Väikereaktori tegelik mõju Viru-Nigula vallale on negatiivne

27. jaanuaril 2022 esinesid Viru-Nigula valla volikogule OÜ Fermi Energia esindajad Henri Ormus ja Djana Revjako (video), kes soovisid tutvustada enda ettevõtte projekti seoses väikese tuumajaama rajamisega ning selle sotsiaalmajanduslikku mõju Viru Nigula vallale.

Soravalt esitatud, kuid sihilikult eksitav ettekanne jättis mulje, et tuumaenergia ja tuumajäätmete tekitamisest on vallal ainult väga palju võita ja mitte midagi kaotada. Samas jäi õhku volikogu liikmete poolt kõlanud küsimus, kuidas saab Fermi Energia olla niivõrd optimistlik, et kogu nende plaan saab õnnestuda vaid napi üheksa aastaga.

Olles keskkonnaühendusena jälginud Fermi Energia tegevust mitme aasta vältel ning suheldes tihedalt erapooletute kohalike ja välismaa tuumaekspertidega, pakume omalt poolt mõned võimalikud vastused ja faktitäpsustused, et tasakaalustada Fermi kampaaniat. 

Fermi Energia äriprojektist

Ettekande esimene osa pühendati üldisele energia- ja keskkonnaolukorrale, esitades samas vildakaid väiteid. Näiteks kõlas Ormuse suust lause, et üleüldist vajadust ja viise elektrisüsteemi dekarboniseerimiseks kliimaprobleemidest lähtuvalt “pole vaja palju seletada”. Seda ehk põhjusel, et tuumaenergeetika ei ole seotud kliimamuutuste vastu võitlemisega. Põhjuseid selleks on mitmeid, nagu on teiste seas hiljuti välja toonud endised tuumaregulaatorite tippjuhid USAst, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt.

Nende pika kogemuse põhjal on tuumaenergia kliimamuutuste kontekstis:

• Kogukulu arvestades liiga kallis, võrreldes keskkonnasäästlike alternatiividega;
• Jätkusuutmatu, arvestades radioaktiivsete tuumajäätmete lahendamata probleemi;
• Riskantne, kuna inimlikku eksimust või kliimamuutuste negatiivset mõju ei saa välistada;
• Liiga aeglane, et panustada rohepöördesse, mis peavad toimuma käesoleval kümnendil.

Hirmuõhustiku loomiseks esitles Fermi ka “süveneva enegiadefitsiidi” narratiivi, kuigi energia varustuskindluse eest vastutav võrguoperaator Elering sellist olukorda lähikümnendil tekkimas ei näe (ja kaugemale nad korraga analüüsi ei tee, sest see oleks huupi pakkumine). Eleringi varustuskindluse raporti lk 16 ütleb selgelt: “Nii tänane kogemus kui ka elektrisüsteemi võimekuse analüüs tulevikuks näitavad, et aastani 2030 saab Eesti elektrisüsteem hästi hakkama. Elekter on tarbijale tagatud ja lisameetmeid pole vaja.”

Ettekandja Henri Ormus ütles, et tema ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui Eestis põlevkivielektri tootmine lõppeb ja tuumaenergeetikat kohe asemele pakkuda ei ole. Kindlasti on ta aga teadlik mitmetest täiesti põlevkivi- ja tuumavabadest energeetika teekaartidest: Taastuvenergia koja “Taastuvenergia 100%” plaan, paljude Eesti keskkonnaühenduste ühine energeetikavisioon, ja värske Rohetiigri energeetika teekaart.

Erinevalt väikeste tuumareaktorite ootamisest on taastuvenergialahendused juba täna tõendatult ohutud ja olemas ning nende edukas kasutamine kasvab kiires tempos.

Fermi Energia puudutas ettekandes põgusalt üht alternatiivi, milleks on nende hinnangul fossiilne maagaas. Ormuse sõnul aga “gaas ei ole lahendus, gaas on ajutine abinõu kuni 2040 või 2050.” Jällegi jäetakse aga mainimata fakt, Euroopa Liidu värske ettepaneku vaates oleks ka tuumaenergia vaid ajutine lahendus, nii-öelda üleminekutehnoloogiana kuni 2045, sillana täielikule taastuvenergeetikale nende riikides, kus täna veel tugevalt tuumaenergiale toetutakse. Antud tõsiasi seletab hästi, miks on ettevõttel tuumaregulatsioonide läbisurumisega niivõrd kiire – selle energeetikaharu lõppkuupäev on juba sisuliselt paigas.

Fermi hinnang tuumaelektri omahinna kohta on 50 €/MWh, mis eeldab väga madalaid kulusid jaama rajamisel, riskide vastu kindlustamisel, opereerimisel, hilisemal lammutamisel ja jäätmete ladestamisel. Ja seda vaid olukorras, kus mujal maailmas on juba mitu sama tüüpi reaktorit eelnevalt edukalt rajatud – miski, mis on järgmise 9 aasta perspektiivis äärmiselt ebatõenäoline. Ettekandes rõhutati, et väikestel reaktoritel on vähem “keerulisi süsteeme”, mis ei kõla ohutu tuumajaama kontekstis väga julgustava väitena. Tuumareaktorit võrreldi korduvalt odava “moodulmajaga”, mis on täis “passiivseid turvalisussüsteeme”.

Rahvusvaheline Aatomienergia Assotsiatsioon on toonitanud, et passiivne ohutus ei tähenda automaatselt täielikku ohutust või usaldusväärsust. Kuna lähitulevikus ei paista realiseeruvat moodulreaktorite äriloogikas eluliselt olulisel kohal olev masstootmise tehaste taristu, võivad jaama rajamise kulud ja ehitusaeg minna kordades suuremaks ka peale esimese näidisjaama valmisehitamist kusagil mujal maailmas. Ettekandes pandi suurt rõhku Kanada ettevõtte OPG esimesele katselisele reaktorile, mis esialgsete lubaduste kohaselt valmib aastal 2028.

Projekteerimise ja litsentseerimise faas peaks kestma vaid paar aastat, Ormuse sõnades “pluss-miinus aasta”. Selline väide näitab, et kogu projekt on alles nii algfaasis, et tähtaegu võib välja öelda suhteliselt suvaliselt. Tuumaenergeetika ajalugu tundes on tegelikult tõenäolisem Kanada jaama ehituse algus aastal 2027, üha edasi lükatav valmimine 2038 ning projekti tegelik poolelijätmine pärast suurte rahaliste kahjude kandmist 2034.

Tekib tõsine küsimus, kes vastutab, kui riik või mõni kohalik omavalitsus on otsustanud panna oma piiratud ressursid tõestamata tehnoloogia peale, mida reaalsuses kas jäädaksegi ootama või mis kiirustades rajamise järel avarii tehes terve piirkonna pikaks ajaks elamiskõlbmatuks muudab?

Esinejad näitasid põgusalt ka enda tellitud võimaliku tuumajaama asukohauuringut. Selle dokumendi puhul on vajalikud kaks olulist märkust. Esiteks sisaldub seal tehnoloogiliselt põhjendamatu eeldus, nagu lõpeks töötava või avariilise moodul-tuumajaama igasugune keskkonnamõju ja terviserisk justkui jaama väravates. Teiseks ei vaadanud analüüs tuumajäätmete pikaaegse ladustamise aspekti. Jäätmete matmise teemat püüti ettekandes Fermi poolt üldse vältida vabandusega, et aeg on piiratud.

Teada on, et kui tuumajaam peaks tulema näiteks Kundasse, seisavad ka jäätmed keskpikas plaanis Kundas, Ormuse oma sõnades võib-olla “lihtsalt kusagil platsi peal” metallist silindritest. Võimalik, et seda kuni 100 aastat (Riiklik tuumamemorandum, lk 13).

Fermi väide, et kõrgelt radioaktiivseid jäätmeid tekib ühe reaktori kohta “ainult” viis suurt trumlitäit aastas, ei tee nende haldamist oluliselt lihtsamaks või odavamaks. Ka üks kanister kasutatud tuumkütust vajab riikliku lõppladestusjaama rajamist ja vastavaid regulatsiooni. Veel enam – ühe erafirma pool tekitatud väikese koguse tõttu on avalikkuse kanda jääv kulu ühiku kohta oluliselt suurem, kui arenenud tuumariikides.

Tuumajaama rajamise ajakava kiirendamise osas ei soovinud Fermi esindajad taaskord detailidesse minna, arvates et see “pole nii oluline”. Ekraanil näidatud jooniselt paistis samas selgelt, et ehitusloa taotlus loodetakse sisse anda juba enne, kui riik on üldse otsustanud, kas Eesti soovib tuumaenergeetikat ja sellega seotud riske.

Surudes jõuliselt protsesse võimalikult kaugesse faasi, on ettevõtjatel aina lihtsam öelda, et palju tööd ja raha on juba kulutatud, teeme siis juba selle tuumajaama lõpuni ära, isegi kui tehnoloogia on veel poolik või elanikkond on vastu. Selline mentaliteet ühtib uuringutega, mis on leidnud, et tuumaenergeetika õitseb pigem totalitaarsetes riikides.

Ettekandest oli näha, et Fermi enda varasem teadlik strateegia segaduse külvamisel erinevate reaktoritehnoloogiate ja generatsioonide  (III, III+, IV) osas on andmas tagasilööki, sest sisukat arutelu neil teemadel ei ole võimalik täna enam tegelikult pidada. Veel enam, värvates oma kõneisikuteks mitte-spetsialiste, kuulsid volikogu liikmed tuuma-ettekandes isegi “keevkihttehnoloogiate” võludest, mis kuulub aga hoopis põlevkivisektori valdkonda.

Tuumaenergeetika sotsiaalmajanduslikud riskid

Fermi leiab, et hoolimata lubatud tuumajaama väiksusest pakuks see pidevalt tööd 520 inimesele, keskmise palgaga 3325 euri. Ja kui mõnel kohalikul on põhjendatuid teaduspõhiseid küsimusi tehnoloogia reaalse toimimise kohta, siis esinejate sõnade kohaselt need “emotsioonid” ja “vandenõuteooriad” plaanitakse samuti heldelt kinni maksta.

Võimaliku tuumaõnnetuse sotsiaalmajanduslikke mõjusid aga esinejad kahjuks ei käsitlenud. Kui Fermi Energia väidab, et näiteks Fukushima tuumakatastroof ei saa mitte mingil moel Eestis täpselt korduda, siis see on muidugi õige. Saab juhtuda lugematuid muid stsenaariume, mille lõpptulemus on võrreldavalt problemaatiline.

Hiljuti pöördusid Euroopa Liidu poole viis endist Jaapani peaministrit, kelle sõnum oli ühene: “Tuumaenergia kasutamine võib ühe riigi laostada. Tuumaenergia ei ole ohutu, puhas ega majanduslikult mõistlik”. Seda ei leevenda Revjako lubadus, et “jaam saab olema visuaalselt ilus!”

Tähelepanu on antud piisavalt

Fermi kommunikatsoonitegevuse eesmärk olevat “tekitada huvi ja olla pildis, et inimesed hakkaksid mõtlema.” Tähelepanu ja reklaami on Fermi Energia kindlasti ka saanud ning nüüd on kaalub riik erapooletult, kas eraettevõtjate sisuturunduslikud väited ka tegelikult paika peavad. Seda tehakse täiesti uute analüüside pinnalt, mitte Fermi poolt rahastatud raportite baasil. Ei tundu olevat põhjendatud lasta Fermi Energia esindajaid üha uuesti ja uuesti volikogu hinnalist istungiaega kulutama, et tutvustada oma kallutatud analüüse.

Palume Viru-Nigula vallalt ka edaspidi kriitilist mõtlemist suhtlemisel Fermi Energia OÜ müügiesindajatega, tasakaalustatud arutelusid ka tuumaenergeetika riskide osas (kutsudes osalema erapooletuid valdkondlikke eksperte) ning mitte toetada Fermi Energia OÜ ettepanekut jõuda tuumaenergia kasutusele võtmise osas riiklikule selgusele ennaktempos kiirustades. 

Pöördumise saatis Viru-Nigula vallavalitsusele 7. veebruaril MTÜ Eesti Roheline Liikumine.
Foto: rawpixel.com/Freepik.

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

[addtoany]