “suure jaama” asemel, sõltumata “suure” tehnoloogiast.
Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust.
See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia (nt põlevkivi kaevandamine ja kasutamine) ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik. Samas vajavad olemasolevad tehnoloogilised ja sotsiaalsed struktuurid jätkuvalt investeeringuid ja elushoidmist ning sellest tulenevalt nähakse tehnoloogia “kõrvale jätmist” võimatuna.
Nõnda võib valitsustel tekkida suur surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Sektori ettevõtjatele on see kasumlik olukord. Ka põlevkivitööstus loodi omal ajal üksikute nõukogude teadlaste entusiasmist, kuigi juba siis mõisteti, et see on energiaallikana väheväärtuslik [16; 17]. See näitlikustab, et kui riik nõustub tuumaenergia kasutuselevõtuga, tuleb riigil selle tehnoloogia ning selle mõjudega arvestada “väga väga väga pikka aega” [18]. Võrdlusena – turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid.
Nagu juba mainitud, võivad uued kaasaegsed moodultuumareaktorid kõlada turvalistena seetõttu, et neid pole tegelikkuses veel kommertskasutuses. Nad eksisteerivad paberil [19]. Seetõttu on ka kõiki mõeldavaid probleeme ja vastuväiteid lihtsam pareerida. Erinevad väljendid ning sõnad, nagu „pole seotud tuumarelvade levikuga,” „ülekuumenemiskindel” ja „odav” lahendavad justkui mured, luues aga pelga illusiooni [20]. Tegelikkuse kohta need sõnad ja väljendid aga midagi ei ütle. Täna militaarkasutuses tuumaallveelaevadel olevate väikeste tuumareaktorite, nende mõjude ja ohutuse üle puudub läbipaistev tsiviilkontroll.
Tšernobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varasemalt võimatuks.
Ilma aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks ka moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Vähetõenäolisi, kuid katastroofilisi nn “musta luige” stsenaariume ei olegi samas võimalik ennustada.
Tuumaenergeetika puhul on näha nn negatiivset õppimiskõverat – mida rohkem tuumajaamu ehitatakse, seda enam tuvastatakse kaasnevaid probleeme [21]. Mida rohkem tuumajaamade disaini arendatakse, seda rohkem leitakse erinevaid turvalisusega seotud probleeme, mille lahendamise vajaduse tõttu tõuseb ka tuumaenergia ühikuhind [22].
Näiteks Kanadas on juba kolm moodulreaktoriga sarnast tüüpi väikest tuumareaktorit ebaõnnestunud. Nimelt ehitati valmis kaks 10-megavatist MAPLE-reaktorit, kuid need ei hakanud kunagi tööle, sest probleeme turvalisusega ei suudetud lahendada ning projekt hüljati tosina aasta eest [23].
Ka 10-megavatine kaugkütte-reaktor Mega-Slowpoke ei saanud sarnaste turvalisusprobleemide tõttu kunagi kasutusluba. Seda valmis ehitatud reaktorit võetakse praegu lahti, ilma et see oleks jõudnud toota ühtegi megavatti energiat, samas on selle ehitamisel kulutatud tohutu hulk energiat [19].
Isegi kui mõni uus väikese tuumareaktori tüüp saab kasutusloa, oleks mõistlik kontrollida selle uue tehnoloogia usaldusväärsust minimaalselt aastakümnete jooksul.
Jooksutada maailmas täiesti uut tehnoloogiat pole suur risk mitte ainult Eesti, vaid ka terve regiooni jaoks. Seda eriti riigis, kus varasem tuumajaama opereerimise ja riikliku järelvalve kogemus täielikult puudub ning üldine kompetents energeetika küsimustes näib valitsuse tasandil olevat madal [24].
Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tuumajaama ehitamisega ning selle töös hoidmisega kaasnevad kulutused ei vaja suuri riiklikke toetusi, sest tegemist on eraäriga ja riskid jäävad investorite kanda. Samal ajal on sarnased projektid maailma eri paigus näidanud, et tuumajaama on kulukas töös hoida ning tuumaenergeetika vajab suuri riigipoolseid investeeringuid [2].
See võib taaskord viia eelpool kirjeldatud nn rajasõltuvuseni. Näiteks võib tuumajaam suure finantsprobleemi korral luua ootuse massiivseks riigipoolseks päästeoperatsiooniks (vrd suurpankade kapitaliseerimine finantskriisis, kuna neid peeti liiga suurteks, et lasta neil tegevus lõpetada).
Isegi kui tuumajaama ehitataks ja opereeritaks puhtalt erakapitaliga, kaasneks sellega automaatselt suured kulud ka riigieelarvest.
Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Ainuüksi tuumaenergia kasutuselevõtuks loodava õigusliku raamistiku loomine neelab raha ning valitsusasutuste ja poliitikute aega ja tähelepanu, mida saaks rakendada mõistlikumalt.
Samamoodi tuleks maksumaksja raha eest välja koolitada (sh paratamatult vähemalt osaliselt välismaal) hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelvalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võimekus.
Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro.
Sõltumatut järelvalvet tegeva regulaatori ülesanded on reglementeeritud rahvusvaheliselt ning nõuded ei erine sõltuvalt reaktori suurusest. Kõik need hiigelkulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida. Kui tuumajaama plaaniv ettevõte ebaõnnestub, lähevad raisku ka riigi tehtud investeeringud.
Maailma kogemus on näidanud, et tuumajaamad kipuvad olema majanduslikult riskantsed ning madala kasumlikkusega.
Ühendkuningriiki rajatav Hinkley Point tuumajaam suudab teiste elektritootjatega konkureerida vaid tänu sellele, et talle on tagatud 35 aastaks fikseeritud kokkuostuhind (mis ületab tänast elektri turuhinda kahekordselt) [32].
Tuumajaamade rajamisel on sagedased suured ülekulud, sest tootmises ning tarnimises esinevad märkimisväärsed viivitused [25]. Esialgseid kuluprognoose ei maksa arvestada, sest 97% tuumaprojektidest on ületanud esialgse planeeritud eelarve. Üks keskmine tuumaprojekt maksab reaalsuses keskmiselt enam kui 1,3 miljardit dollari rohkem, kui esialgselt planeeriti [26]. Näiteks Eestis palju eeskujuks toodud Soome Olkiluoto reaktor pidi alustama tööd aastal 2009, kuid veel tänagi oletatakse, et reaktor lülitatakse vooluvõrku parimal juhul 2021. aasta lõpus. Seetõttu on ka algselt planeeritud kulutused kasvanud kolmekordseks.
Rõhutatakse, et moodultuumajaamad on odavamad kui “tavalised” tuumajaamad, kuna nende keskseid komponente saaks vastavas hiigeltehases liinil kokku panna, nagu majatehases moodulmajade detaile.
Teoreetiline odavus eeldab seega masstootmist, milleks on omakorda vaja tõestatult hästi töötavat tuumajaama tüüpprojekti. Praegu on moodultuumajaamadest umbes 150 erinevat teoreetilist mudelit, mida arendavad erinevad idufirmad. Masstootmiseks vajalikku suurt nõudlust reaalsuses pole ja disainiga tegelevatel idufirmadel on ilma nõudluseta võimatu leida investoreid, et moodultuumajaamade komponentide tootmiseks kalleid tehaseid püstitada. Seega veenavad ettevõtjad valitsusi investeerima maksumaksja raha lootuses, et erinevalt varasematest tuleb sel korral „tuumaenergia renessansist” midagi välja [19; 27].
Võimalik, et mõni tuumajaamasid disainivatest idufirmadest on valmis peale maksma, et ükskõik kus (nt sõltumatu ja kriitilise järelvalve kogemuseta Eestis) oma esimene reaktor püsti panna, et võimalikele tulevastele investoritele ja tellijatele muljet avaldada. Sellisel juhul oleks tegu aga pilootprojektiga ja Eestist saaks sisuliselt tuumaenergia katselabor.
Üheks tõsisemaks globaalseks väljakutseks on kujunenud inimtegevusest põhjustatud kliimakriis.
Valitsustevaheline kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe [28]. Ka Euroopa Liidus sihiks võetud 2050.a. kliimaneutraalsuse eesmärgi täitmine eeldab kohest ja pidevat tegutsemist selles suunas, mitte näiteks päästva tehnoloogilise läbimurde ootamist 2040ndatel.
Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Erainvestoritel ja teadlastel pole keelatud katsetada uusi tehnoloogiaid (kui see ei tühjenda tarbetult avaliku sektori eelarvet), kuid kliimakriisi lahendamise üheks aluspõhimõtteks peab olema „kõige kiirem ja odavam.”
Näiteks sobitub selle põhimõttega paremini juba olemasolevad ning järjest laialdasemalt levivad tuule- ja päikeseenergia koos salvestamisega [19]. Riikidel, mis kasutavad rohkem taastuv- kui tuumaenergiat, on ka väiksem süsinikujalajälg [29].
Positiivse näitena on Saksamaa otsustanud kõik oma tuumaelektrijaamad 2022. aastaks sulgeda.
See on andnud turule selge signaali investeerida alternatiividesse. Riik on kõigest kaheksa aasta jooksul ostnud 30 000 megavati jagu päikese- ja tuuleenergia võimekust. Samaväärset tuumaenergia võimekust poleks kaheksa aastaga võimalik rajada. Tuulegeneraatorite püstipanekuga vähendas Saksamaa oma CO2-jälge juba esimesel ehitusaastal ning igal aastal väheneb see üha rohkem [30].
Tuumajaamas toimuva aatomite lõhustamise protsessi käigus tuumajaamad tõesti otseselt kasvuhoonegaase õhku ei paiska, ent nende süsinikujalajälge tuleb hinnata, lähtudes tuumkütuse elutsüklist tervikuna.
Näiteks kasutatakse märkimisväärses koguses fossiilkütust ressursside kaevandamiseks, maagi purustamiseks, uraani rikastamiseks, elektrijaama ning jäätmemahutite ehitamiseks, tuumajaama tegevuse lõpetamiseks ja viimaks jäätmete transportimiseks, lisaks kaasnevad keskkonnakulud tuhandeid aastaid kestva hoiustamisega [30].
Eeltoodu tõttu pole tuumaenergia emissioonivaba kliimapäästja, vaid on oma CO2 emissioonide poolest pigem võrreldav päikese- ja tuuleenergiaga. Samas on oht, et hüpoteetilise “tuumarenessansi” läbi tõmmataks taastuvenergia toetusi koomale, sest tuumajaamaga kaasnevad otsesed ja varjatud kulud on suured nii rahaliselt kui ka poliitiliselt.
Maailmas esineb näiteid, kus tuumaenergia tootjad maksavad peale, et tuulikud seisma pandaks, sest teistmoodi ei suuda tuumaenergia taastuvenergia hinnaga konkureerida [31]. Taastuvenergia buumi tekitatud tootmismahud on samas loonud turusituatsiooni, kus juba nüüd või peatselt saadakse taastuvenergia puhul hakkama igasuguste dotatsioonideta.
Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis [33].
Viited:
[1] Leitav nt nimede alt OÜ Fermi Energia, MTÜ Eesti Tuumajaam või Kaasaegse Tuumaenergia Infokeskus, aga nähtav ka kõikvõimalikes meediakanalites alatest AK uudistest (https://www.err.ee/1136971/tuumaenergia-pooldajad-avaldasid-tallinnas-ja-tartus-meelt) kuni ning naisteleheni (https://lood.delfi.ee/eestinaine/elud/em-perpetuum-mobile-em?id=91158999)
[2] Parshley, L. (2020). The countries building miniature nuclear reactors. https://www.bbc.com/future/article/20200309-are-small-nuclear-power-plants-safe-and-efficient
[3] Rust, S. (2020). U.S. says leaking nuclear waste dome is safe; Marshall Islands leaders don’t believe it. https://www.latimes.com/environment/story/2020-07-01/us-says-nuclear-waste-safe-marshall-islands-runit-dome
[4] Teffer, B. (2016). Why Germany is digging up its nuclear waste. EU observer. https://euobserver.com/beyond-brussels/132085
[5] Eureka County (2019). Current Status of the Yucca Mountain Project. https://www.yuccamountain.org/faq.htm#:~:text=On%20The%20Ground%20Accomplishments%3A%20Today,have%20yet%20to%20be%20developed
[6] Gordon, H. (2020). A hole in Finland is being prepared to contain radioactive waste for 100,000 years. But will the future co-operate? https://www.wired.co.uk/article/olkiluoto-island-finland-nuclear-waste-onkalo
[7] Kaasaegse Tuumaenergia infokeskus (2020). Jäätmed. https://moodulreaktor.ee/jaatmed/
[8] Posiva. General Time Schedule for Final Disposal. http://www.posiva.fi/en/final_disposal/general_time_schedule_for_final_disposal
[9] International Atomic Energy Agency (2019). Small Modular Reactors: A Challenge for Spent Fuel Management? https://www.iaea.org/newscenter/news/small-modular-reactors-a-challenge-for-spent-fuel-management
[10] Vasser, M. (2020). Pooliku infoga tuumajaama ei ehita. Virumaa Teataja. https://virumaateataja.postimees.ee/6882972/pooliku-infoga-tuumajaama-ei-ehita
[11] Krall, L. (2020). A Critical Analysis Of The Nuclear Waste Management Consequences For Small Modular Reactors. Stanford Freeman Spogli Institute of International Studies. https://fsi.stanford.edu/events/critical-analysis-nuclear-waste-management-consequences-small-modular-reactors
[12] Perrow, C. (1984). Normal Accidents: living with high-risk technologies.
[13] Friends of the Earth Japan (2020). 10 years after the Fukushima Nuclear Disaster – Listening to the Unheard. https://www.youtube.com/watch?v=IKnJyWBNYXk&ab_channel=FoEJapan
[14] Tuumaenergia pooldajad avaldasid Tallinnas ja Tartus meelt. https://www.err.ee/1136971/tuumaenergia-pooldajad-avaldasid-tallinnas-ja-tartus-meelt
[15] Edwards, G. (2017). “About Radioactive Bananas”, Canadian Coalition for Nuclear Responsibility. http://www.ccnr.org/About_Radioactive_Bananas.pdf
[16] Holmberg, R. (2008). Survival of the Unfit: Path Dependence and the Estonian Oil Shale Industry. Linköping Studies in Arts and Science No. 427.
[17] Tammiksaar, E. (2013). Põlevkivitööstuse algus Eestis – eeldused ja põhjused. Akadeemia, 2, 287. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:130563/171883/page/48
[18] Simon, F. (2020). The European Commission “will not stand in the way” of countries that choose to build new nuclear power stations, said EU climate chief Frans Timmermans, who warned however about the life-cycle costs of the technology, “which means that you will be stuck with it for a long, long, long time”. https://www.euractiv.com/section/energy/news/brussels-wont-stand-in-the-way-of-new-nuclear-plants-says-eu-climate-chief/
[19] Edwards, G., Duguay, M., Jasmin, P. (2019). Small modular nuclear reactors – a case of wishful thinking at best. https://nbmediacoop.org/2019/12/21/small-modular-nuclear-reactors-a-case-of-wishful-thinking-at-best
[20] World Information Service on Energy (2019). Small modular reactors: an introduction and an obituary. https://wiseinternational.org/nuclear-monitor/872-873/small-modular-reactors-introduction-and-obituary
[21] Shellenberger, M. (2020). Apocalypse Never. Harper Collins Publishers.
[22] Glaser, A., Ramana, M. V., Ahmad, A., & Socolow, R. (2015). Small Modular Reactors: A Window on Nuclear Energy. Princeton University.
[23] World Nuclear News (2008). AECL halts development of MAPLE project. https://world-nuclear-news.org/Articles/AECL-halts-development-of-MAPLE-project
[24] Gamzejev, E. (2020). Eesti Energia saadab 1300 töötajat sundpuhkusele. https://pohjarannik.postimees.ee/6698904/eesti-energia-saadab-1300-tootajat-sundpuhkusele
[25] Energy Watch Group (2018). The disaster of the European nuclear industry. http://energywatchgroup.org/wp-content/uploads/2018/03/Nuclear-disaster_EPR_EN.pdf
[26] Sovacool, B. K., Gilbert, A., & Nugent, D. (2014). Risk, innovation, electricity infrastructure and construction cost overruns: Testing six hypotheses. Energy, 74, 906-917.
[27] Ramana, M. V. (2018). Are Thousands of New Nuclear Generators in Canada’s Future? https://thetyee.ca/Opinion/2018/11/07/Nuclear-Generators-Canada-Future
[28] IPCC, 2018: Global warming of 1.5°C. An IPCC Special Report on the impacts of global warming of 1.5°C above pre-industrial levels and related global greenhouse gas emission pathways, in the context of strengthening the global response to the threat of climate change, sustainable development, and efforts to eradicate poverty [V. Masson-Delmotte, P. Zhai, H. O. Pörtner, D. Roberts, J. Skea, P.R. Shukla, A. Pirani, W. Moufouma-Okia, C. Péan, R. Pidcock, S. Connors, J. B. R. Matthews, Y. Chen, X. Zhou, M. I. Gomis, E. Lonnoy, T. Maycock, M. Tignor, T. Waterfield (eds.)]. In Press.
[29] University of Sussex (2020). Two’s a crowd: Nuclear and renewables don’t mix. https://techxplore.com/news/2020-10-crowd-nuclear-renewables-dont.html?fbclid=IwAR0ffDPK4Uh4BuwEPpPTREbE65N8w-pJYeOH8Vpzri0f8sg_0w4wl1PeRhw
[30] World Business Academy. Nuclear Power: Totally Unqualified to Combat Climate Change. https://worldbusiness.org/nuclear-power-totally-unqualified-to-combat-climate-change/
[31] How nuclear power is switching off windfarms in Scotland – The truth about wind power compensation payments. https://100percentrenewableuk.org/how-nuclear-power-undermines-renewable-energy-the-truth-about-wind-power-compensation-payments
[32] Wholesale Electricity Price Guide. https://www.businesselectricityprices.org.uk/retail-versus-wholesale-prices/
[33] Lazard (2019). Lazard’s Levelized Cost of Energy Analysis – Version 13.0. https://www.lazard.com/media/451086/lazards-levelized-cost-of-energy-version-130-vf.pdf
[34] OECD (2019). Nuclear Legislation in OECD and NEA Countries. Regulatory and Institutional Framework for Nuclear Activities. p. 10-11. https://www.oecd-nea.org/law/legislation/finland.pdf
Illustratsioonid:
- Pixabay: ar130405. https://pixabay.com/illustrations/nuclear-hazardous-hazard-radiation-2082637/
- FreePik: https://www.freepik.com/free-photo/man-hazmat-suit-with-danger-sign_7346771.htm
- Freepik: https://www.freepik.com/free-photo/people-protective-equipment-disinfecting-dangerous-area_12353063.htm
- Freepik/Jcomp: https://www.freepik.com/free-photo/businessman-saving-money_3737847.htm
- Freepik/Wirestock: https://www.freepik.com/free-photo/wide-angle-shot-white-smoke-coming-out-nuclear-plants_10292698.htm