Skip to main content

Võimaliku tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladustuse asukoha raport on põhjalike puudustega

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) leiab, et rahandusministeeriumi täna avaldatud raport Eesti võimaliku tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladustuse asukoha kohta jätab tähelepanuta tuumaenergiaga kaasnevad olulised riskid.

Keskkonnaühenduste hinnangul on äärmiselt taunitav, et raportis on jäetud arvestamata võimalike asukohtade otstarbekusega ning tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladestuspaiga omavahelise läheduse vajalikkusega. Samuti tugineb sotsiaalmajanduslike mõjude analüüs põhjendamatutel eeldustel ja jätab tähelepanuta tuumaõnnetuse stsenaariumid. Seepärast hääletas EKO esindaja töörühmas lõppraporti vastu.

Töörühmas EKO esindajana osalev Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser peab kahetsusväärseks, et riskantse tuumaenergiaga seotud eeluuringud on nõnda pinnapealsed. Vasser peab üheks kõige suuremaks möödalaskmiseks lõppraporti sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi, öeldes, et selle eelduste ja järeldustega ei saa kuidagi nõustuda. “Mõjude analüüs pidi muuhulgas kirjeldama, milline on jaama sotsiaalmajanduslik mõju tuumajaama võimaliku asukoha kogukonnale. Analüüsi eelduseks võeti üllatuslikult aga kohalike elanike poolehoid ning tuumajaama tõrgeteta töö. Analüüsimata on maailmapraktikas ohtralt leiduvad õpetlikud näited, kus jaam hüljatakse ehitamise käigus, jaama ehitamisaeg pikeneb eeldatust oluliselt, toimub tõsisem tuumaõnnetus või ilmneb muu probleemne olukord näiteks jaama sulgemisel,” selgitas Vasser.

Ühendused leiavad, et erinevalt raportis toodud pelgale soovitusele peaksid tuumajaam ja kasutatud tuumkütuse ladestamiskoht asuma kindlasti lähestikku, et maandada tuumajäätmete transportimise keerukusest ja turvariskidest tulenevaid ohte. Sellisel juhul jääks ruumianalüüsi praeguste tulemustega võrreldes tugevasse eelistusse muuhulgas Kuusalu, Jõelähtme, Harku ja Viimsi (osaliselt Tallinna linn).

Tuumajaama võimalike asukohtade analüüsil tähelepanuta jäänud otstarbekuse kriteeriumi arvesse võtmine võimaldanuks ühenduste sõnul oluliselt paremini hinnata või välistada praegu välja pakutud mitmed elektri- ja transpordiühenduste seisukohalt ebasoodsad paigad, nagu näiteks Prangli saar või Suureranna-Ülendi piirkond Hiiumaal. 

EKO põhjendused asukoha lõppraporti vastu hääletamiseks leiab siit.

Töörühma protokollis kinnitatud EKO eriarvamus asub siin.

Tuumajaama võimalike asukohtade kaardistus Viimsi piirkonnas teate juures kasutamiseks asub SIIN.

Allikas: Tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüsi koostamine – Lõpparuanne.

Ruumianalüüsi lõpparuanne on leitav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt: https://envir.ee/keskkonnakasutus/kiirgus/tuumaenergia-tooruhm#tuumaenergia-tooruhm–2

Taustainfo: EKO on tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga asukohtade eelanalüüsi alltöörühma liige alates 2021. aastast. Töörühma ülesanne on osaleda tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga võimalike sobivate asukohtade ruumianalüüsi hankedokumentide koostamisel, anda valdkondlikku sisendit ja nõustada hanke võitnud töövõtjat kogu ruumianalüüsi töö tegemise vältel.


Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab ühteteistkümmet keskkonnaorganisatsiooni: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Keskkonnaõiguse Keskus.

Eesti vajab tasakaalukat arutelu tuumaenergeetika riskide üle

12. märtsil 2021 saatis tuumaenergia turundusega tegelev osaühing Fermi Energia mitmetele riiklikele institutsioonidele kirja, milles ettevõtte juht Kalev Kallemets seadis tugeva kahtluse alla sõltumatute energeetikasektori ekspertide kriitilisi arvamusi tuumaenergeetika kasutuselevõtu potentsiaali kohta Eestis.

Kuivõrd energeetika sotsiaal- ja keskkonnamõjude teema on Eesti Rohelise Liikumise üheks prioriteetseks tegevusvaldkonnaks, peame vajalikuks viidata Fermi Energia kirjas toodud eksitavatele väidetele. Antud teema vajab tasakaalukat ja põhjalikku avalikku arutelu, enne kui riik otsustab, kas siduda ennast jäädavalt tuumaenergiaga, mis tähendaks ühtlasi arvestatavaid avaliku sektori kulusid.

Tuumaenergia ökonoomika

Fermi Energia tõi oma kirjas näiteid Soome ja Rootsi finantsmudelitest, kuid kummaski riigis pole täna kasutusel Fermi poolt reklaamitud moodul-tuumajaamu. Moodlureaktoreid klassikaliste jaamadega võrrelda pole aga õige, kuna suurte jaamade opereerimisel tekib võimalik kasumlikkus just mastaabiefektist. Täna veel teoreetiliste moodulreaktorite puhul on majanduslikud numbrid vaid oletuslikud. Välja käidud optimistlikud hinnangud pärinevad väikeste tuumajaamade tehnoloogiat arendavate firmade esindajatelt, kes püüavad võimalikke esimesi tellijaid leida, samas kui eel-retsenseeritud sõltumatutest teadustöödest kumavad läbi pessimistlikumad arvutused [1].

Fermi Energia jaoks on “põhjendamatu teha lõplik reaktoritehnoloogia valik enne ehitusloa menetluse lõppu kogenud tuumaenergia regulaatori poolt.“ Kui valitsus on ennaktempos vastava pädevuse loonud, tähendab see ühelt poolt, et aastaid tuleks menetleda kõrge ohutasemega objekti, mille olulised parameetrid ei ole tegelikkuses teada. Teisalt aga ootab Fermi Energia vaid mõne eksperimentaalse tuumareaktori ehitusloa menetluse lõppu Põhja-Ameerikas, et alustada seejärel sama protsessi ka Eestis. Probleemid, mis võivad selguda näidisjaama reaalse ehitamise või käivitamise jooksul, saavad olema sellise ennaktempo tõttu probleemideks ka Eestis. On arvestatav võimalus, et Eestisse rajatakse kallis reaktor, mis ootamatute disainivigade tõttu päriselt tööle ei hakkagi. Kanadast on juba näiteid kahest MAPLE minireaktorist, mille ehitusprotsess arvukate vigade tõttu kunagi lõpuni ei jõudnudki [2].

Fermi Energia nimetab oma kirjas mitmed võimalikud “usutavad” reaktoritüübid. Samas on ettevõte oma lühikese tegusemisaja vältel jõudnud korduvalt usku erinevate konkreetsete tehnoloogiate osas ümber vaadata, reageerides rohkem avaliku arutelu toonile kui reaalsetele tehnoloogilistele arengutele. Algselt välja pakutud ning hiljem Fermi poolt avalikult välistatud mikroreaktorid ning neljanda generatsiooni sulasoolatehnoloogiad on viimastel kuudel taas tagasi Fermi kõnepruuki jõudnud. Selliste muutlike ja ilma pädevate selgitusteta arvamuste baasilt ei ole mõistlik teha riiklikke siduvaid otsuseid ja kaasnevaid kulutusi tuumaenergeetika küsimustes.

Energeetikasektori sõltumatuid eksperte ebapädevaks nimetav Fermi Energia ise märgib, et “Käesoleval hetkel ei ole Fermi Energiale teadaolevalt maailmas välja pakutud suuremastaapseid tuuleenergia salvestamise lahendusi, mis oleksid praktikas ellu viidavad aastaks 2035”. Kokku 180 GW salvestusvõimsusega pumphüdroenergiajaamad on juba täna maailmas laialdaselt levinud [3] ning üle 500 MW jagu salvestusmahtu ka Eestis juba rajamisel või plaanitud. Lisaks on Põhja-Euroopa ruumis suund suurte meretuuleparkide võrgu loomisele, mis tagaks energia kättesaadavuse ka siis, kui ühes konkreetses paigas piisav tuul paiguti puuduks, vähendades sellega ühtlasi energia salvestusvajadust. Seega näitab Fermi väide pigem kirja autorite sihilikku mõjutuskatset. Riiklikes tuumaenergeetika küsimustes oleks otstarbekas välistada Fermi Energia poolt tellitud või koostatud analüüsid, sest need ei pruugi olla läbinisti objektiivsed.

Fermi Energia kirjas on toodud väide “kõik tuumajaama dekomisjoneerimisega, kasutatud tuumkütuse ning jäätmete lõppladustamisega seotud kulud katab tuumajaama omanik”, kuid seda väidet on võimatu adekvaatselt hinnata, kuna seotud kulusid ei ole tegelikult selgelt numbriliselt välja toodud. Kui tuumaelekter peaks muutuma elektriturul konkurentsivõimetuks ja jaama omanik pankrotistuks, tuleks dekomisjoneerimisfondi vahendite nappuse korral kulud kanda maksumaksjatel.

Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa kogemused näitavad, et dekomisjoneerimise ning tuumkütuse vahe- ning lõppladustamise kulud ulatuvad miljarditesse eurodesse ning reeglina jääb tuumajaamade operaatorite endi poolt panustatud finantsvahenditest kordades liiga väheks, et radioaktiivsete tuumajäätmete probleemi hallata. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid katta vaid 52% dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest [4].

Kulud riigile

Kuivõrd tuumaenergeetika regulatsioon on väga spetsiifiline ja keerukas, ei sobi selleks tänased erialase ettevalmistuseta MKMi ja KeMi töötajad, nagu soovitab Fermi Energia. Seega peaks arvestama vähemalt mitmekümne uue spetsialistiga eraldi osakonnas, et reguleerida vaid ühe erafirma tegemisi. Nagu Fermi Energia kirjast lähtub, on firma sisuliselt nimeliselt üles loetlenud ametnikud, kes sobiks tulevikus nende üle kontrolli teostama. Oma tegevuse üle tulevikus järelvalvet teostama hakkava struktuuri ja töötajate väljapakkumine viitab väärale arusaamale sõltumatust järelvalvest.

Lisaks ei ole Fermi kirjas mainitud tuumaenergeetika juurutamisega riigil lasuvaid rahvusvahelisi kohustusi, mis on aga välja toodud riiklikus memorandumis “Tuumaenergia kasutusele võtmise võimalused Eestis” [5]:

“Rahvusvaheliselt kasvab riigile ka surve liituda täiendavate konventsioonidega, sh tuumavastutuse konventsiooniga (Convention on Supplementary Compensation, CSC), millel on hetkel küll üsna vähe osapooli (19), kuid millega liitumise eestvedajaks on USA, kes sel teemal ka praegu Eestiga regulaarselt kohtuda soovib. Konventsiooniga liitudes on riik kohustatud liituma fondiga. Fond peab tagama püsivalt 300 000 miljoni Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühiku suuruse rahasumma olemasolu võimalike tuumaõnnetuste likvideerimiseks. Täpne summa, mille riik on kohustatud fondi tasuma, arvutatakse erinevate koefitsientide abil igale riigile eraldi tulenevalt tema territooriumil asuvate tuumarajatiste võimsusest. Poole ette nähtud summast on riik kohustatud fondi maksma 10 aasta jooksul konventsiooni ratifitseerimisest.”

Eestile väikereaktori sobivuse kaalumise protseduur

Fermi Energia väidab oma kirjas, et nt Soomes on tuumaenergia küsimus “konsensuslik”, kuigi vaid mõni lehekülg varem on ära toodud sellekohaste hiljutiste hääletuste tegelikud tulemused parlamendis, mis näitavad tuumaküsimuse suurt erimeelsust häälte jaotumises: vastavalt 107-92 ja 115-74. Fermi Energia lubab oma tegevuste käigus esitada “esmase jäätmekäitlusplaani”, kuid üldine napisõnaline visand radioaktiivsete tuumajäätmete küsimuse lahendamiseks ei saa olla aktsepteeritav. Ka eelviidatud riiklik memorandum sätestab: “Kasutatud tuumakütuse käitlemise lõpplahenduse peab esitama tuumaelektrijaama arendaja koos tegevusloa taotlusega.”

Avaliku toetuse osas viitab Fermi Energia ainult iseenda poolt tellitud uuringutele, mille tulemuste puhul võib väita, et täna ei ole avalikkus piisavalt selgelt informeeritud, mille kohta üldse küsimus on esitatud. Nagu mainitud, on Fermi Energia meedias oma sõnumeid pidevalt muutnud, hägustades termineid nagu tuumaenergia ja väikereaktor. Teiseks selgub Fermi tulemustes, et isegi väga optimistlike tuuma-lubaduste kontekstis on Eesti inimeste esimesteks eelistusteks päikse- (60%) ja tuuleenergia (57%) ning alles kolmandal kohal väikese moodulreaktori arendamine (38%) [6].

Oluline on ka ära märkida, et viie töötajaga osaühing Fermi Energia ise ei arenda ühtegi reaktoritehnoloogiat, vaid tegeleb nende hulgimüügiga. Lisaks puuduvad Fermi kirjas viited juba praegu tugevast ja üha kasvavast avalikust vastuseisust eksperimentaalsele tuumajaamale, mida on väljendanud nii Keskkonnaühenduste Koda [7] kui ka kohalikud kogukonnad nii Viru-Nigulas [8] kui Lüganusel [9], ning ka erakonnad ning tuhanded tavakodanikud [10]. Fermi Energia kiri ei kajasta ka nende endi küsitluse kohaseid aspekte, mida nähakse inimeste poolt kõige problemaatilisemana ja millel puudub hoolimata aastakümnete pikkustest uuringutest ammendav lahendus: tuumajäätmete hoiustamisega seonduv (65%) ja avariirisk (52%).

Täna on olemas juba tehnoloogiad, mis võimaldavad lahendada Eesti varustuskindluse küsimust odavamalt, puhtamalt ja keskkonnasõbralikumalt kui eksperimentaalne tuumajaam – ühiskondliku otsuse tegemiseks peavad laual olema kõik faktid, mitte ainult ühe ettevõtte reklaammaterjal. Eesti Roheline Liikumine on koostanud ülevaatliku info tuumaenergiaga kaasnevatest riskidest [11] ning koos mitmete teiste keskkonnaühendustega visioneerinud ka Eesti jaoks realistlikku energeetikavisiooni [12]. Põhilised märksõnad visioonis on tänaste lahenduste skaleerimine, energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja selle nutikas juhtimine.

Mõistliku ühiskondliku arutelu huvides peame vajalikuks juhtida tähelepanu ka tuumatööstuse poolt maailmas sageli kasutatud ning ka Eestis pead tõstva ohtliku narratiivi levikule, kus ainukesteks mõeldavateks valikuteks tuleviku energeetikas pakutakse vääralt tuumaenergiat või Vene gaasi. Selline sihilikult kallutatud teemapüstitus võib taandada avaliku debati sisuliste energeetikateemade pealt pelgalt sellele, kas keegi on “Venemaa mõjuagent”. Mitme teise riigi varasemad kogemused on seda kinnitanud ning kahetsusega tuleb tõdeda, et ka Fermi Energia on kaugenemas dialoogist ning minemas just sellise lõhestava retoorika teed [13].

Soovime Teile energiat tarkadeks otsusteks!
Madis Vasser, Ph.D.
Juhatuse liige
Eesti Roheline Liikumine


Viited:

[1] M. V. Ramana, “Small Modular and Advanced Nuclear Reactors: A Reality Check,” in IEEE Access, vol. 9, pp.
42090-42099, 2021, doi: 10.1109/ACCESS.2021.3064948.

[2] World Nuclear News, 2008. AECL halts development of MAPLE project.

[3] World Energy Council, 2020. Five steps to energy storage.

[4] European Commission, 2016. Nuclear Illustrative Programme presented under Article 40 of the Euratom Treaty for
the opinion of the European Economic and Social Committee, lk 35.

[5] Keskkonnaministeerium, 2020. Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis.

[6] Osaühing Fermi Energia, 2021. Toetus tuumajaama kaalumiseks püsib kõrge.

[7] Eesti Keskkonnaühenduste Koda, 2020. EKO avalik seisukoht: tuumajaama rajamisega kaasneksid
märkimisväärsed riskid

[8] Virumaa Teataja, 2020. Arutlus võimaliku tuumajaama rajamise üle kiskus viltu.

[9] Postimees, 2021. Sõna «tuumajaam» mõjub nagu härjale punane rätik.

[10] Rahvaalgatus.ee, 2021. Eesti ei ole tuumapolügoon.

[11] Eesti Roheline Liikumine, 2020. Ülevaade tuumaenergia riskidest.

[12] Eesti Roheline Liikumine, 2021. Energeetikavisioon. https://roheline.ee/energeetikavisioon/[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

Kasutatud foto autor: Dan Meyers.

Kiirgus Euroopa kohal pärast katastroofi Ukrainas – arhiiv, 3. mai 1986

3. mai 1986: Mandri-Euroopa kiirgus ületab tavapärast kiirust, saastega on kõige raskem Poolal, Ida-Saksamaal ja Rootsil. Eile õhtul olid saanud kõik Mandri-Euroopa riigid Tšernobõli katastroofi tagajärjel tavalisest kõrgemat kiirgust. Ainult Pürenee poolsaarel oli olukord parem, kuna ida ja lääne valitsused, olles esialgsest paanikast taastunud, hakkasid arvestama keskmise tähtajaga kulusid.

Jätka lugemist Guardianis…

Peep Mardiste: väikese tuumajaama viis probleemi. Igaüks neist liiga ergav

Hakates praegu tuumajaama rajama, muutuksime katsepolügooniks, mille riskid ja kulud jäävad meie kanda, sõnab Eesti Rohelise Liikumise Juhatuse Liige.

Grupp tuumaentusiaste unistab Euroopa esimese väikese tuumajaama Eestisse rajamisest. Sellise maailmas veel katsetamata jaamaga kaasneks mitu riski – radioaktiivsed jäätmed, tehnoloogilised ohud, turvalisuse küsimused ja suur koormus riigi rahakotile. Peale selle ei aitaks uus tuumajaam lahendada kliimakriisi.

OÜ Fermi Energia üks suurosanikke Sandor Liive ei pidanud veel Eesti Energias töötades Eestisse tuumajaama ehitamist võimalikuks. Ärilehele antud intervjuus põhjendas Liive: „Esiteks puudub meil selleks vajalik potentsiaal nii teadusuuringute kui ka töötajate poolest. Teiseks leiab selline idee Eesti ühiskonnas väga tugevat vastuseisu.” Fermi Energia on nimetatud tugeva vastuseisu vähendamiseks püüdnud kaks aastat süstemaatiliselt luua kuvandit plaanitavast tuumajaamast kui puhtast ja probleemitust kliimapäästjast. Et vildakat inforuumi täiendada, annab Eesti roheline liikumine väikese tuumajaamaga kaasnevatest riskidest ülevaate.

Tuumaenergia tootmine tekitab olenemata jaama tüübist või suurusest radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu veel tuhandeteks aastateks üliohtlikuks. Need eluohtlikud jäätmed paiknevad kõikjal maailmas tuumajaamade ümber ladudes, sest turvalisi lõppladestuskohti pole suudetud üle 50 aastaga valmis saada. Selliseks reaalsuseks tuleks valmis olla ka Fermi sihikul olevate Viru-Nigula ja Lüganuse valdadel.

Tünnides jäätmed

Turvalisele lõppladestamise lahendusele on kõige lähemale jõudnud juba 1983. aastal ettevalmistusi alustanud soomlased. Onkalo lõppladestushoidla on peaaegu valmis, aga hiljuti selgus, et Rootsis välja töötatud tehnoloogia kipub alt vedama, sest vasest konteinerid on katsetuste käigus hakanud roostetama palju kiiremini, kui eeldati. Eesti tuumaentusiastid on küsimustele lõppladestuse kohta vastanud, et ehk õnnestuks Eesti jäätmed sinnasamasse Soome hoidlasse saata. Reaalsus on, et Soome seaduste järgi ei tohi seal välismaiseid tuumajäätmeid töödelda ega ladustada.

Paberil eksisteerivad ka eriti moodsad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Fermi tuligi Eesti tuumajaama ideed „müües” osavalt avalikkuse ette jutuga IV generatsiooni jaama rajamisest. Paljud arvavad ilmselt siiani, et tegu on supermoodsa jäätmevaba tehnoloogiaga, kuigi Fermi on vahepeal vaikselt naasnud praeguse III+ põlvkonna juurde.

Tehnoloogialõks

Tehnoloogialõks on tuumajaamade teine risk, olenemata reaktori suurusest. Tuumajaam vajab suuri investeeringuid ja investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40–50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub praegu kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse „suure jaama” asemel, sõltumata „suure” tehnoloogiast.

Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust. See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik, kuid nt sotsiaalsetel põhjustel võib valitsustel tekkida surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Võrdlusena – turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid.

Tuumajaama paindumatuse kurb näide on Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Et investorile kindlustunne anda, lubas valitsus osta tuumajaama elektrit 35 aasta vältel hinnaga 92 naela MWh eest. Paraku on praegune turuhind kaks korda madalam ja elektritarbijatele terendab ebameeldiv perspektiiv sellele monstrumile aastakümneid peale maksta.

Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam
Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Foto: STEFAN WERMUTH/Scanpix

Turvalisus

Tuumaenergia pooldajad rahustavad avalikkust sellega, et igast varasemast õnnetusest on õpitud ja jaamad muutuvad järjest turvalisemaks. Tšornobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varem võimatuks. Eestisse soovitakse püstitada uut tüüpi moodulreaktorit, esimest Euroopas. Aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Ehk nagu tõdetakse Schnatterly tuletuses Murphy seadusest: kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.

Koormus riigi rahakotile

Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tegemist on eraäriga, kus riskid jäävad investorite kanda ja riigi tuge ei küsita. Samal ajal on säärased projektid maailma eri paigus näidanud, et ka eratuumajaamaga kaasnevad alati otsesed või kaudsed riigi kulud. Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Juba Sandor Liive üleskutse riigile arendada tuumaenergia võimekust osana majandust toetavast koroonapaketist mõjus kainestavalt.

Maksumaksja raha eest tuleks luua spetsiaalne õigusraamistik, koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelevalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võime. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Kõik need kulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida.

Euroopa Liidus on aastakümneid üle 100 tuumaelektrijaama ohutult töötanud, sealhulgas Soomes ja Rootsis.

Eesti jaoks on sobivad ainult väikereaktorid. Ma pean võimalikuks luba taotleda u 10 aasta pärast vaid tehnoloogiale, mis on juba rajatud ja end tõendanud.

Tuumaenergia peamine keskkonnamõju on merevee lokaalne soojendamine. See on vägagi on meeltmööda lindudele ja osale kaladele eriti talvel. Kahjulikud heitgaasid atmosfääri tuumajaamal puuduvad.

Soome ja Rootsi praktikas pole tuumajaamadest tuvastatud põhjalikest mõõtmistest hoolimata 40 aasta jooksul kiirgusfooni muutust. Füüsiline energia jalajälg ehk maakasutus on sadu kordi väiksem kui tuule- ja päikseenergial. 2,5 TWh elektri tootmiseks kasutatav kütusekogus 20 tonni kütust on massilt 100 000 korda väiksem kui põlevkivi või hakkpuidu puhul.

Tuum ei päästa kliimat

ÜRO kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Lahendustesse on vaja investeerida kohe, mitte 2030-ndatel.

Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis. Eesti lahenduseks on lihtsustatult öeldes kombinatsioon meretuuleparkidest, energia salvestamisvõimalustest ja headest välisühendustest. Need tehnoloogiad on erinevalt moodultuumajaamast praegu õnneks olemas.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Shuttershock/EPL.