Skip to main content

Autor: Demy Landson

Tuumajaama pooldajate meeleavaldusel osales kaks inimest

Tšornobõli tuumakatastroofi aastapäeval korraldas Eesti Roheline Liikumine riigi ja kohalike omavalitsuste esindajatele ning ametnikele tuumaenergia teabepäeva. Moodultuumajaamade riskidest rääkivate ekspertide ettekannetele eelnes tuumajaama pooldajate meeleavaldus.

Tuumaenergiaga, sealhulgas endiselt vaid paberil eksisteerivate moodulreaktoritega seotud riskidest ja ohtudest rääkisid sõltumatu tuumariskide konsultant Oda Becker Saksamaalt, Šoti parlamendiliikmete ja Ühendkuningriigi tuumaenergiavabade kohalike omavalitsuste liitude poliitikanõunik ja sõltumatu energiakonsultant Pete Roche ning Cities for a Nuclear Free Europe’i tuumaenergia ekspert Raphael Zimmerl.

Eesti seisust andis ülevaate Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest.

Olukorra võttis kokku kõige värvikamalt Kanal 2 Reporter, kuid toimunu kohta saab lisainfot veel:
TV3 uudistest,
Postimehe artiklist,
Kuku Raadio Sihiku saatest,
Tallinna TV uudistest.

Kõiki tuumaenergia teabepäeval aset leidnud ettekandeid saab näha Eesti Rohelise Liikumise Youtube’i kanalist:

Foto: Sander Ilvest, Postimees Foto.

Võimaliku tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladustuse asukoha raport on põhjalike puudustega

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) leiab, et rahandusministeeriumi täna avaldatud raport Eesti võimaliku tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladustuse asukoha kohta jätab tähelepanuta tuumaenergiaga kaasnevad olulised riskid.

Keskkonnaühenduste hinnangul on äärmiselt taunitav, et raportis on jäetud arvestamata võimalike asukohtade otstarbekusega ning tuumajaama ja tuumajäätmete lõppladestuspaiga omavahelise läheduse vajalikkusega. Samuti tugineb sotsiaalmajanduslike mõjude analüüs põhjendamatutel eeldustel ja jätab tähelepanuta tuumaõnnetuse stsenaariumid. Seepärast hääletas EKO esindaja töörühmas lõppraporti vastu.

Töörühmas EKO esindajana osalev Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser peab kahetsusväärseks, et riskantse tuumaenergiaga seotud eeluuringud on nõnda pinnapealsed. Vasser peab üheks kõige suuremaks möödalaskmiseks lõppraporti sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi, öeldes, et selle eelduste ja järeldustega ei saa kuidagi nõustuda. “Mõjude analüüs pidi muuhulgas kirjeldama, milline on jaama sotsiaalmajanduslik mõju tuumajaama võimaliku asukoha kogukonnale. Analüüsi eelduseks võeti üllatuslikult aga kohalike elanike poolehoid ning tuumajaama tõrgeteta töö. Analüüsimata on maailmapraktikas ohtralt leiduvad õpetlikud näited, kus jaam hüljatakse ehitamise käigus, jaama ehitamisaeg pikeneb eeldatust oluliselt, toimub tõsisem tuumaõnnetus või ilmneb muu probleemne olukord näiteks jaama sulgemisel,” selgitas Vasser.

Ühendused leiavad, et erinevalt raportis toodud pelgale soovitusele peaksid tuumajaam ja kasutatud tuumkütuse ladestamiskoht asuma kindlasti lähestikku, et maandada tuumajäätmete transportimise keerukusest ja turvariskidest tulenevaid ohte. Sellisel juhul jääks ruumianalüüsi praeguste tulemustega võrreldes tugevasse eelistusse muuhulgas Kuusalu, Jõelähtme, Harku ja Viimsi (osaliselt Tallinna linn).

Tuumajaama võimalike asukohtade analüüsil tähelepanuta jäänud otstarbekuse kriteeriumi arvesse võtmine võimaldanuks ühenduste sõnul oluliselt paremini hinnata või välistada praegu välja pakutud mitmed elektri- ja transpordiühenduste seisukohalt ebasoodsad paigad, nagu näiteks Prangli saar või Suureranna-Ülendi piirkond Hiiumaal. 

EKO põhjendused asukoha lõppraporti vastu hääletamiseks leiab siit.

Töörühma protokollis kinnitatud EKO eriarvamus asub siin.

Tuumajaama võimalike asukohtade kaardistus Viimsi piirkonnas teate juures kasutamiseks asub SIIN.

Allikas: Tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüsi koostamine – Lõpparuanne.

Ruumianalüüsi lõpparuanne on leitav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt: https://envir.ee/keskkonnakasutus/kiirgus/tuumaenergia-tooruhm#tuumaenergia-tooruhm–2

Taustainfo: EKO on tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga asukohtade eelanalüüsi alltöörühma liige alates 2021. aastast. Töörühma ülesanne on osaleda tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga võimalike sobivate asukohtade ruumianalüüsi hankedokumentide koostamisel, anda valdkondlikku sisendit ja nõustada hanke võitnud töövõtjat kogu ruumianalüüsi töö tegemise vältel.


Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab ühteteistkümmet keskkonnaorganisatsiooni: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Keskkonnaõiguse Keskus.

Saksamaal pannakse lõplikult kinni viimased kolm töötavat tuumajaama

15. aprillil 2023 pannakse Saksamaal lõplikult kinni viimased kolm töötavat tuumajaama.

Saksa keskkonnaminister rõhutas, et tuumaenergeetikast väljumine ei ohusta riigi energiajulgeolekut. Vastupidi – see teeb riigist veel turvalisema koha. “Tuumaenergia on kõrge riskiga tehnoloogia, mida lõpuni kontrollida pole võimalik. Kolm generatsiooni sakslaseid said tuumaenergiast kasu, kuid umbes 30,000 põlvkonda peavad tegelema jäätmetega. Lõppladestuspaiga leidmine kasutatud tuumkütusele saab olema väga keeruline, kuid möödapääsmatu ülesanne.”

Märkimisväärne on tõsiasi, et viimasel ajal eksportis Saksamaa rekordiliselt elektrienergiat naaberriigile Prantsusmaale, kes on tuntud oma tuumalembuse poolest – see näitab selgelt, et tuumaenergia ei paku ühelegi riigile automaatselt kaitset kriisisituatsioonide eest.

Saksa Taastuvenergi Federatsioon BEE kommenteeris, et tuumaenergeetikast väljumine on tehtav ja vajalik. Lisaks riskidele ei suutnud jaamad konkureerida taastuvenergiaga majanduslikust aspektist lähtuvalt ning tuumajaamad on ka liiga juhitamatud, et siluda taastuvenergia kõikumisi.

Loe kajastust ajakirjas Clean Energy Wire:

Foto: EnBW.

Töörühm vaagib tuumajaama rajamise seisukohalt julgeoleku ja riigikaitse küsimusi

Siseministeeriumi eestvedamisel kohtub alates eelmisest nädalast regulaarselt tuumaenergia alltöörühm, mille eesmärk on koostada analüüs ja anda eksperthinnang tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku vaatenurgast.

Siseministeeriumi nõuniku ja töörühma asejuhi Aigo Allmäe sõnul ei tohi üheski tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku küsimuses mööndusi teha ja läbi tuleb lahata kõikvõimalikud tahud. „Töörühm annab pärast põhjalikku analüüsi omapoolsed soovitused riikliku tuumajulgeoleku poliitika ja strateegia arendamiseks. Tahame kokkuvõteteni jõuda hiljemalt jaanipäevaks,“ sõnas Allmäe. “Võime loota, et lõpuks tegutseb töörühm, mis julgeb küsida ebamugavaid küsimusi – kas ja kuidas suudab Eesti riik tegutseda tuumaõnnetuse korral ning kui tark mõte on ehitada tuumajaam Venemaa külje alla.”

Arvestades, et pressiteadet illustreerib mürsutabamisega Zaporižžja tuumajaama või mahajäetud Fukushima evakuatsioonipiirkonna asemel hoopis pilt suvalisest lambipirnist, ei sisenda paraku esialgu kindlustunnet.

Foto: Pixabay.

Kokkuvõte kohalike korraldatud tuumaenergia teabepäevast 11. märtsil

Õhkkond Mahu Külaseltsi majas on ärev – senimaani on Fermi Energia, ettevõte kes plaanib Eestisse tuumajaama rajada, käinud kohalikke lobistamas Kundas, Mahus ja teistes piirkonda jäävates külades mitmeid kordi. Tuumaenergia tootmisest pole aga siiani räägitud piisavalt tasakaalukalt – sestap tunnevad kohalikud, et riigipoolse selgitustöö ootamise asemel on aeg haarata ohjad enda kätte.

Organiseeruma sunnitud kohalikud elanikud tuumaärimehi ei karda ja kutsusid Eesti Rohelise Liikumise (ERL) endale appi teabepäeva nimega „Tuumajaam aia taga?“ korraldama. Selge on see, et teema pakkus suurt huvi – ERLi kommunikatsioonijuht märkis nimekirjalehele oma nime 61. kohale.

Tänu kohalike initsiatiivile, oli Fukushima tuumakatastroofi aastapäeval võimalik lõpuks kuulata vastuseid küsimustele, mis ei oleks pimestatud äri eesmärkidel hiigelkasumi teenimisest. Neli tundi väärtuslikust laupäevast kestnud üritusel oli näha mitmeid kohalikke tegijaid nagu Mahu Külaseltsi eestvedajanägu Mati Okast või kauaaegset Lääne-Virumaa omavalitsuse juhti Peep Vassiljevit. Üldtuntud tegelastest olid kuulajatena kohal endine keskkonnaminister Tõnis Mölder, aga ka Fermi Energia enda kommunikatsioonijuhti Mihkel Loide.

Päeva jooksul said sõna ERLi juhatuse liige dr Madis Vasser, loodusteadlane ja publitsist Marek Strandberg ning veebivahendusel ka laialt tuntud keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace’i tuumaenergia vanemekspert Jan Haverkamp. Lühemate sõnavõttudega esinesid ka vandeadvokaat Küllike Namm, riigikogu liige Tarmo Tamm (Eesti 200) ja Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev.

Arutelu algas Madis Vasseri ettekandega, kus toodi välja miks üldse selline arutelu parasjagu laual on ning vaadeldi Eesti tuumaajalugu laiemas perspektiivis. Vasser tegi ka julgeid ennustusi tulevikuks, kust koorusid välja erinevad stsenaariumid, mis võiks päriselt kohalikke ees oodata, kui tuumajaam sinna rajatakse või mitte. Kõige tõenäolisem – seda eksperimentaalset tuumajaama lõpuks ei tulegi, aga aega, raha ja kohalike närve võidakse kulutada veel aastakümneid.

Mis tekitab kohalikele kõige enam muret?

Loomulikult jäeti sellel korral piisavalt aega küsimuste jaoks ning ürituse läbiviijad tegid tublit tööd, et neile vastata üritada. Toome välja mõned kõnekamad, millelele võiks mõelda iga endast lugupidav poliitikategelane, tuumaentusiast, aga miks mitte ka inimene, kes on puutunud kokku riikliku eriplaneeringu tumedama poolega.

Inimeste murekohtadeks on peamiselt see, et:

  • Arutelu tuumajaama ümber on nii ühepoolne ja keeruline, et on raskendatud isegi õigete küsimuste formuleerimine. Enne, kui hakata arutama, milliste mutritega reaktor täpselt koos püsib, peaks vastama küsimustele, kas Eesti riigile on sellist tehnoloogiat üldse vaja ning kes on äriprojekti tegelikud kasusaajad.
  • Inimesi viiakse tasuta, kuid eksitavatele reisidele välismaa suuri tuumajaamasid vaatama, kuigi ka need veel ei tööta või pole kuidagi seotud väikereaktoritega.
  • Keegi ei räägi tuumajäätmetest – kohalikud on õigustatult mures, et tuumajäätmed maetakse jaama lähedale maa alla sadadeks tuhandeteks aastateks. Kuidas saab midagi sellist enesekindlalt järeltulevatele põlvedele pärandada?
  • Letipea on Venemaa vägede laskeulatuses – see pidev kriisiolukord, mis toimub praegu Ukraina tuumajaamades on ehtne näide, milline võib olla ka meie tulevik. Kas riik seda ka üldse tõsiselt arvesse võtab?
  • Miks just Letipea? Kas tõesti on kõige kaalukamaks argumendiks see, et ärimeestel on siin kõige mugavam kohalikust omavalitsusest üle sõita ning oma toodangut suurtarbijatele müüa?

Mahu elaniku ja ürituse peakorraldaja Mati Okase sõnul on siin tegur number üks see, et kohalik omavalitsus, suuresti vallavanema isiksuses oma väikese kaaskonnaga, lubab ja aitab Fermi Energial siinkandis tegutseda. “Kõlavad laused, et midagi ei ole kokku lepitud ja enne ei saa otsustada – kõik tundub väga kahtlane. Kuidas muidu seletada, et just Kundasse tekib muuseumi juurde aatomiku tuba, siiakanti palgati kohalikust volikogust Fermi Energia koordinaator, nende uuringud on üles ehitatud just meie kanti planeeritavale tuumajaamale, siinsete lähiümbruse koolides toimuvad tuumaenergia tutvustused lastele, mis tipneb sel nädalal Vasta põhikoolis toimuva tuumaenergia päevaga. See on põhikool! 7-15 aastastele ja tuumaenergia päev? Kui see pole ajupesu, siis mis see on?”

Okase meelest tajus olukorra piinlikkust vallavanem: “Muidu nii jutukas vallajuht ei poetanud arutellu ühtegi sõna. Jutt sellest, et kuidas tuumajaam koos jäätmete ladustamisalaga on puhas kullaauk tekitab küsimuse, et miks siis Eesti teised vallad seda “kullaauku” endale ei taha? Kokkuvõtteks ütlen, et asi taandub kohaliku väikese grupi inimeste ärihuvidesse, keda esindab seda kõike eitav vallavanem, kes kahjuks läbi võimul oleku soosib kõike seda, mis siin nüüd sünnib. Ei saa olla juhus, et Fermi üritustel on “mitte midagi kokku leppinud” vallavanem sage külaline!?”

Siinkohal on ehk ka paslik mainida, et kuigi kohal oli ka Fermi enda kommunikatsioonijuht, jäi viimane sõna saades väga kidakeelseks.

Kohalike kaalukas huvi end oma vabast ajast keeruliste teemadega kurssi viia, teabepäev korraldada, tegeleda kommunikatsiooniga ning kõige muuga sinna juurde, näitab, et Letipea, Kunda ja Mahu piirkonna inimeste ühtehoidvat vaimu nii lihtsalt ei murra. Üritusel käidi välja ka erinevaid realistlikke mõtteid kogukondlikust taastuvenergeetikast. Kutsuti inimesi üles looma energiaühistut, kus juba ennast tõestanud päikesepargi või tuulepargi osanikud on kohalikud, tulu jääb piirkonda ning riskid on väikesed. 

Eesti Rohelise Liikumine liikumine toetab seda mõtet igal juhul ning on ka edaspidi kohalikele abiks! Kõikide Mahus esinenud inimeste ettekandeid on võimalik näha:

Reportaaži pani kokku Demy Landson.

Eesti saab endale tuumajaama pooldava valitsuse

Värskete valimiste tulemusel on Riigikokku pääsenud kuus erakonda. Kuigi koalitsioonivangerdused alles käivad, on valimislubaduste põhjal üheselt selge, et Eesti saab endale tuumaenergiat soosiva valitsuse. Ollakse kas „tehnoloogianeutraalne“ (Sotsid), täiendavate uuringute tegemise lainel (Keskerakond, Isamaa), või uuringutest sõltumatult kindlasti tuumajaama rajamise poolt (Reform, EKRE, E200).

Küllap said poliitikud täiendavat indu juurde ka hiljaaegu toimunud Fermi Energia turunduskonverentsilt „Tuum on lahendus“. Nimelt on Fermi lõpuks välja kuulutanud tehnoloogiapartneri, kelle reaktorist nad avalikult juba viimased neli aastat rääkinud on. Võitjaks osutus GE Hitachi BWRX-300, mille kohta jagati vaid häid sõnu: tuntud ja tõestatud tehnoloogia, olemasolevate juppide ja tuumkütuse kasutamise võimalus, ning Kanadas olla samasuguse reaktori ehitus juba alanud. Kõlab liiga hästi, et olla tõsi. Ja tegelikult ei olegi.

Tuntud tehnoloogia, mida ei ole veel olemas

„Uue põlvkonna“ reaktoreid reklaamiv Fermi on varasemalt üritanud hajutada tundmatu tehnoloogia rajamise kriitikat näidetega möödunud sajandi väikestest eksperimentaalsetest teadusreaktoritest ning tuumaallveelaevadest. Kumbki variant ei olnud mõeldud kommertskasutuseks, seega on ülekantavus Eesti oludesse küsitav.

Hiljuti Kanada parlamendisaadikute poolt korraldatud istungil hindasid eksperdid, et väikeste tuumajaamade rajamise protsess võib parimal juhul märgatavalt lihtsamaks ja odamaks muutuda alles siis, kui rajatud on mõnikümmend kuni mõni tuhat ühesugust reaktorit. BWRX-300 puhul on põhiliseks argumendiks tõsiasi, et „X“ tähistab reaktoridisaini kümnendat põlvkonda.

Fermi pool valitud BWRX-300 põhineb tehnoloogial, mida pole tegelikkuses läbi proovitud.

Oluline on aga tõsiasi, et antud seeria üheksas versioon ESBWR ehk ökonoomne lihtsustatud keevaveereaktor sai jooniste pealt küll kätte kõik vajalikud heakskiidud, kuid ei leidnud lõpuks mitte ühtegi reaalset klienti. Teisisõnu, Fermi pool valitud ja veel kusagil ehitamata BWRX-300 põhineb tehnoloogial, mida pole samuti tegelikkuses läbi proovitud.

Seega on õõnes väita, et versiooninumber iseenesest näitab asja headust, kui jooniseid pole päriselt kunagi rakendatud. Analoog mobiiltelefonide maailmast – Samsung Galaxy Note 8 arendajad õppisid väga palju sellest, et suurepäraselt disainitud Note 7 akud kippusid reaalsuses siiski vahel plahvatama. Mobiiltelefone saab tootja tagasi kutsuda, aga kuidas kutsuda tagasi avariilist tuumajaama?

Peatage Letipea

Fermi on suunanud oma pilgud pingsalt Kanadasse Ontorio piirkonda, et jälgida maailma esimese BWRX reaktori rajamisprotsessi. Konverentsil kõlasid enesekindlad väited, et kõnealuses Darlingtoni jaamas on ehitus juba alanud ja küsimus on veel vaid mõne krundil oleva kivi tulevases asukohas.

Reaalseid dokumente uurides aga selgub, et olukord on Fermi jutule risti vastupidine. Olemas on luba vaid ehitusplatsi ettevalmistamiseks (ehk liigutada mõni kivi) ning kümnendivanune keskkonnaluba, mis väljastati üldiste parameetritega reaktorilaadse toote rajamiseks (ehk mitte BWRX-300 jaoks). Vajalikud paberid on seega veel kaugel ning pole kindel, kas ja millal need üldse saadakse.

Arendajate meelehärmiks on ka veel kaasamata kohalik kodanikuühiskond, kes koondub ühendute „Peatage Darlington„ ja Ontario Puhta Õhu Alliants. „Majanduse- ja keskkonnaaspektidest lähtuvalt on täiesti mõttetu rajada Ontario piirkonda väike tuumajaam, kui odavamad, tõestatud ja taastuvad valikud on suures mahus saadaval. Miks peaksime me lisaks veel koormama teisi riike selle eksperimentaalse ja kalli skeemitamisega?“ küsis minult Jack Gibbons, Ontario Puhta Õhu Alliantsi juhataja. Tõsi, Fermi on lubanud kaardistada nende arvates tulevase tuumajaama asukoha ümbruskonna maaomanike ootusi, kuigi Letipea kohalikud on juba väga selgelt öeldnud „ei“.

Kummaliselt kiire on

Arvestades, et jaama ehitusajaks hinnatakse optimistlikult neli aastat ning oletades, et Darlington valmib optimistlikke turundusmaterjale uskudes 2028 lõpul, on Fermi osanike soov jõuda Eestis elektritootmisse 2031. aasta jõuludeks puhtalt matemaatiliselt võimatu. Kui just ei otsustata alustada siinse jaama rajamisega enne, kui Kanada katsetus on isegi täielikult valmis ehitatud. Kiirustamisega läheb igal juhul kaduma võimalus õppida Ontorio protsessis tehtud vigadest.

Fermi osanike soov jõuda Eestis elektritootmisse 2031. aasta jõuludeks on matemaatiliselt võimatu.

Muidugi on alati (ja vägagi tõenäoliselt) võimalik, et Darlintoni jaam jääb venima. Fermil on lahendus ka sellele – teiseks huviobjektiks olevat Tennessee Valley projekt Ühendriikides, mille protsess on entusiastide sõnul vaid poolteist aastat Kanadast maas. Kauge maa uudised kipuvad aga jällegi kummaliselt moonduma – kohalikega rääkides selgub, et selline ajaraam eksisteerib ainult Fermi osanike peades. USA projekti eestvedaja Tennessee Valley Authority ise hindab, et enne 2032 aastat küll mingit lootust ei maksa hellitada.

Vähem kindlust, rohkem segadust

Fermi esindajate sõnul tehti tehnoloogiavalik just nüüd, et tuua projektile kindlust. Suurt eneseusku näitas ka see, et sujuvalt on jutt läinud ühelt reaktorilt korraga juba kahe peale – teine moodul valmivat esimese kõrvale aastaks 2034. Seda tervelt aasta varem, kui on täna kõige julgemad riigipoolsed hinnangud tuumaregulaatori ja õigusruumi loomise võimalikkuse osas. Eeldusel, et riigikogu 2024. aastal üldse teemaga edasi liikumiseks rohelise tule annab ning sobiliku asukoha leiab.

Valimistulemusi vaadates paistab, et siin mingit takistust Fermi plaanidele ilmselt ei tule – lõbureisid poliitikutele ja lobitöö ametnike suunal on heldelt ära tasumas. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et hetkel koostamisel oleva riikliku energiamajanduse arengukava sisse tahab juba täna vägisi trügida eesmärk tuumaenergeetikat reguleeriva asutuse loomisest. Või seda, et hoolimata aastaid kestnud intensiivsest kallutatud erasektori turunduskampaaniast pole Keskkonnaministeeriumis siiamaani rakendanud oma tuumaenergeetika teemalist kommunikatsiooniplaani. Selle asemel on kohalikud sunnitud ise korraldama tasakaalustavaid teabepäevi, millest esimene langeb ajaliselt kokku 11. märtsi Fukushima tuumaõnnetuse aastapäevaga.

Kui tuum on lahendus, püstitati probleem valesti

Erakondade valimisprogrammides oli näha hetkel pigem toetavat hoiakut tuumaenergia suhtes, aga eeldusel et erasektor selle ise valmis ehitab. Võib-olla nähakse selles võimalust noppida lihtne poliitiline punkt – pooldatakse midagi näiliselt uut ja ägedat või loodetavasti kindlat ja odavat. Ja kui see jaam lõpuks tegelikult ei valmigi, mis siis ikka.

Samas tuleb meeles pidada, mille arvelt tuumausul põhinev energiapoliitika tuleb: tegemata võivad jääda vajalikud taastuvenergia otsused, juurutamata olulised energiasäästulahendused. Lõpuks pole ei tuult, päikest ega ka tuuma. Nagu tõdes Fermi Kalev Kallemets konverentsi lõpukõnes: võib-olla nad ei saagi tuumajaama rajamise ja käitamisega hakkama, aga proovivad ikka. Riiklikult peaksime energeetikas siiski valima tõsiseltvõetavamad lahendused, mis on ka päriselt olemas.

Artikli autor: dr Madis Vasser.

Artikkel on avaldatud 7. märts, 2023 Eesti Päevalehes.

Image by wirestock on Freepik.

Dr Jim Green: tuumaenergia vaagub hinge

Dr Jim Green kirjutab, kuidas tuumatööstus hinge vaagub ja mida sellest õppida.

1) “Hiina on ainukesena näidanud, kuidas tuumatööstust on võimalik kasvatada: ebapiisavad ohutusnõuded ja turvameetmed, nõrgad regulatsioonid, mahasurutud ajakirjandus, vaigistatud vilepuhujad, maailma halvimad kindlustus- ja vastutuskokkulepped, ning vohav korruptsioon.”

2) “Üha paisuvad tuumaprojektide eelarved USAs, Inglismaal ja Prantsusmaal on ületanud algseid hinnanguid vastavalt 12, 8 ja 6 korda. Siit saab tuletada tuumaäri kuldreegli: lisa julgelt null tööstuse poolt pakutud numbrile ja sa oled tõele lähemal, kui nemad.”

Varasematel aastatel on Fermi Energia pasundanud “miljardi euro reaktorist”, kuu aja eest toimunud konverentsil aga summadest enam rääkida ei soovitud. Pole ka ime – ettevõtte aktsiatele ei mõjuks ilmselt hästi, kui äriplaaniks on ehitada kõigest 300 MW auruturbiin tervelt 10 miljardi euro eest. Lisaeeldusel, et taoline tuumareaktor üldse päriselt eksisteeriks.

Palju õnne kõigile erakondadele, kes sellist energiapoliitikat täna Eestis küsitavatel põhjustel kahe käega toetavad.

Kogu tõde SEI uuringust

Vikerraadio valimisdebatis ja Eesti Televisiooni “Esimeses stuudios” viidati Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinn) uuringule kliimaneutraalse elektritootmise kohta. Mõlemas saates väideti, et taastuvatest allikatest toodetud elekter on tarbijatele kõige kallim variant ja tuumaenergia kõige soodsam. See on vale, SEI Tallinna uuring selliseid tulemusi ei näita.

SEI uuring ei arvutanud elektrihinda tarbijatele, olgugi et saatejuhtide küsimustest võis selline mulje jääda. Arvutused käisid süsteemihinna kohta, mis hõlmab investeeringuid tootmistehnoloogiasse, võrku ja salvestusse. Uuringus uuriti kaheksat erinevat stsenaariumi, millest igaühele anti ette teatud parameetrid – näiteks et tuleb rajada vähemalt 1 GW biogaasijaamu, vähemalt 900MW tuumavõimsusi jne.

Uuringu mudel pani seejärel iga stsenaariumi korral kokku elektritootmise portfelli vähima kulu põhimõttel. See tähendab, et esimesena eelistas ta lisada odavamaid tootmisviise ning kui nende potentsiaal oli ammendunud (näiteks rohkem maismaatuult polnud planeerimispiirangute tõttu võimalik teha), valis mudel kulutõhususelt järgmisi variante.

Kõigis stsenaariumides valis mudel tänu väiksematele kuludele esmajoones just päikest, maismaatuult, akupatareidega salvestamist ja nõudluse juhtimise lahendusi. Ka meretuul oli enamikes stsenaariumides majanduslikult konkurentsivõimeline. Mudel soovitas enamasti lisada meretuulevõimsusi vahemikus 500-1000MW.

Tuumaenergiat ei valinud mudel ise seejuures pea üheski stsenaariumis. Erand oli tuumaenergia stsenaarium, kus 900MW tuumajaama loomine anti mudelile tingimusena ette. Muuseas, ka tuumaenergia stsenaariumis valis mudel lisaks tuumajaamale olulises mahus päikese-, maismaatuule- ja meretuuleenergiat.

Süsteemihinna graafikult (pildil) võib tõepoolest näha, et tuumaenergia kulu S1 stsenaariumi korral on kõige madalam – sellele on aga uuringus tehtud oluline täpsustus.

Tuumaenergia stsenaariumi süsteemihind on soodne vaid juhul, kui tuumajaam töötab 65% koormusteguriga ning seda toetab piisavas mahus odavama muutuvkuluga taastuvenergia tootmine. Säärane madal koormus pole realistlik eeldus – pigem võib eeldada, et kui tuumajaam rajatakse, hakkab see tööle 90% koormusteguriga.

Arvutused näitasid, et sellisel juhul tõrjuks tuumajaam turult välja odavama taastuvelektri, tõuseksid elektrihinnad ja väheneks konkurentsivõime. Kogu stsenaariumi süsteemihind kasvab sellisel juhul 124 euroni MW/h. Seepärast on graafikul märgitud ka tuumaenergia stsenaariumi realistlikele eeldustele vastav kulu (tuumaenergia S2), mis on esimesest oluliselt kõrgem.

Realistlikest stsenaariumidest kulutõhusaim oli “Kõik tehnoloogiad,” millele ei antud ette ühtegi piirangut peale tingimuse, et on vaja jõuda süsinikuvaba elektritootmiseni. Mudel soovitas sel juhul investeerida ca 2500 MW päikeseelektri, 1500 MW maismaatuule ja 600 MW meretuule võimsustesse – süsteemihind oleks sel juhul 97 EUR/MWh.

Sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs näitas, et tuleviku kõrgematest energiahindadest hoolimata on kõik stsenaariumid (välja arvatud süsiniku püüdmine, kasutamine ja salvestamine) kasulikud, arvestades investeeringuid ning mõju SKP-le ja ekspordile.

SEI kodulehelt leiab nüüd ka elektriuuringu korduma kippuvate küsimuste tabeli, mis aitab loodetavasti teemasse rohkem selgust tuua.

Väikereaktori tegelik mõju Viru-Nigula vallale on negatiivne

27. jaanuaril 2022 esinesid Viru-Nigula valla volikogule OÜ Fermi Energia esindajad Henri Ormus ja Djana Revjako (video), kes soovisid tutvustada enda ettevõtte projekti seoses väikese tuumajaama rajamisega ning selle sotsiaalmajanduslikku mõju Viru Nigula vallale.

Soravalt esitatud, kuid sihilikult eksitav ettekanne jättis mulje, et tuumaenergia ja tuumajäätmete tekitamisest on vallal ainult väga palju võita ja mitte midagi kaotada. Samas jäi õhku volikogu liikmete poolt kõlanud küsimus, kuidas saab Fermi Energia olla niivõrd optimistlik, et kogu nende plaan saab õnnestuda vaid napi üheksa aastaga.

Olles keskkonnaühendusena jälginud Fermi Energia tegevust mitme aasta vältel ning suheldes tihedalt erapooletute kohalike ja välismaa tuumaekspertidega, pakume omalt poolt mõned võimalikud vastused ja faktitäpsustused, et tasakaalustada Fermi kampaaniat. 

Fermi Energia äriprojektist

Ettekande esimene osa pühendati üldisele energia- ja keskkonnaolukorrale, esitades samas vildakaid väiteid. Näiteks kõlas Ormuse suust lause, et üleüldist vajadust ja viise elektrisüsteemi dekarboniseerimiseks kliimaprobleemidest lähtuvalt “pole vaja palju seletada”. Seda ehk põhjusel, et tuumaenergeetika ei ole seotud kliimamuutuste vastu võitlemisega. Põhjuseid selleks on mitmeid, nagu on teiste seas hiljuti välja toonud endised tuumaregulaatorite tippjuhid USAst, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt.

Nende pika kogemuse põhjal on tuumaenergia kliimamuutuste kontekstis:

  • Kogukulu arvestades liiga kallis, võrreldes keskkonnasäästlike alternatiividega;
  • Jätkusuutmatu, arvestades radioaktiivsete tuumajäätmete lahendamata probleemi;
  • Riskantne, kuna inimlikku eksimust või kliimamuutuste negatiivset mõju ei saa välistada;
  • Liiga aeglane, et panustada rohepöördesse, mis peavad toimuma käesoleval kümnendil.

Hirmuõhustiku loomiseks esitles Fermi ka “süveneva enegiadefitsiidi” narratiivi, kuigi energia varustuskindluse eest vastutav võrguoperaator Elering sellist olukorda lähikümnendil tekkimas ei näe (ja kaugemale nad korraga analüüsi ei tee, sest see oleks huupi pakkumine). Eleringi varustuskindluse raporti lk 16 ütleb selgelt: “Nii tänane kogemus kui ka elektrisüsteemi võimekuse analüüs tulevikuks näitavad, et aastani 2030 saab Eesti elektrisüsteem hästi hakkama. Elekter on tarbijale tagatud ja lisameetmeid pole vaja.”

Ettekandja Henri Ormus ütles, et tema ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui Eestis põlevkivielektri tootmine lõppeb ja tuumaenergeetikat kohe asemele pakkuda ei ole. Kindlasti on ta aga teadlik mitmetest täiesti põlevkivi- ja tuumavabadest energeetika teekaartidest: Taastuvenergia koja “Taastuvenergia 100%” plaan, paljude Eesti keskkonnaühenduste ühine energeetikavisioon, ja värske Rohetiigri energeetika teekaart.

Erinevalt väikeste tuumareaktorite ootamisest on taastuvenergialahendused juba täna tõendatult ohutud ja olemas ning nende edukas kasutamine kasvab kiires tempos.

Fermi Energia puudutas ettekandes põgusalt üht alternatiivi, milleks on nende hinnangul fossiilne maagaas. Ormuse sõnul aga “gaas ei ole lahendus, gaas on ajutine abinõu kuni 2040 või 2050.” Jällegi jäetakse aga mainimata fakt, Euroopa Liidu värske ettepaneku vaates oleks ka tuumaenergia vaid ajutine lahendus, nii-öelda üleminekutehnoloogiana kuni 2045, sillana täielikule taastuvenergeetikale nende riikides, kus täna veel tugevalt tuumaenergiale toetutakse. Antud tõsiasi seletab hästi, miks on ettevõttel tuumaregulatsioonide läbisurumisega niivõrd kiire – selle energeetikaharu lõppkuupäev on juba sisuliselt paigas.

Fermi hinnang tuumaelektri omahinna kohta on 50 €/MWh, mis eeldab väga madalaid kulusid jaama rajamisel, riskide vastu kindlustamisel, opereerimisel, hilisemal lammutamisel ja jäätmete ladestamisel. Ja seda vaid olukorras, kus mujal maailmas on juba mitu sama tüüpi reaktorit eelnevalt edukalt rajatud – miski, mis on järgmise 9 aasta perspektiivis äärmiselt ebatõenäoline. Ettekandes rõhutati, et väikestel reaktoritel on vähem “keerulisi süsteeme”, mis ei kõla ohutu tuumajaama kontekstis väga julgustava väitena. Tuumareaktorit võrreldi korduvalt odava “moodulmajaga”, mis on täis “passiivseid turvalisussüsteeme”.

Rahvusvaheline Aatomienergia Assotsiatsioon on toonitanud, et passiivne ohutus ei tähenda automaatselt täielikku ohutust või usaldusväärsust. Kuna lähitulevikus ei paista realiseeruvat moodulreaktorite äriloogikas eluliselt olulisel kohal olev masstootmise tehaste taristu, võivad jaama rajamise kulud ja ehitusaeg minna kordades suuremaks ka peale esimese näidisjaama valmisehitamist kusagil mujal maailmas. Ettekandes pandi suurt rõhku Kanada ettevõtte OPG esimesele katselisele reaktorile, mis esialgsete lubaduste kohaselt valmib aastal 2028.

Projekteerimise ja litsentseerimise faas peaks kestma vaid paar aastat, Ormuse sõnades “pluss-miinus aasta”. Selline väide näitab, et kogu projekt on alles nii algfaasis, et tähtaegu võib välja öelda suhteliselt suvaliselt. Tuumaenergeetika ajalugu tundes on tegelikult tõenäolisem Kanada jaama ehituse algus aastal 2027, üha edasi lükatav valmimine 2038 ning projekti tegelik poolelijätmine pärast suurte rahaliste kahjude kandmist 2034.

Tekib tõsine küsimus, kes vastutab, kui riik või mõni kohalik omavalitsus on otsustanud panna oma piiratud ressursid tõestamata tehnoloogia peale, mida reaalsuses kas jäädaksegi ootama või mis kiirustades rajamise järel avarii tehes terve piirkonna pikaks ajaks elamiskõlbmatuks muudab?

Esinejad näitasid põgusalt ka enda tellitud võimaliku tuumajaama asukohauuringut. Selle dokumendi puhul on vajalikud kaks olulist märkust. Esiteks sisaldub seal tehnoloogiliselt põhjendamatu eeldus, nagu lõpeks töötava või avariilise moodul-tuumajaama igasugune keskkonnamõju ja terviserisk justkui jaama väravates. Teiseks ei vaadanud analüüs tuumajäätmete pikaaegse ladustamise aspekti. Jäätmete matmise teemat püüti ettekandes Fermi poolt üldse vältida vabandusega, et aeg on piiratud.

Teada on, et kui tuumajaam peaks tulema näiteks Kundasse, seisavad ka jäätmed keskpikas plaanis Kundas, Ormuse oma sõnades võib-olla “lihtsalt kusagil platsi peal” metallist silindritest. Võimalik, et seda kuni 100 aastat (Riiklik tuumamemorandum, lk 13).

Fermi väide, et kõrgelt radioaktiivseid jäätmeid tekib ühe reaktori kohta “ainult” viis suurt trumlitäit aastas, ei tee nende haldamist oluliselt lihtsamaks või odavamaks. Ka üks kanister kasutatud tuumkütust vajab riikliku lõppladestusjaama rajamist ja vastavaid regulatsiooni. Veel enam – ühe erafirma pool tekitatud väikese koguse tõttu on avalikkuse kanda jääv kulu ühiku kohta oluliselt suurem, kui arenenud tuumariikides.

Tuumajaama rajamise ajakava kiirendamise osas ei soovinud Fermi esindajad taaskord detailidesse minna, arvates et see “pole nii oluline”. Ekraanil näidatud jooniselt paistis samas selgelt, et ehitusloa taotlus loodetakse sisse anda juba enne, kui riik on üldse otsustanud, kas Eesti soovib tuumaenergeetikat ja sellega seotud riske.

Surudes jõuliselt protsesse võimalikult kaugesse faasi, on ettevõtjatel aina lihtsam öelda, et palju tööd ja raha on juba kulutatud, teeme siis juba selle tuumajaama lõpuni ära, isegi kui tehnoloogia on veel poolik või elanikkond on vastu. Selline mentaliteet ühtib uuringutega, mis on leidnud, et tuumaenergeetika õitseb pigem totalitaarsetes riikides.

Ettekandest oli näha, et Fermi enda varasem teadlik strateegia segaduse külvamisel erinevate reaktoritehnoloogiate ja generatsioonide  (III, III+, IV) osas on andmas tagasilööki, sest sisukat arutelu neil teemadel ei ole võimalik täna enam tegelikult pidada. Veel enam, värvates oma kõneisikuteks mitte-spetsialiste, kuulsid volikogu liikmed tuuma-ettekandes isegi “keevkihttehnoloogiate” võludest, mis kuulub aga hoopis põlevkivisektori valdkonda.

Tuumaenergeetika sotsiaalmajanduslikud riskid

Fermi leiab, et hoolimata lubatud tuumajaama väiksusest pakuks see pidevalt tööd 520 inimesele, keskmise palgaga 3325 euri. Ja kui mõnel kohalikul on põhjendatuid teaduspõhiseid küsimusi tehnoloogia reaalse toimimise kohta, siis esinejate sõnade kohaselt need “emotsioonid” ja “vandenõuteooriad” plaanitakse samuti heldelt kinni maksta.

Võimaliku tuumaõnnetuse sotsiaalmajanduslikke mõjusid aga esinejad kahjuks ei käsitlenud. Kui Fermi Energia väidab, et näiteks Fukushima tuumakatastroof ei saa mitte mingil moel Eestis täpselt korduda, siis see on muidugi õige. Saab juhtuda lugematuid muid stsenaariume, mille lõpptulemus on võrreldavalt problemaatiline.

Hiljuti pöördusid Euroopa Liidu poole viis endist Jaapani peaministrit, kelle sõnum oli ühene: “Tuumaenergia kasutamine võib ühe riigi laostada. Tuumaenergia ei ole ohutu, puhas ega majanduslikult mõistlik”. Seda ei leevenda Revjako lubadus, et “jaam saab olema visuaalselt ilus!”

Tähelepanu on antud piisavalt

Fermi kommunikatsoonitegevuse eesmärk olevat “tekitada huvi ja olla pildis, et inimesed hakkaksid mõtlema.” Tähelepanu ja reklaami on Fermi Energia kindlasti ka saanud ning nüüd on kaalub riik erapooletult, kas eraettevõtjate sisuturunduslikud väited ka tegelikult paika peavad. Seda tehakse täiesti uute analüüside pinnalt, mitte Fermi poolt rahastatud raportite baasil. Ei tundu olevat põhjendatud lasta Fermi Energia esindajaid üha uuesti ja uuesti volikogu hinnalist istungiaega kulutama, et tutvustada oma kallutatud analüüse.

Palume Viru-Nigula vallalt ka edaspidi kriitilist mõtlemist suhtlemisel Fermi Energia OÜ müügiesindajatega, tasakaalustatud arutelusid ka tuumaenergeetika riskide osas (kutsudes osalema erapooletuid valdkondlikke eksperte) ning mitte toetada Fermi Energia OÜ ettepanekut jõuda tuumaenergia kasutusele võtmise osas riiklikule selgusele ennaktempos kiirustades. 

Pöördumise saatis Viru-Nigula vallavalitsusele 7. veebruaril MTÜ Eesti Roheline Liikumine.
Foto: rawpixel.com/Freepik.

Keskkonnaühendused: fossiilse gaasi ja tuumaenergia investeeringud ei ole rohelised

Eesti Keskkonnaühenduste Koda saatis Eesti Rohelise Liikumise eestvedamisel välja avaliku pöördumise Keskkonnaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile, et fossiilset gaasi ja tuumaenergiat ei käsitletaks EL taksonoomias roheliste investeeringutena. Eesti peab esitama oma seisukoha Euroopa Liidu Komisjonile järgmisel nädalal.

Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu taksonoomia delegeeritud määruse mustandis liigitanud tuumaenergia ning fossiilse gaasi rohelisteks investeeringuteks, mis pole kooskõlas teaduspõhiste soovitustega. Fossiilne gaas ja tuumaenergia ei ole rohelised investeeringud ning säärane liigitamine tekitab keskkonnale ning sotsiaalmajanduslikule olukorrale pöördumatut kahju ning takistab kriitilise tähtsusega kliimaeesmärkide saavutamist.

Praegu on liikmesriikidel võimalus anda sisendit antud taksonoomia delegeeritud määruse kohta. Soovime, et mitme teise riigi eeskujul võtaks ka Eesti riik selge seisukoha tuumaenergia ning fossiilse gaasi taksonoomiasse lisamise vastu.

Taksonoomia eesmärk on luua ühised kestliku rahastuse reeglid kõigile liikmesriikidele. Taksonoomia põhimõte on hinnata investeeringuid vastavalt sellele, kas need kahjustavad oluliselt mõnda kuuest määratud valdkonnast, sealhulgas elurikkuse kaitse ja saastatuse/reostuse ennetamine. Kestliku rahastuse tehniliste ekspertide grupi (TEG) seatud CO2 maksimumlävendite tõttu ei kvalifitseeruks ükski fossiilne kütus (sh fossiilne gaas) roheliste investeeringute nimekirja. Nende soovituste kohaselt tuleks rohetaksonoomiast välja jätta ka tuumaenergia, sest see kahjustab oluliselt mitut taksonoomia valdkonda. Grupi soovituste ignoreerimine Euroopa Komisjoni poolt nõrgestab kestliku rahastuse põhimõtete teaduspõhisust ning näitab, kui tugev mõju on fossiilkütuste ja tuumaenergia lobil Euroopa Komisjonis.

Kuigi tihti esitletakse fossiilset gaasi kui kliimasõbralikumat fossiilkütust, on fossiilne gaas metaanilekete tõttu kliimale väga kahjulik – piisab vaid 3.2 % metaani lekkimisest gaasitaristust, et fossiilse gaasi mõju keskkonnale oleks võrreldav kivisöe omaga. EL kliimaeesmärkide ja Pariisi kliimaleppe eesmärkide täitmiseks on oluline vähendada kõikide fossiilkütuste, sh fossiilse gaasi nõudlust. 2020. a. Climacti uuringu kõigi stsenaariumite kohaselt peaks 55% heitmete vähendamise eesmärgi saavutamiseks gaasi nõudlus vähenema aastaks 2030 vähemalt poole võrra. javascript:”;

Tuumaenergiat ei saa liigitada roheliseks investeeringuks, kuna selle tootmisahelal on märgatavad keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud alates kaevandamisest kuni radioaktiivsete jäätmeteni. Tuumaenergia hind – mille maksab kinni tarbija – on vähemalt kaks korda kõrgem tuule- ja päikeseenergiast.

Fossiilkütustel põhinevate investeeringute (sh fossiilne gaas) klassifitseerimine roheliseks seab kahtluse alla Euroopa roheleppe usaldusväärsuse rahvusvaheliselt ning töötab vastu taksonoomia eesmärgile vältida rohepesu. Taksonoomia puhul on kriitilise tähtsusega selle rahvusvaheline roll: ambitsioonikal taksonoomial on potentsiaal saada üleilmseks teetähiseks kestlike rahavoogude suunamisel. Võttes arvesse, et taksonoomialaadsete süsteemide loomist plaanitakse mitmel pool mujalgi, on EL huvides seada investoritele võimalikult ambitsioonikas standard.

Juhul, kui EL oma taksonoomia kriteeriumid langetab, riskib ta ohuga kaotada oma juhtrolli kliimaliidrina maailmas ning hoogustada mittesäästlikke investeeringud mujalgi, millele juba viitavad Lõuna-Korea ja Venemaa taksonoomiate loomise esimesed sammud.Eesti riik peab Euroopa tasandil seisma hea oma järgnevate põlvkondade elamisväärse tuleviku eest ning eelistama teaduspõhisust poliitilistele kompromissidele. Euroopa Liidu taksonoomias tuumaenergia ja fossiilse gaasi roheliseks liigitamisel on pöördumatud tagajärjed, kuna see soodustaks ökoloogiliste murdepunktide ületamist, millega kaasnevad tagasisideahelad seavad inimkonna ja kogu eluslooduse kestmise ohtu. Soovitame selles suunas mitte liikuda.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmeteks on 11 keskkonnaühendust: Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Ornitoloogiaühing, Stockholm Environment Institute, Balti Keskkonnafoorum, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Keskkonnakaitse Ühing Sorex, MTÜ Nõmme Tee Selts ja Läänerannik.

Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehe Roheportaalis.

Foto: Eero Vabamägi.

Small Modular Reactors – the Estonian need or distraction?

30. novembri õhtul kell 16-18 võõrustab Eesti Roheline Liikumine rahvusvahelisi ja kohalikke tuumaenergeetika eksperte. Otsime selgust küsimusele, kas täna alles disainifaasis olevad väikesed tuumajaamad (VMR) võivad olla tulevikus Eesti möödapääsmatu vajadus, või on tegemist tähelepanu kõrvale juhtiva eksitusega? Kavas on mõned ettekanded ning paneel-arutelu.

Esialgne programm:

• VMRide rahastamise väljavaated – M.V. Ramana, University of British Columbia

• Tuumaenergeetika ja kliimamuutused – Paul Dorfman, Nuclear Consulting Group

• Arenenum ei ole alati parem – Edwin Lyman, Union of Concerned Scientists

• Riikliku tuumaenergeetika töörühma ülevaade – Reelika Runnel, Keskkonnaministeerium

• Peegeldused ja arutelu panelistidega – Reelika Runnel, Marek Strandberg (Postimees), Henri Ormus (Fermi Energia), Paul Dorfman (Nuclear Consulting Group)


Konverents toimub inglise keeles ja seda kantakse üle Eesti Rohelise Liikumise Facebooki lehe vahendusel.

Ürituse lingi leiad siit.

Lisainfo:
Madis Vasser
madis@roheline.ee

Teadustekstiks maskeerunud äriplaan

“Tuuma Energia” on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis head vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaani (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks.

“Tuuma Energia” autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada, sest tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Baltica promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad. 

Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur on puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole siis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia.“ Kes maksab, tellib ka muusika. 

Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokkupandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänaseni regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatuks kõrvapilguks. 

Ebaühtlane sisu 

Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega ilmestabki raamatut PR tootena. 

Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnanguid „õigele“ ja „valele,“ nagu „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8) või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvad“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda. 

„Tuuma energia“ struktuur on hüplik ja läbimõtlemata ning on tunda, et erinevad inimesed on kirjutanud erinevaid peatükke, mis on pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas on näiteks reaktorifüüsika osa igati professionaalne ja hästi kirjutatud. 

Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide 2011. aastal T.B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud.“[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaks lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumenergia.[2] 

Aatom kliimapäästjana? 

Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste proleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märgida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, on ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis. 

Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146-147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud.“ Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonnatervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisuse nõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille kohaselt on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk. 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, nt pöördvõrdeline? 

Uraani kaevandamise osa kokkuvõtliku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ jäetakse kogu probleemidepundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle pool miljonit tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Maaki ümbertöötlevad tehased tekitavad tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke lisaks. 

Ilustatud ohutus 

Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemal on omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt ülevaatest tuumaohutusega tegelevatest asutustest ja nende tegevusjuhistest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleks olnud hädavajalik. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjude spektrit, näiteks kaasnev põllumaade saastumine (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks avalduda kaugemal tuumajaama ümber olevat aeda. 

Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimise kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. See ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tekkida standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamisse, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomika osa jutus käsitlemata.  

„Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui “pideva elektri” allikast (võrrelduna tuulepargiga, mis tuulevakuse korral elektri ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal mõne nädala (lk. 58). Energianäljas tarbija jaoks võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli erinevate probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2. Raamatut „Tuuma energia“ oleks hea lugeda koos mõne tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ manatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada sama, Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergei Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu.“ Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsest ja varjatud doteerimisest riikide poolt või võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.


[1] https://www.nrdc.org/sites/default/files/tcochran_110412.pdf

[2] https://www.nrdc.org/sites/default/files/nuc_10062201a.pdf

Arvustuse autor: Peep Mardiste.

Georg Rute: tuumajaam tõstaks elektri hinna mitmekordseks

Tuumajaam vajab kasumi teenimiseks elektri hinda, mis on kolm korda kõrgem kui Eesti viimaste aastate keskmine börsihind. Tuumajaam saaks valmis kõige varem 2040. aastatel, kuid selleks ajaks on tuul, päike ja nendega seotud salvestustehnoloogiad energiapöörde juba lahendanud, kirjutab Georg Rute.

Eestis on pead tõstnud häälekas tuumaenergia lobi, mis kasutab eksitavaid argumente nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning hädavajalik alternatiiv põlevikivijaamade asendamiseks. Ka mina olin kümmekond aastat tagasi tuumaentusiast, kuid mulle sai kiiresti selgeks, et tuumaenergial ei ole perspektiivi, sest see on kõige kallim energia tootmise viis.

Eestis levivatega üsna sarnaseid valeväiteid kasutas Ameerika tuumalobi 1990. aastatel. Kalli hinna ja avaliku vastuseisu tõttu ei ehitatud Ameerikas toona enam uusi tuumajaamasid. Sealne tuumalobi reageeris olukorrale jutuga, nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning ainus alternatiiv fossiilsetele jaamadele. Ameerika poliitikud jäid seda juttu lõpuks uskuma, mis kulmineerus 2005. aastal president George W Bushi alla kirjutatud tuumaenergiat toetava aktiga.

USA valitsus asus toetama tuumajaamade ehitamist läbi laenugarantiide, maksude vähendamise, garanteeritud kõrgema elektri müügihinna ning võimalike ülekulude otsese kompenseerimisega.

Mitmekülgsete subsiidiumite abil alustati USA-s kahe Westinghouse AP1000 jaama ehitamisega. Westinghouse väitis, et jaam on modulaarne ehk tehases eelnevalt valmis tehtav ning kohapeal odavalt kokku pandav. Mõlemad jaamad pidid saama valmis aastaks 2016.

Peatselt tekkisid aga hilinemised ja suurenenud kulud. Vogtle tuumajaam pidi maksma 12 miljardit dollarit. Praegune hind on 26 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Summeri tuumajaama hind paisus kümne miljardi dollari pealt 23 miljardile dollarile, kuid jaama ehitamine jäeti pooleli pärast seda, kui üheksa miljardit dollarit juba kulutatud oli. Westinghouse läks aga pankrotti, sest ei suutnud kahe jaama suurenenud kulusid katta.

Tuumajaama hinna ja ehitusaja osas ei tasu uskuda müügimeeste või heas usus tegutsevate füüsikute paberi peal tehtud arvutusi, vaid tuleb vaadata kogemust hetkel ehitatavate jaamadega.

Põhja-Ameerikas ja Euroopa Liidu riikides on viimase kahekümne aasta jooksul alustatud lisaks eelnevale kahele juba mainitud jaamale veel ainult kolme jaama ehitamisega. Need ainsad viis jaama on keskmiselt osutunud kolm korda kallimaks kui kavandatud ning võtnud kolm korda kauem aega.

Soome Olkiluoto tuumajaama juures alustati uue reaktori ehitust 2005. aastal. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ning saama valmis 2009. aastaks. Praegune hind on 11 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Suurenenud kulud on osaliselt katnud Prantsuse riigile kuuluv energiafirma ning kahe miljardi ulatuses otseselt maksumaksja.

Prantsusmaal alustati aastal 2007 olemasoleva Flamanville tuumajaama juures uue reaktori ehitust. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ja saama valmis 2012. Praeguseks on kulutatud juba 19 miljardit ning jaam pole endiselt valmis. Suurenenud kulud on katnud Prantsuse riiklik energiafirma.

Suurbritannia Hinkley tuumajaama ennustatav hind on 22 miljardit naela ning jaama valmimine on juba kahe aasta võrra edasi lükatud aastale 2025. Hinkley on saanud UK valitsuse poolt 35 aastaks garanteeritud elektri müügihinna 92,50 naela megavatt-tunni kohta, mis on umbes kaks ja pool korda kallim kui viimase kahe aasta keskmine elektri hind Eestis.

Eesti tuumalobi väidab, et eelnevad näited Eesti vaates ei kehti, kuna meie võimalik tehnoloogia oleks modulaarne ehk masstoodetav. Tuletan meelde, et ka ülalviidatud USA jaamades kasutatav Westinghouse AP1000 tehnoloogia pidi samuti olema modulaarne ja masstoodetav.”Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?”

Usaldust vähendab seegi, et praegune tuumalobi pooldab tehnoloogiat (SMR), mida ei ole rakendatud mitte üheski Põhja-Ameerika või Euroopa Liidu riigis. Teoreetiline võit modulaarsusest ehk masstootmisest ei kehti esimestele eksemplaridele, vaid kasu tuleb alles siis, kui tootmisprotsess on küps ning õppekõver on läbitud. Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?

Traditsioonilisi tuumajaamu oskavad tänapäeval ehitada ainult Hiina ja Vene firmad. On kaheldav, et meile oleks poliitiliselt vastuvõetav osta tuumajaam Hiinast või Venemaalt. Lisaks, Eesti elektrisüsteemi jaoks oleks need üle 1000-megavatised jaamad liiga suured. Praegu on Baltikumis kõige suuremateks üksusteks 700-megavatised merekaablid.

Suur tuumajaam tõstaks oluliselt elektrisüsteemi tasakaalustamise kulu, sest süsteem peaks siis tulema toime 1000 megavati ootamatu välja lülitumisega. Igatahes oleks tegu Euroopas esimese taolise jaamaga ning uut tüüpi jaama ehitamine on kallis.

Lisaks tuumajaama enda kallile hinnale peaks Eesti kodanik kinni maksma kogu tuumajaama ehitamiseks ja käimashoidmiseks vaja mineva taustsüsteemi loomise. Tarvis oleks tuumaministeeriumit, tuumaregulaatorit, sadu tuumateadmisega töötajaid ja tuumajäätmete töötlemise võimekust. Viimast ei ole kusjuures veel kusagil maailmas ära lahendatud. Need võimekused peaks Eestis looma nullist, mis tõstaks tuumaenergia hinda ühiskonna jaoks veelgi.

Tuumaenergia eestkõnelejate teine valeväide on, et see on ainuvõimalik lahendus toetamaks süsinikuvabale energiasüsteemile üleminekut. Tegelikult ei ole tuumaenergia võimeline Eestis oluliselt süsiniku heitmeid vähendama, kuna jaam ei saaks õigeks ajaks valmis.

Isegi kui tuumajaama osas tuleks valitsuse kinnitus aastal 2022, saaks see kõige varem valmis aastaks 2044. Enne ehitamist oleks tarvis luua vajalikud ministeeriumid ja regulaatorid. Inimeste välja õpetamine võtaks vähemalt kolm aastat.

Seejärel oleks tuumajaam tarvis keskkonna ja turvalisuse osas litsentseerida, mis võtab hinnanguliselt aega kuus aastat. Alles siis saaks alustada ehitamisega.

Viimaste tuumajaamade ehitamine on kestnud keskmiselt kolmteist aastat. Tuumajaama valmimise ajaks on Eesti energeetika väljakutse juba lahendatud läbi päikese, tuule ja nendega seotud salvestuse lahenduste.

Läänemerel on väga head tingimused tuulest elektri tootmiseks ning meretuul suudaks meie elektritarbimise mitmekordselt katta. Päikesepaneelid toodavad meil märtsist novembrini edukalt elektrit.

Lisaks tuulele ja päikesele on tarvis energia salvestusvõimekust, et katta puhta energiaga tuulevaiksed ja pimedad tunnid. Nende paari talvise nädala jaoks aastas, millal tuult üldse ei puhu, peaks olema reservis mõni gaasijaam või juba olemasolev biomassijaam.

Tuumajaam seevastu ei sobi reservi, sest seda ei saa välja lülitada. Tuumajaam toodaks suure osa aastast, kui elektri hind tänu tuulele ja päikesele madal on, otseselt kahjumit.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tuumaenergia on Eesti kontekstis kordades liiga kallis ning selle rakendamisele fossiilkütuste asendajana kuluks lootusetult palju aega. Eesti maksumaksja ei peaks raiskama raha tuumaenergia arendamisele. Loodan, et tuumalobil ei õnnestu veenda Eesti poliitikuid kordama ameeriklaste möödunud sajandi vigu ega lollitada avalikkust lihtsate lahenduste võimalikkusest.


Georg Rute on ettevõtja energeetika valdkonnas ning tegi tuumaenergia teemal magistritöö Imperial College’is Londonis aastal 2014. Rute on töötanud Eleringi digitaliseerimise valdkonna arendusjuhina.

Artikkel on avaldatud Eesti Rahvusringhäälingu uudiste portaalis.

Kasutatud pildi autor: Georg Rute (erakogu).

Madis Vasser: tuumaenergia kuulub ajalukku

Möödunud nädalal Riigikogus toimunud majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungilt tuumaenergeetika teemadel jäi kõlama, et tegemist on perspektiivitu valdkonnaga, mida peaks riiklikult kindlasti rahastama.

Veel kolm aastat tagasi oleks lause “Ehitame Eestisse tuumajaama” saanud sõbraliku naerupahvaka osaliseks. Igale vähegi teemaga kursis olevale inimesele oli selge, et Eesti on sellise tehnoloogia jaoks liiga väike, see on olemasolevate alternatiividega võrreldes liiga kallis ning välismaa lähimineviku katastroofilisi kogemusi meenutades äärmiselt riskantne. Kõik need faktid kehtivad muidugi ka täna, kuid ometi leidsid Riigikogu saadikud end 3. augustil tõsimeeli arutamas korraga lausa kahte temaatilist rahvaalgatust. javascript:”;

Erakond Eestimaa Rohelised esitas algatuse “Eesti ei ole tuumapolügoon”, mille sisuks oli kutsuda rahvasaadikuid üles lõpetama tuumaenergia-alase tegevuse rahastamine ja läbiviimine Eestis. Jälgides avalikku arutelu, suunatud sisuturunduse järsku kasvu viimastel aastatel või ministeeriumitega kohtuvate usinate lobistide registrit, on selge, et avaliku raha ust kangutatakse kohaliku tuumatööstuse poolt juba vägisi lahti, et jalg vahele saada.

Istungi teine arutelu alune rahvaalgatus oli aktiivse kodaniku Lemmit Kaplinski poolt eestveetud ning oluliselt madalama poolehoidjate arvuga “Puhas elekter aastaks 2035”, mis pöörvõrdeliselt soovis just tuumategevuse riikliku rahastamine hüppelist kasvu.

Tulevikuenergia, mis võeti kasutusele 80 aastat tagasi

Tuumaenergeetika pooldajate nimel tegi ettekande füüsik Andi Hektor, kes maalis kuulajatele põgusa ja ilustatud pildi tuumafüüsika üldisest ajaloost ja võimalikest põnevatest tulevikutrendidest. Väljaspoole füüsikareegleid jäävates aspektides leidus aga mõningaid möödapanekuid – olgu selleks siis Soome Roheliste erakonna ekslik sildistamine tuumaenergeetika pooldajateks, elektritarbimise paratamatu mitmekordse kasvu kuulutamine või mõningate vaid paberil eksisteerivate tuumatehnoloogiate reklaamtekstide segiajamine reaalsusega.

Tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab tuumaenergeetikas tekkinud kahju ühiskond ja elektritarbija.

Oma ettekande ehk kõige väärtuslikumas mõttekäigus iseloomustas Hektor väga tabavalt tuumaenergia propageerijate mõttemaailma, nimetades tuumaenergia arendamise peamise probleemina kommunikatsiooni, mitte tehnoloogilisi või majanduslikke küsimusi.

Hektori hämmastaval aus sissevaade kirjeldab väga hästi tuumaenergia sektoris toimuvat, kus arendajad võtavad oma kasumi ja tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab kahju ühiskond ja elektritarbija. Fukushimas plahvatanud reaktori koristustööde hinnanguline ülemine ots on 660 miljardit dollarit, arvestamata juurde pikaajalist kahju tervele piirkonnale. Ühendkuningriik sõlmis seal Hinkley Point C tuumajaama ehitava Prantsuse firmaga EDF lepingu, mille järgi on Briti tarbijad tulevikus tuumaelektri eest kohustatud maksma hinda, mis on tänasest elektri turuhinnast kaks korda kõrgem. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid ise katta vaid 52% jaama hilisema dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest. javascript:”;

Andi Hektorit parafraseerides pole tõesti majanduslikku probleemi, tuumafirma vaates. Jääbki peamine murelaps – kommunikatsioon ehk oskus tuumajaam kui väidetavalt ohutu ja odav lahendus elanikele maha müüa.

Eksperimentaalse tuumaenergeetika vastaste ehk selle küsimuse puhul siiski ka tehnoloogilist, majanduslikku ning elukeskkonda puudutavaid tõsiseid probleeme mõistva rahvaalgatuse nimel võttis Riigikogu komisjonide istungil sõna siinkirjutaja, esindades algatuse 1384 allkirjastanut ning keskkonnaühendust Eesti Roheline Liikumine. Saadikutele sai meelde tuletatud, et küsimusega “Kas Eesti vajab tuumajaama?” käib alati kaasas ka küsimus kaasnevatest riskidest, avaliku sektori suurtest kulutustest ja maailmas seni lahendamata tuumajäätmete probleemist.

Toonitasime, et maailmas on üha rohkem fookuses energiasääst, mitte ohjeldamatu raiskamise kasv. Nentisime, et Eesti on osa ühisest suurest energiaturust, mitte üksik saareke. Lisasime, et energia salvestamise võimekus kasvab iga päevaga. Ainuüksi juba nende teadmiste valguses on küsitav, kas Eesti ühiskond üldse põhimõtteliselt tahab vaadata tuumaenergeetika poole. Ja kui tahabki, ega pole meile reklaamitud olematut õhulossi?

Kohalik tuumadebatt on täna kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks.

Oluline on mõista, et täna on kohalik tuumadebatt kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks. Ei ole üllatav, et Riigikogu arutelu hommikul saatis OÜ Fermi Energia, kelle nime pole mainitud kummaski rahvaalgatuses, komisjoni liikmetele omapoolsed vastuväited tuumaenergias kahtlevate kodanike pöördumisele, nimetades neid alusetuks. Demokraatliku riigi kontekstis on selline debati vaigistamise püüd erasektori poolt juba enne arutelu algust küllaltki problemaatiline. Soovitakse luua õhustikku, kus tuumajaama küsimustes tohiksid sõna võtta justkui ainult selle sama jaama müügimehed. javascript:”;

Samas on arusaadav, miks tuumajaama maaletoojad ärevust tunnevad. Põhjuseks on väikeste tuumajaamade võrkturundajate hirm, et nende äriidee võimaluse aken võib sulguda juba käesoleva kümnendi jooksul, mil taastuvenergia laialdasem levik ning üha paindlikum elektrivõrk ei näe mingit loogilist kohta tuumajaama jaoks. Seega püütakse saada riigi rahakoti raudade vahele juba täna, et tulevikus üha kasvavaid toetusi tuumajaama planeerimisel, ehitamisel, opereerimisel ja hilisemal jäätmekäitusel kergem põhjendada oleks.

Pole juhus, et Fermi Energia lubas Rootsi energiafirmalt Vattenfall väikese osaluse müügist teenitud miljon eurot kulutada peaasjalikult teavitusele, koolitusprogrammidele ja ekskursioonidele tuumajaamadesse. Nii näeme ilmselt edaspidigi sisutühjasid ja tihti vastuolulisi hüüdlauseid, mida juba täna avalikus tuumapropagandas tihti kuuleb: “tegemist on tulevikutehnoloogiaga, mis on kusagil juba ammu olemas” või “tuumaenergia on ohutu ja odav, sest ohtlike protsesside kontrollimiseks kulutatakse väga palju raha”.

Miks me ei õpi teiste vigadest?

Rahvasaadikud ise jäid kogu sessiooni vältel aga pigem skeptiliseks. Kristen Michal rõhutas, et tuumajaam ei pruugi olla lahendus, mida Eesti otsib. Kuid vajame täiendavaid teadmisi enne selge otsuse tegemist. Marily Jaska Keskkonnaministeeriumist kinnitas, et hiljuti tööd alustanud riikliku tuumakomisjoni peamine roll on teha tõeliselt erapooletu kaardistus olukorrast ja võimalustest. Hetkel tegutseb töögrupp ilma eraldi eelarveta, ehk siis otseselt ministeeriumi teiste oluliste tegevuste arvelt.

Ainuüksi Euroopa Liidus soovivad kaks kolmandikku liikmesriikidest olla tulevikus tuumavabad, nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused.

Mario Kadastik Haridus- ja Teadusministeeriumist meenutas, et aastakümneid tagasi jõuti Eestis koostada juba kaks temaatilist õppekava kõrgkoolidele, aga need plaanid lõpetas Jaapanis Fukushimas toimunud tuumakatastroof ning edaspidi pole plaanis alustada tuumaenergia teemalist õpet ilma väga selge poliitilise otsuseta. Jaanus Uiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist selgitas, et tuumajaama küsimus on kauge tuleviku teema ja täna peab riik tegelema eelkõige n-ö kahetsusvabade investeeringutega, milleks on taastuvenergia lahendused. javascript:”;

Mõned saadikud olid tuumaenergia osas tugevalt kahtleval seisukohal, kuid toetasid siiski selleteemalise hariduse investeeringuid. Virtuaalses arutelus kuuldus ka tõdemus, et süsteemid ja inimesed pole kunagi täiesti veakindlad – kuidas tagada tulevane tuumaohutus, kui ületamatuid väljakutseid tekitab isegi Terviseameti külmkapi temperatuuri hoidmine?

Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. Vaadates ainuüksi Euroopa Liidu sees ringi, näeme, et kaks kolmandikku liikmesriikidest soovivad olla tulevikus tuumavabad. Nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused. Meenutada tasub ka seda, et täna Fermi Energia ridades väga ühepoolset ja kallutatud infot levitavatest inimestest nii mitmedki on tegelikult Eesti maksumaksja rahade eest kümmekond aastat tagasi Rootsis tuumaenergeetikat õppimas käinud.

Kui Riigikogu liikmed ei soovi siiski aktsepteerida maailma spetsialistide seas juba laialt levinud teadmisi tuumaenergeetika perspektiivitusest ega loobu sellesuunalise uurimise rahastamisest Eestis, siis vähemalt olgu järgmistel usinatel õppuritel selge kohustus: sel teemal kommunikeerides tuleb ära teha ikka terve rehkendus, mitte ainult enda ärihuvidele sobiv pool.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes 12.08.2021.

Madis Vasser: Tehnokuningate alamad

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. 

„Aidakem loojaid!” hüüatas ärritunud lugejakiri vastuseks ühele minu hiljutisele artiklile, mis kritiseeris kohaliku tuumatööstuse järjekordset sisuturunduslikku desinformatsioonikampaaniat. Kuigi tegemist ei olnud minu üleskutsega jumalateotusele, on taoline ristirüütellik kaitserefleks kõrgtehnoloogiasektori suurkujude ja nende tõotatava taevariigi ümber levinud nähtus. Olukorrale ei aita kaasa ka multimiljardär Elon Musk, kelle ametinimi on kevadest „tehnokuningas”. Juba keskajal oli teada, et kuningate vääramatu õigus tuleb otse jumala käest. 

Kõrgteoloogia

Mis siin salata, kunagi olin minagi tõsine tehnoloogiaevangelist. Kriitilise kirjanduse lugemisega patustades sai minust aga ajapikku ketser. Need kiriklikud võrdlused võivad esmapilgul tunduda otsitud, kuid kõrgtehnoloogia usuhõngulised paralleelid ei ole jäänud märkamata ka teistele. Näiteks kirjutab Tartu Ülikooli religiooniuuringute doktorant Nele Dresen Postimehe teadusrubriigis, et meil ei ole lootust päris rohepöördeks, kuniks usume „tehnoloogiaprohvetite” loitsu, mille kohaselt on keskkonna päästmiseks vaja seda üha enam rahaks teha.

Bürokraatlikes kliimameetmetes on juba mõnda aega sisuliselt kasutusel „patukahetsus”, mida kutsutakse moodsamalt „süsiniku korvamiseks” (carbon offsetting). Usk iseenesest on kindlasti vajalik, aga nõustun aktivismist võõrutunud keskkonnakaitsja Paul Kingsnorthi mõtisklusega, et meie kultuuri keskmes peab olema midagi spirituaalset, mis on mõõtmatult kõrgem ja olulisem kui me ise ja meie tehnoloogilised mänguasjad – ehk siis loodus. 

Monotehnism

Tehnoloogiausu sagedaks väljenduseks on igasuguste konkureerivate narratiivide välistamine juba eos. Näiteks energeetikateemalistel aruteludel lükatakse tihti soojendusharjutusena laualt maha kõik mõtted, mis puudutavad kuidagigi suuremahulisi inimkäitumise muutusi, kuna neid peetakse „ebarealistlikeks”. Lahendused saavad olla ikka ainult tehnoloogilised, olgugi et enamasti neid veel reaalsuses ei eksisteeri. See on umbes sama, kui koroonapandeemia puhul oleks välistatud igasugune kontaktide vähendamine ja mindud lihtsalt desovahendiga inimesi süstima, nagu soovitas USA eelmine president Trump

Energeetikaküsimuste analoog praegu on rääkida tarbimise vähendamise asemel nt tõestamata ja ohtlikust tuumajaamatehnoloogiast – sisuturundustekstides kõlab kaunilt, aga mis on objektiivsed kõrvalmõjud? Eesti fosforiidikaevandamise küsimuses on Geoloogiateenistuse strateegia sama: kõigepealt rõhutatakse, et jätame emotsioonid ukse taha, ning seejärel kiidetakse rõõmsalt (ehk emotsiooniga) viimaseid tehnoloogilisi arenguid uurimisel ja puurimisel. Paduusklikku on keeruline veenda, et tema jumal on tegelikult vaid ilus 3D-kuju võtnud puuslik.

Enda üllatuseks olen leidnud tehnousklike seast ka võitluskaaslasi, kes muus vallas ajavad väga arukat asja. Näiteks Roger Hallam, kes arendab kliimakriisi lahendamiseks vägivallatu otsetegevuse strateegiaid, näeb riikide survestamises kaht põhilist eesmärki: süsinikuemissiooni kiire vähendamine ning laialdane teadus- ja arendustegevus riskantses ja algelises geoinseneeria valdkonnas. Ingliskeelses kultuuriruumis viimastel aastatel kliimamuutustest tingitud ühiskondliku kollapsi ja seda leevendada püüdva süvakohanemise populariseerija Jem Bendell arvab, et pooluste kohale kuidagi tehislike pilvede tekitamine võiks inimkonnale pisut lisaaega anda. Tõsi, tema piirdub ainult ühe konkreetse ja jätkuvalt mitteeksisteeriva tehnohäki kaalumisega.

Üks võimatu soovunelm on muidugi parem kui mitu, aga null oleks veel parem. Jah, kunagi ei saa täie kindlusega öelda, et tillukesed tuumajaamad või hiiglaslik tehiskliimatermostaat oleks ilmvõimatud, aga samavõrd väär on väita, et lihtsalt piisavalt kuluka ja pühendunud teadus- ja arendustegevuse palvuse tagajärjel on selline tehnoloogia sada protsenti võimalik ja sealjuures ka soovitav. 

Tehnokilplased

Väide, et iga probleem ei vajagi kõrgtehnoloogilist lahendust, võib ajada tehnousklikud püha viha täis. Seda võis täheldada näiteks mõni aeg tagasi populaarse sotsiaalmeedia grupi Keskkonnasäästjad jutulõimes, kus kodanikke püüti liigitada „keskkonnainimesteks” ja „tehnoloogiainimesteks”, kes müstiliselt kuidagi üksteisest aru ei saa. Kuid nagu kommentaarides kiirelt selgus, ei ole sellist erisust tegelikult võimalik teha, kuna „keskkonnainimeste” tehnoloogiakriitika pärineb „tehnoloogiainimeste” endi sulest. Võtmetekstide autoriteks on teiste hulgas doktorikraadiga insenerid, tehnoloogid ja füüsikud. Ehk oleme kõik tehnoloogiainimesed, kuid mõned meist on rohkem tehnoloogiafirmade sisuturunduse dogmade küüsis kui teised.

Küll aga kasvas sellest arutelust välja uus diskussioon: kuidas nimetada inimest, kes lahendab probleeme tarbetult kõrgtehnoloogiliselt? Sõelale jäi „tehnokilplane” ehk „kiiplane” (mitte ajada segi kiibistamisvandenõudega). Taustaks: Kreutzwaldi sulest pärit „kilplane” tähendab rahvakeeli rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja. Kiiplased eelistavad üldjuhul lahendada igat masti ja mõõtu, sageli lihtsaid või pseudoprobleeme kas nutiseadmete, asjade interneti, tehisintellekti või tehnoloogiaga, mida ei ole olemas. 

Tehnomull

Sel kevadel kolmandat korda Eesti Rohelise Liikumise juhatusse kandideerides märkisin oma kõige südamelähedasemaks mureks inimeste vankumatu usu mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. Selle usu murdmine on ilmselt lõputu ülesanne. 

Mulle annavad jõudu tehnokuningate alastiolekut aduvad kolleegid, kes pärast järjekordset riiklikku kaasamisüritust jagavad, kuidas mõnest utoopilisest arengudokumendist sai jälle veidikenegi õhku välja lastud. Eksisteerib isegi „tehnoloogiliste tühisõnade bingo”, kus figureerivad sellised väljendid nagu „läbimurre”, „tootlikkuse kasv” ja „teadusmahukus”. Mängige seda alati, kui mõni ametnik üritab teile keeruliselt kõlavaid mittevastuseid anda. Võib-olla jõuame nii ühel hetkel punkti, kus riiklikeks sihtideks on hoopis ühiskondlik läbimurre, õnnelikkuse kasv ja tarkusmahukus. 

Selleks ei pruugi meil olla enam vaja nüüdseid tehnokuningaid, kellega võib minna nagu moodsa aja monarhidega ikka: kord aastas esitavad nad meedias ilusa kõne ja ülejäänud aeg arutatakse, miks peaks ühiskond neid ülal pidama. Sest nagu tõdes tehnoloogiafilosoof Ivan Illich juba ligi pool sajandit tagasi: „Kogu majanduse organiseerimine üha „parema” elu saavutamiseks on osutunud suurimaks vaenlaseks heale elule.”[1]

[1] Illich, I. 1973. Tools for Convivality.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige ja tehnoloogiainimene.

Artikkel avaldati Müürilehes.

Eesti vajab tasakaalukat arutelu tuumaenergeetika riskide üle

12. märtsil 2021 saatis tuumaenergia turundusega tegelev osaühing Fermi Energia mitmetele riiklikele institutsioonidele kirja, milles ettevõtte juht Kalev Kallemets seadis tugeva kahtluse alla sõltumatute energeetikasektori ekspertide kriitilisi arvamusi tuumaenergeetika kasutuselevõtu potentsiaali kohta Eestis.

Kuivõrd energeetika sotsiaal- ja keskkonnamõjude teema on Eesti Rohelise Liikumise üheks prioriteetseks tegevusvaldkonnaks, peame vajalikuks viidata Fermi Energia kirjas toodud eksitavatele väidetele. Antud teema vajab tasakaalukat ja põhjalikku avalikku arutelu, enne kui riik otsustab, kas siduda ennast jäädavalt tuumaenergiaga, mis tähendaks ühtlasi arvestatavaid avaliku sektori kulusid.

Tuumaenergia ökonoomika

Fermi Energia tõi oma kirjas näiteid Soome ja Rootsi finantsmudelitest, kuid kummaski riigis pole täna kasutusel Fermi poolt reklaamitud moodul-tuumajaamu. Moodlureaktoreid klassikaliste jaamadega võrrelda pole aga õige, kuna suurte jaamade opereerimisel tekib võimalik kasumlikkus just mastaabiefektist. Täna veel teoreetiliste moodulreaktorite puhul on majanduslikud numbrid vaid oletuslikud. Välja käidud optimistlikud hinnangud pärinevad väikeste tuumajaamade tehnoloogiat arendavate firmade esindajatelt, kes püüavad võimalikke esimesi tellijaid leida, samas kui eel-retsenseeritud sõltumatutest teadustöödest kumavad läbi pessimistlikumad arvutused [1].

Fermi Energia jaoks on “põhjendamatu teha lõplik reaktoritehnoloogia valik enne ehitusloa menetluse lõppu kogenud tuumaenergia regulaatori poolt.“ Kui valitsus on ennaktempos vastava pädevuse loonud, tähendab see ühelt poolt, et aastaid tuleks menetleda kõrge ohutasemega objekti, mille olulised parameetrid ei ole tegelikkuses teada. Teisalt aga ootab Fermi Energia vaid mõne eksperimentaalse tuumareaktori ehitusloa menetluse lõppu Põhja-Ameerikas, et alustada seejärel sama protsessi ka Eestis. Probleemid, mis võivad selguda näidisjaama reaalse ehitamise või käivitamise jooksul, saavad olema sellise ennaktempo tõttu probleemideks ka Eestis. On arvestatav võimalus, et Eestisse rajatakse kallis reaktor, mis ootamatute disainivigade tõttu päriselt tööle ei hakkagi. Kanadast on juba näiteid kahest MAPLE minireaktorist, mille ehitusprotsess arvukate vigade tõttu kunagi lõpuni ei jõudnudki [2].

Fermi Energia nimetab oma kirjas mitmed võimalikud “usutavad” reaktoritüübid. Samas on ettevõte oma lühikese tegusemisaja vältel jõudnud korduvalt usku erinevate konkreetsete tehnoloogiate osas ümber vaadata, reageerides rohkem avaliku arutelu toonile kui reaalsetele tehnoloogilistele arengutele. Algselt välja pakutud ning hiljem Fermi poolt avalikult välistatud mikroreaktorid ning neljanda generatsiooni sulasoolatehnoloogiad on viimastel kuudel taas tagasi Fermi kõnepruuki jõudnud. Selliste muutlike ja ilma pädevate selgitusteta arvamuste baasilt ei ole mõistlik teha riiklikke siduvaid otsuseid ja kaasnevaid kulutusi tuumaenergeetika küsimustes.

Energeetikasektori sõltumatuid eksperte ebapädevaks nimetav Fermi Energia ise märgib, et “Käesoleval hetkel ei ole Fermi Energiale teadaolevalt maailmas välja pakutud suuremastaapseid tuuleenergia salvestamise lahendusi, mis oleksid praktikas ellu viidavad aastaks 2035”. Kokku 180 GW salvestusvõimsusega pumphüdroenergiajaamad on juba täna maailmas laialdaselt levinud [3] ning üle 500 MW jagu salvestusmahtu ka Eestis juba rajamisel või plaanitud. Lisaks on Põhja-Euroopa ruumis suund suurte meretuuleparkide võrgu loomisele, mis tagaks energia kättesaadavuse ka siis, kui ühes konkreetses paigas piisav tuul paiguti puuduks, vähendades sellega ühtlasi energia salvestusvajadust. Seega näitab Fermi väide pigem kirja autorite sihilikku mõjutuskatset. Riiklikes tuumaenergeetika küsimustes oleks otstarbekas välistada Fermi Energia poolt tellitud või koostatud analüüsid, sest need ei pruugi olla läbinisti objektiivsed.

Fermi Energia kirjas on toodud väide “kõik tuumajaama dekomisjoneerimisega, kasutatud tuumkütuse ning jäätmete lõppladustamisega seotud kulud katab tuumajaama omanik”, kuid seda väidet on võimatu adekvaatselt hinnata, kuna seotud kulusid ei ole tegelikult selgelt numbriliselt välja toodud. Kui tuumaelekter peaks muutuma elektriturul konkurentsivõimetuks ja jaama omanik pankrotistuks, tuleks dekomisjoneerimisfondi vahendite nappuse korral kulud kanda maksumaksjatel.

Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa kogemused näitavad, et dekomisjoneerimise ning tuumkütuse vahe- ning lõppladustamise kulud ulatuvad miljarditesse eurodesse ning reeglina jääb tuumajaamade operaatorite endi poolt panustatud finantsvahenditest kordades liiga väheks, et radioaktiivsete tuumajäätmete probleemi hallata. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid katta vaid 52% dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest [4].

Kulud riigile

Kuivõrd tuumaenergeetika regulatsioon on väga spetsiifiline ja keerukas, ei sobi selleks tänased erialase ettevalmistuseta MKMi ja KeMi töötajad, nagu soovitab Fermi Energia. Seega peaks arvestama vähemalt mitmekümne uue spetsialistiga eraldi osakonnas, et reguleerida vaid ühe erafirma tegemisi. Nagu Fermi Energia kirjast lähtub, on firma sisuliselt nimeliselt üles loetlenud ametnikud, kes sobiks tulevikus nende üle kontrolli teostama. Oma tegevuse üle tulevikus järelvalvet teostama hakkava struktuuri ja töötajate väljapakkumine viitab väärale arusaamale sõltumatust järelvalvest.

Lisaks ei ole Fermi kirjas mainitud tuumaenergeetika juurutamisega riigil lasuvaid rahvusvahelisi kohustusi, mis on aga välja toodud riiklikus memorandumis “Tuumaenergia kasutusele võtmise võimalused Eestis” [5]:

“Rahvusvaheliselt kasvab riigile ka surve liituda täiendavate konventsioonidega, sh tuumavastutuse konventsiooniga (Convention on Supplementary Compensation, CSC), millel on hetkel küll üsna vähe osapooli (19), kuid millega liitumise eestvedajaks on USA, kes sel teemal ka praegu Eestiga regulaarselt kohtuda soovib. Konventsiooniga liitudes on riik kohustatud liituma fondiga. Fond peab tagama püsivalt 300 000 miljoni Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühiku suuruse rahasumma olemasolu võimalike tuumaõnnetuste likvideerimiseks. Täpne summa, mille riik on kohustatud fondi tasuma, arvutatakse erinevate koefitsientide abil igale riigile eraldi tulenevalt tema territooriumil asuvate tuumarajatiste võimsusest. Poole ette nähtud summast on riik kohustatud fondi maksma 10 aasta jooksul konventsiooni ratifitseerimisest.”

Eestile väikereaktori sobivuse kaalumise protseduur

Fermi Energia väidab oma kirjas, et nt Soomes on tuumaenergia küsimus “konsensuslik”, kuigi vaid mõni lehekülg varem on ära toodud sellekohaste hiljutiste hääletuste tegelikud tulemused parlamendis, mis näitavad tuumaküsimuse suurt erimeelsust häälte jaotumises: vastavalt 107-92 ja 115-74. Fermi Energia lubab oma tegevuste käigus esitada “esmase jäätmekäitlusplaani”, kuid üldine napisõnaline visand radioaktiivsete tuumajäätmete küsimuse lahendamiseks ei saa olla aktsepteeritav. Ka eelviidatud riiklik memorandum sätestab: “Kasutatud tuumakütuse käitlemise lõpplahenduse peab esitama tuumaelektrijaama arendaja koos tegevusloa taotlusega.”

Avaliku toetuse osas viitab Fermi Energia ainult iseenda poolt tellitud uuringutele, mille tulemuste puhul võib väita, et täna ei ole avalikkus piisavalt selgelt informeeritud, mille kohta üldse küsimus on esitatud. Nagu mainitud, on Fermi Energia meedias oma sõnumeid pidevalt muutnud, hägustades termineid nagu tuumaenergia ja väikereaktor. Teiseks selgub Fermi tulemustes, et isegi väga optimistlike tuuma-lubaduste kontekstis on Eesti inimeste esimesteks eelistusteks päikse- (60%) ja tuuleenergia (57%) ning alles kolmandal kohal väikese moodulreaktori arendamine (38%) [6].

Oluline on ka ära märkida, et viie töötajaga osaühing Fermi Energia ise ei arenda ühtegi reaktoritehnoloogiat, vaid tegeleb nende hulgimüügiga. Lisaks puuduvad Fermi kirjas viited juba praegu tugevast ja üha kasvavast avalikust vastuseisust eksperimentaalsele tuumajaamale, mida on väljendanud nii Keskkonnaühenduste Koda [7] kui ka kohalikud kogukonnad nii Viru-Nigulas [8] kui Lüganusel [9], ning ka erakonnad ning tuhanded tavakodanikud [10]. Fermi Energia kiri ei kajasta ka nende endi küsitluse kohaseid aspekte, mida nähakse inimeste poolt kõige problemaatilisemana ja millel puudub hoolimata aastakümnete pikkustest uuringutest ammendav lahendus: tuumajäätmete hoiustamisega seonduv (65%) ja avariirisk (52%).

Täna on olemas juba tehnoloogiad, mis võimaldavad lahendada Eesti varustuskindluse küsimust odavamalt, puhtamalt ja keskkonnasõbralikumalt kui eksperimentaalne tuumajaam – ühiskondliku otsuse tegemiseks peavad laual olema kõik faktid, mitte ainult ühe ettevõtte reklaammaterjal. Eesti Roheline Liikumine on koostanud ülevaatliku info tuumaenergiaga kaasnevatest riskidest [11] ning koos mitmete teiste keskkonnaühendustega visioneerinud ka Eesti jaoks realistlikku energeetikavisiooni [12]. Põhilised märksõnad visioonis on tänaste lahenduste skaleerimine, energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja selle nutikas juhtimine.

Mõistliku ühiskondliku arutelu huvides peame vajalikuks juhtida tähelepanu ka tuumatööstuse poolt maailmas sageli kasutatud ning ka Eestis pead tõstva ohtliku narratiivi levikule, kus ainukesteks mõeldavateks valikuteks tuleviku energeetikas pakutakse vääralt tuumaenergiat või Vene gaasi. Selline sihilikult kallutatud teemapüstitus võib taandada avaliku debati sisuliste energeetikateemade pealt pelgalt sellele, kas keegi on “Venemaa mõjuagent”. Mitme teise riigi varasemad kogemused on seda kinnitanud ning kahetsusega tuleb tõdeda, et ka Fermi Energia on kaugenemas dialoogist ning minemas just sellise lõhestava retoorika teed [13].

Soovime Teile energiat tarkadeks otsusteks!
Madis Vasser, Ph.D.
Juhatuse liige
Eesti Roheline Liikumine


Viited:

[1] M. V. Ramana, “Small Modular and Advanced Nuclear Reactors: A Reality Check,” in IEEE Access, vol. 9, pp.
42090-42099, 2021, doi: 10.1109/ACCESS.2021.3064948.

[2] World Nuclear News, 2008. AECL halts development of MAPLE project.

[3] World Energy Council, 2020. Five steps to energy storage.

[4] European Commission, 2016. Nuclear Illustrative Programme presented under Article 40 of the Euratom Treaty for
the opinion of the European Economic and Social Committee, lk 35.

[5] Keskkonnaministeerium, 2020. Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis.

[6] Osaühing Fermi Energia, 2021. Toetus tuumajaama kaalumiseks püsib kõrge.

[7] Eesti Keskkonnaühenduste Koda, 2020. EKO avalik seisukoht: tuumajaama rajamisega kaasneksid
märkimisväärsed riskid

[8] Virumaa Teataja, 2020. Arutlus võimaliku tuumajaama rajamise üle kiskus viltu.

[9] Postimees, 2021. Sõna «tuumajaam» mõjub nagu härjale punane rätik.

[10] Rahvaalgatus.ee, 2021. Eesti ei ole tuumapolügoon.

[11] Eesti Roheline Liikumine, 2020. Ülevaade tuumaenergia riskidest.

[12] Eesti Roheline Liikumine, 2021. Energeetikavisioon. https://roheline.ee/energeetikavisioon/[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

Kasutatud foto autor: Dan Meyers.

Demy Landson: ära usu hundi juttu. Tuumajaama müügimehed hullutavad meid õigete valikute ees silmi sulgema

On selge, et rohepööre vajab saastavale põlevkivitööstusele alternatiivseid lahendusi, mis oleksid aktsepteeritavad kõikide ühiskonnakihtide poolt, tekitaksid töökohti ning suudaksid pakkuda võimalust investeeringutest tulu teenida. Ennast tõestanud lahendused tuumajaama kõrval on aga juba ammu olemas. javascript:”;

Üldine ekslik arvamus on, et praegused alternatiivid energeetikasektoris, milleks on jätkusuutlikkuse põhimõtteid arvestav tuule- ja päikeseenergia, ei ole piisavad ning vaja on midagi, mis tagab varustuskindluse, kui mõnes maakonnas tuul ei puhu ja päike ei paista. Ometi on Eesti varustuskindlus Eleringi andmetel piisav.

Päikeseenergiast toodetud elektrienergia tootmismaht kasvas eelmisel aastal rohkem kui kaks korda ning tootjate arv kolmekordistus. Ootel on ligikaudu 4500 kuni 50-kilovatise võimsusega tootmisseadme – see tähendab, et kokku on aastaks 2021 on Eesti võimeline elektrit tootma juba ligikaudu 500 megavatti päikeseenergiat. Võrdluseks – riskantse moodultuumajaama puhul jääb ühe reaktori tootmisvõimekus 300 megavati juurde.

Tuumaentusiastid näevad tuule- ja päikeseväheste päevade varustuskindluse tagamiseks tuumajaama. Avalikkuseni ei taha aga jõuda asjaolu, et ettevõtmisesse investeerides on võimalik matta sadu miljoneid täna kõigest paberi peal eksisteerivasse lahendusse. Eestist teeksime ettevõtmisega riskantse katselabori, toksiliste jäätmete hoiustamise paiga aastatuhandeteks ning annaksime tugeva hoobi maksumaksja rahakotile. Jaam hakkaks energiat tootma alles siis, kui kliimakriis on saavutanud juba kriitilise taseme ning jaama rajamiseks kulunud energia tagasiteenimiseks läheb aga sellest ajahetkest veel mitmeid kümnendeid. Tuumaenergia riskidest on olemas ka põhjalikum ülevaade.

Toimiv ja keskkonnasõbralik alternatiiv

Eesti Roheline Liikumine on vastukaaluks tuuma unistusele välja tulnud energeetika visiooniga, mille on allkirjastanud 10 keskkonnaorganisatsiooni. Põhilised märksõnad visioonis on energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja nutikamaks muutmine. Energia salvestustehnoloogia võimalused on siiski veel tugevalt alahinnatud, kuigi märkimisväärne areng on toimunud. Levinud liitiumioonakude hinnad on 9 aastaga langenud ligi 90% ja hinnalangus on jätkumas.

Lisaks kasutatakse näiteks Redflow akude tootmisel taastuvaid materjale ning vajadus kaevandada haruldasi muldmetalle nagu liitium on väiksem. Piltlikult öeldes on liitiumioonakud sprinterid, Redflow akud maratonijooksjad – sobivad hästi pikaaegseks kasutamiseks erinevate majapidamiste ja ettevõtete energia varustuskindluse tagamiseks. Ka suured, kuid võrdlemisi väikse keskkonnajalajäljega pumphüdroelektrijaamad taastuvenergia salvestamiseks on Eestis juba rajamisel, mitte enam pelgalt kellegi uitmõtted. javascript:”;

Hea oli näha, kuidas taastuvenergia toetuse läbi kerkis päikesepaneele nagu seeni pärast vihma, eraisikud ja ettevõtted on paneelide paigaldamise tasuvuspunktist teadlikud ning kogemus Eestis päikeseenergia tootmisest on käes. Milline energia tootlus oleks meretuuleparkidel, mille võiksime rajada nende sadade miljonite eest lähiajal ning mis muidu saaksid investeeritud tuumajaama? Vajaduspõhine taastuvenergia importimine on samuti üheks adekvaatseks lahenduseks – tuleviku märksõnaks on koostöö, mitte kapseldumine.

Silmipimestav kommunikatsioon

Peamine küsimus on, mille taga seisab taastuvenergia laiem kasutusele võtmine Eestis? Fermi Energial on võimekus paigutada suuri summasid kommunikatsiooni ning see vähendab päriselt taastuvate lahendustega tegelevate organisatsioonide ja ettevõtete nähtavust avalikkuse jaoks. Suurärimeeste huvi aga pole tegelikkuses see, et inimesed paneksid oma katused või maatüki ühe nurga päikesepaneelide käsutusse, kasutaksid salvestustehnoloogiat ja saavutaksid nii eraisiku kui lõpuks riigi tasandil energeetilise sõltumatuse. See teeks liiga hoopis suurtootjate rahakotile, mitte tarbija omale.

Tean seda oma käest, olles rajanud isiklikuks tarbimiseks 25 kW suuruse päikesepargi Võru lähistele, mille tasuvuspunkt on juba 7 aasta pärast. Ka kõige pimedamal päeval detsembris on park tootnud piisavalt, et päevane elektritarbimine ära katta.

On oluline näha, miks jõuavad teatud teemad avalikkuseni ning miks on investeeringud suunatud just sinna, kuhu nad on. Ainuüksi tuumaentusiastide värske Funderbeami ühisrahastuskampaania tutvustustekstist võis leida tugevat valeinformatsiooni projekti vajalikkuse ja võimalikkuse kohta. Investeerimine aga päriselt kliimaprobleemidega tegelevatesse ühingutesse ja organisatsioonidesse, kes on uute tehnoloogiate-, alternatiivide ja keskkonnateemadega tegelenud aastakümneid ja toimetavad suures osas vabatahtlikkuse alusel, oleks antud juhul toimivam lahendus.

Kindel on see, et kui oleks investeeritud teadus- ja arendustöösse, taastuvenergia- või keskkonnakaitsega tegelevatesse ühingutesse, läheks meil juba sel suvel päikese- ja tuuleparkide tegemiseks või arendatakse välja Põhjamaadesse sobiv salvestustehnoloogia, mis on keskkonnasõbralik. Eesti peab saama fookuse paika, mitte aega veelgi kulutama, matma miljoneid eurosid avalikku raha ning leidma ikkagi lõpuks, et Kunda või Kaberneeme rahvas eelistab oma tagaaeda päikeseparki tuumajaama asemel.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Pixabay.

Xeniya Kozlova: Ukraina pisarad Eesti tuumatuleviku pärast

9. veebruaril 2021, vaid üks kuu pärast saabumist Eestisse keskkonnaorganisatsiooni MTÜ Eesti Roheline Liikumine praktikandiks, osalesin ma milleski, mis minu arvates oleks 2021. aastal mõeldamatu moodsas arenenud riigis. Fermi energeetika tuumaenergia konverents „Juhtiv jõud“ oli kuue tunni pikkune esitluste jada, mehed ja naised oma kallites ametlikes ülikondades rääkisid väikestest moodultuumareaktoritest, just kui oleksid see lahendus kogu maailma pahedele.

Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets rääkis tuumaenergiast, kui võimalusest päästa juhitaval hingamisel olevaid Covid-19 patsiente ja viisist, kuidas talvel mitte külmetada. Ta kasutas ära isegi Eesti varasemate okupatsioonide haavu, et eestlastes rahvuslust äratada ja veenda, et tuumaenergia on riigi jaoks parim ja ainus lahendus. Kõik need sõnad olid hoolikalt valitud selleks, et avaldada märkamatut psühholoogilist survet inimeste mõtetele. Need sõnad olid suunatud inimeste kannatustele, kelle lähedased on haiglavoodis ja võivad jääda ellu vaid juhitava hingamise abil. Sõnad olid suunatud neile, kes õnnetu juhuse tulemusel tunnevad külma ja neile, kes kaotasid Eesti tumedamas ajaloos kellegi lähedase.

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor Rafael Grossi ütles laval lause, mis tundus mulle nagu külm ja terav pistodatorge: “Maailm vajab rohkem tuumaenergiat”. Maailm ei vaja rohkem tuumaenergiat ja rohkem potentsiaalset valu, ning sellest põhjustatud haigusi ja kurbust. Maailm vajab tõelisi, taastuvaid ja jätkusuutlikke lahendusi. Tuumaelektrijaam, eriti veel teoreetiline, ei ole lahendus.

Minu kodumaa Ukraina on tuumareaktorite rohkuse osas maailmas 10. kohal. Võib-olla ei kuulu eestlaste jaoks sõnad nagu „kiirgus“, „tuumareaktor“ või „dosimeeter“ tavakasutuses olevasse sõnavarasse. Minu jaoks on need sõnad, mida olen kuulnud oma õrnemast lapsepõlvest saati. Olen pärit linnast, mis asub vaid 17 km kaugusel Euroopa suurimast ja maailma 7. suurimast tuumajaamast (Enerhodari linnas asuv Zaporižžja tuumaelektrijaam), teadsin ma nende sõnade tähendust juba väga noorelt.

Minu riik on kahjuks muutunud kurikuulsaks maailma rängima tuumaõnnetuse tõttu, mida tuntakse Tšernobõli katastroofina. Selle tuumaõnnetuse tõttu sai kahjustatud miljonite inimeste tervis mitte ainult Ukrainas, vaid ka Valgevenes ja teistes lähiriikides. Kiirgus on nähtamatu vaenlane, mis võib inimest mõjutada hoiatamata. Sellel pole lõhna ega maitset, see on nähtamatu, surmav, aeglane tapja. Täna peab Ukraina endiselt tegelema ohtliku kiirgusega, mille põhjustas ligi 35 aastat tagasi juhtunud õnnetus.

Samuti tuleb tegeleda keelatud tsooniga – piirkonnaga, mis jääb inimeste poolt asustamata veel aastakümneteks. 2020. aasta alguses katsid tsoonis toimunud suured tulekahjud Ukraina pealinna musta, paksu tolmuga ja tõstsid kiirgustaset. See on nagu surmav pandeemia, mis võib tekkida igal ajal ja mille eest pole mingeid võimalusi põgeneda.

Teatud tervisemured on Ukrainas tavalisemad kui teistes riikides ja nende põhjus on tõendatult radiatsiooni tagajärg. Nende hulgas on märkimisväärselt suurem number vähkkasvajaid ning vere- ja vaskulaarsüsteemi probleeme. Veel tänapäevalgi, 2021. aastal, sünnib Valgevenes ja Ukrainas arvukalt lapsi väärarengutega, mis on põhjustatud samuti kiirgusest. Pole haruldane, et ukrainlane või valgevenelane on sündinud väga pehmete hammaste ja luudega või nõrga immuunsusega. Neid sümptomeid on põhjalikult uuritud (1,2,3).

Tšernobõli õnnetuse ajal oli mu ema tudeng Kiievi ülikoolis, mis asus epitsentrist vaid umbes 100 km kaugusel. Lõhkenud tuumareaktori tuumast tulev kiirgus oli nii tugev, et kogu pealinn oleks tulnud evakueerida. Kuid seda ei juhtunud. Inimesi isegi ei hoiatatud selle eest, kui ohtlik oli õue minna, süüa puuvilju, köögivilju, leiba.

Mu ema mäletab, kuidas ta 1. mail 1986 läks koos oma sõpradega suurele paraadile tähistama töörahvapüha. Päev oli päikseline ja soe ning rahvahulgad tunglesid Kiievi tänavatel, lehvitasid Nõukogude lippe, naersid, nautisid elu. Keegi neist ei teadnud, et nad mürgitavad end kujuteldamatu kiirgusdoosiga. Keegi ei teadnud, mis paar päeva enne toimus. Ja keegi ei teadnud, et õnnetusega tegelenud inimesed surid peale seda, kui likvideerimise käigus kiirgus nende keha lagundas.

Aastaid hiljem andis probleem kõvasti tunda. Mu vanem õde sündis väga nõrga immuunsusega ja kroonilise köhaga. Pärast teda sündis mu vanematel teine ​​tütar, kes suri vaid 8 kuud hiljem kaasasündinud südamerikke tõttu, mida sageli nimetatakse ka “Tšernobõli südameks”. Lõpuks tulin ilmale mina, 8 aastat pärast õnnetust, suulaelõhega. Minu elu esimesi aastaid täitsid rasked ja pikad toimingud suulae ülesehitamiseks ning pärast seda õppisin uuesti teatud häälikuid hääldama. Mu ema parimal sõbral oli ka lapsi. Tema vanemal tütrel oli rinnakasvaja ja noorim poeg sündis samuti kaasasündinud “Tšernobõli südamega”.

Mu isa oli Tšernobõlist peaaegu 800 km lõuna pool, kuid õnnetusest alates on tal tugevad, regulaarsed, seletamatud peavalud ja kehv immuunsüsteem. Üks tema parimatest sõpradest suri väga noorelt jällegi seletamatu immuunsüsteemi talitlushäire tõttu. Kõik see ei puuduta ainult minu perekonda, vaid tervet suurt rahvust.

Inimesi, kes on sündinud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast õnnetust. Kõigil Ukraina ja Valgevene elanikel on keegi tuttav või lähedane, kellel on kiirguse tõttu terviseprobleeme. Noored surevad kergesti ravitavatesse haigustesse, kuna immuunsüsteem ei suuda neid kaitsta. Peavalud, vähid, pehmed hambad ja luud, rasked rasedused, väärarengud ja südame-veresoonkonna haigused.

Kui te ei seisa ühiselt väikeste moodultuumareaktorite vastu, on see tõenäoline tulevik Eestis. Fermi energiakonverentsil avalikustatud väikeste tuumareaktorite planeeringud seavad esikohale odava hinna ohutuse ja turvalisuse asemel. Idee ehitada mitu reaktorit tihedalt üksteise kõrvale ja otse nende kõrvale kasutatud tuumajäätmete hoidlad, teeb katastroofilise õnnetuse tõenäoliseks. Tuumajaamast vabanenud kiigus on ikka sama toimega nagu Tšernobõlis, isegi kui jaam ise näeb tänapäevasem välja.

Fermi Energia konverentsi ajal öeldi sageli, et väikesed reaktorid on ohutud, nendega ei saa juhtuda midagi katastroofilist. Kõik elus keerleb ümber riskide ja ebakindluse. Muidugi võib riskide võtmine mõnikord end ära tasuda ja teatud tingimustel võivad riskid viia innovatsioonini. Siiski peab riske põhjalikult analüüsima ja hindama ning teadlik olema tagajärgedest, kui midagi läheb valesti tehniliste, inimlike või ettenägematute vigade tõttu. Kas eestlased on valmis kogema tuumaõnnetusega seotud stressi ja muresid?

Mida tähendab sõna „ohutu”? Näiteks pole meditsiinis sõna „ohutu“ sünonüüm „kahjutu“ – see on näitaja, et ravim teeb rohkem head kui selle kõrvaltoimeid halba. Seega peaksime mõtlema, mida tähendab “ohutu” meie kõigi jaoks ja mida see võib tähendada väikese moodultuumareaktori jaoks, mida pole kusagil maailmas veel ehitatud. Tšernobõli katastroofi üks peamisi põhjusi oli eksperiment, mida juhiti ööl vastu 26. aprilli 1986. Kas väike moodulreaktor pole ka eksperiment, kui arvestada, et seda pole kunagi füüsiliselt ehitatud ja jälgitud pikema perioodi jooksul?

Oma esimesel rongisõidul Tallinnast Tartusse nägin lõputuid metsi – nii võimsaid, ilusaid, elusaid ja rikkaid! Kas olete tõesti valmis kõigega riskima ainult seetõttu, et rikkad ärimehed soovivad iga hinna eest ehitada oma eksperimentaalse tuumajaama ja teenida sellest raha? Nad väidavad, et teevad seda metsade kaitsmise nimel, et poleks tarvis elektri tootmise nimel neid põletada, valetades, nagu ei oleks olemas alternatiive. Sel hetkel ajaloos, kui tuumaenergia esmakordselt leiutati ja elektrijaamu ehitati, olid inimesed sellest vaimustuses.

Zaporižžja tuumaelektrijaama avamisel plaksutasid inimesed käsi. Kõik minu linnas arvasid, et see on tohutu kasvuvõimalus, suurepärane areng, sest nüüd oli meil tohutu elektrijaam ja pole elektrikatkestusi, inimestel on tööd ja meid ootab helge tulevik. Las ma ütlen teile, et kahjuks pole reaalsus selline. Energiakatkestusi kogeme endiselt, sest tuumaenergia ei takista puid elektriliinidele kukkumast ega aita äärmuslike ilmastikutingimuste vastu. Sel aastal otsustas valitsus vähendada tuumaelektrijaamade lähedal elavate inimeste toetusi. Minu linna elekter maksab nüüd paar korda rohkem, sõltuvalt sellest, kui palju elektrit kasutada.

Tuumaenergiat, mis pidi meile igaveseks tagama õiglased elektrihinnad, müüakse nüüd rikastele riikidele, sest sealsed tarbijad maksavad palju rohkem kui tavalised töötavad ukrainlased. Eesti on samuti osa Nord Pooli elektriturust, seega kõik väited, mida tuumaärimehed esitavad üksnes Eestile energia pakkumiseks, on valed ja võivad kehtida ainult lähedal asuvate suurtööstuste kohta.

Meie, tavalised, tagasihoidlikud inimesed Ukrainas, oleme sattunud lõksu, kus äri on olulisem kui meie haiged lapsed ja eakad annavad 2/3 oma pensionist, et õhtul oleks veidi valgust ja võimalus minimaalselt külmade talvede ajal kütta. Uuenduslikust, leidlikust lahendusest sai üks meie suurimaid vaenlasi.

Ala, mis kunagi oli metsaistutuse ala, on nüüd ajutine tuumajäätmete hoidla. Tuumaelektrijaamad tunduvad olevat nii rahulikud, vaiksed, kaasaegsed, kuid mõned neist osutavad tohutut kahju mitte ainult loodusele, vaid ka inimestele, muutes nende elu oluliselt. Kiirgus ei mõjuta ainult ühte tuumaelektrijaama, see mõjutab ümbritsevat loodust, puuvilju, köögivilju, loomi, mulda, vett ja ennekõike inimesi. Iga tuumareaktor, isegi mooduli kujul, on potentsiaalne väike Tšernobõl. Kiirgus on nähtamatu, surmav, aeglane tapja, millest keegi ei pääse.

Kui inimene on surelik, siis “kuumad osakesed” on surematud. Inimene sureb ja tuhande aasta pärast muutub maa tolmuks ja “kuumad osakesed” elavad. Ja see tolm suudab jälle tappa …
Tšernobõli palve, Svetlana Aleksejevitš

Minu kodulinnas on ilusad puud, lilled, pargid, tohutu värske veega jõgi, kus ujuvad erinevat tüüpi kalad. Kuid see kõik on petlik. Pärast Zaporižžja tuumaelektrijaama avamist ja pärast seda, kui minu kodulinna lähedale loodi tuumajäätmete ladustamise koht, muutus kaunis loodus potentsiaalselt ohtlikuks.

Kui mu vanemad olid noored ja tuumajaama veel polnud, oli minu linna jõgi nii puhas, et sellest sai muretult juua. Nüüd, suvel, kui temperatuur tõuseb, ei saa me lihtsalt mõtlematult minna jõkke ujuma, sest ujudes võib kogemata vett alla neelata. Muidugi pole vee neelamine – millesse jõe teisele poole jäävad elektrijaamad oma reovett valasid – tervisele parim variant. Täpselt samal põhjusel võib ohtlik olla jõest pärit kalade söömine.

Lisaks ei ole mõistlik minna seeni korjama, sest need on mullaga otseses kontaktis ja muld neelab tohutul hulgal kiirgust. Olen kuulnud, et ka Eestis on seente korjamine väga populaarne. Kas te sööksite seeni, mis kasvavad tuumajaama lähedal või tuumajäätmete kohal, teades, et need neelavad nüüd tõenäoliselt palju kiirgust?

Kui sa tõesti armastad seeni, ei pruugi sa kiusatusele vastu panna ja sööd need ära, kuid kas sa tõesti tahad Vene ruletti mängida? Inimesed, kes elavad tuumaelektrijaamade läheduses, elavad hirmus. Mõni aeg tagasi põles Zaporižžja tuumaelektrijaama lähedal asuv suur soojuselektrijaam.

Tuld ja suitsu, mida võis näha teisel pool jõge, oli tohutult ja keegi ei saanud magama minna, sest inimeste peas olid mustad mõtted. Sel ööl oli meie linnas väga muserdav õhkkond. Inimesed mõtlesid oma lastele, vanematele ja vanavanematele, töökohtadele, koolidele, majadele, asjadele.

Nad tundsid suitsu ja nägid tohutuid leeke. Nad mõtlesid, et kõik on läbi – tuleb kodu jätta ja kogu linn evakueerida, et lahkuda teadmata sihtkohta ja tulevikku. Nad ei teadnud, mis Dnipro teisel kaldal toimub, kuid nad teadsid, et ajalugu võib korduda ja et meie linn võib saada teiseks kummituslinnaks, kus käsi-käes kõndivate paarikeste, jalutavate ja naeratavate inimeste asemel võib olla kõledus, tühjus, valu.

Kas soovite tõesti, et süda lööks kiiresti iga kord, kui märkate kümnete kilomeetrite kaugusel suitsu? Kas tead seda tunnet, kui tuled koju tagasi pärast pikka aega ära olemist? Oled rõõmu täis ja ootad, kuni rong lõpuks jaama jõuab, tundes aeglaselt põnevust tõusmas. Mõtled oma kodule, nendele, kellest oled eemal olnud ja naeratad tahtmatult, sest kallistad neid lõpuks uuesti. Mõtled kõigile kohtadele, kuhu lähed. Tänavatest, kus oled üles kasvanud.

Lõpuks jõuad kohale, kallistad oma lähedasi ja kõnnid uuesti nendel tänavatel ning tuleb meelde nii palju mälestusi. Nagu ajarännak, mis annab magusa õnnetunde. Kujutage nüüd ette, et teie tavalises igapäevases elus juhtub midagi kohutavat. Et kuri, mürgine, radioaktiivne pilv katab teie kalli kodulinna ja metsa ning levib teie jões ja õhus. Kujutage ette, et iga hingetõmme võib tuua surma, kurbuse ja haiguse lähemale.

Selle asemel, et käia tööl või koolis, pannakse teid suurte mustade busside peale, kus on ruumi vaid ühe kohvri jaoks teile kõige olulisemate asjadele ja teid viiakse mõnda teise tundmatusse kohta. Tundmatusse, kus teil pole midagi. Ei kodu, ei sõpru, ei perekonda ega midagi, mis teile tuttav on. Lihtsalt hall, tavaline võõras linn.

Ja kujutage ette, et te ei saa kunagi koju tagasi minna. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ja kõik teie mälestused, tunded, vanad fotod ja sünnipäevakaardid jäävad sinna nagu muuseum teie eelmisest elust. Peate kõik uuesti üles ehitama. Ja mille nimel need ohvrid täpselt toimuksid? Kehv tervis, saastatud loodus ja kõrged elektrihinnad? See võib juhtuda ka Eestis, kuna ükski keeruline tehniline süsteem pole 100% ohutu ja mõned neist on äärmiselt hävitavad.

Ukrainal on juba aastaid valus kogemus. Eestil seda veel pole. Tänapäev ei erine selles palju sellest, mis oli aastal 1986. Maailm on muutunud hullemaks, sest nõukogude saladussuhtumine on asendatud kasvupõhise kapitalismi kasumimotiiviga. Kliima muutub nii kiiresti, et meil pole isegi aega sellega kohaneda. Äärmuslikud ilmastikutingimused on muutumas normiks, mõelge vaid Fukushimas toimunule, mõelge orkaanidele ja tormidele. Samuti lugesime teadusartikleid, milles väideti, et Läänemeri polegi nii rahulik kui tavaliselt arvatakse.

Kuidas saaksid inimesed ehitada midagi, mis suudaks vastu panna looduse kasvavale raevule? Peaaegu kõigil minu pereliikmetel on olnud või on endiselt Tšernobõli katastroofiga seotud terviseprobleeme. Ja seda võib öelda enamiku Ukraina perede kohta. Tuumaenergia on minu valu, minu operatsioonid, minu riigi ja rahva valu. Ärge seda valu oma ilusas Eestis korrake. Hoolitsege Eesti eest, armastage seda ja ärge laske ärimeestel oma tuleviku üle otsustada. On palju lihtsamaid, turvalisemaid ja odavamaid lahendusi.

Viited:

1. World Health Organisation. “1986-2016: Чернобыль 30 лет спустя. Последствия Чернобыльской аварии: новые оценки медицинских последствий”. World Health Organisation. 2016. Date of consultation: 17.02.2021.

2. Pivovarov, Alexander. “Radiation RIsk and Possible Consequences for Ukrainian Population”. International Nuclear Information System of the International Atomic Energy Agency. Date of consultation: 17.02.2021.

3. Oncology. “Воздействие радиации”. Date of consultation: 17.02.2021.

Bioneer avaldas artikli 6. märtsil, 2021.

Madis Vasser: tuumamüüdi lummusesse on tõmmatud ka rahakad ja intelligentsed kaasmaalased – kahju

9. veebruaril kogunesid videoekraanide taha umbes 50 tuumaenergia huvilist üle maailma, et maha pidada järjekorras juba teine Fermi Energia aatomikonverents. Pika päeva tippsündmuseks oli pidulik allkirjade andmine dokumendile “Tallinna deklaratsioon väikeste moodultuumajaamade litsenseerimise tuleviku osas”.

Signeerijate seas olid muuhulgas sellised suured ja lugupeetud firmad nagu Soome Fortum ja Rootsi Vattenfall, aga ka mitmed väikesed ja vähetuntud välismaa MTÜd. Neid kõiki ühendab vankumatu usk tuumaenergia lausa paratamatusse renessanssi.

Deklaratsiooni eesmärk on lihtne – soodustada väikeste tuumajaamade laialdast levikut kõikjal Euroopas 2030ndate hakul. Põhjenduseks tuuakse Euroopa Liidu kliimaambitsioonid, mida allakirjutanute uskumuste kohaselt aitab saavutada eksperimentaalne tuumatehnoloogia.

Kuid neil on selge probleem – väikesed tuumareaktorid on täna siiski lubamatult kallid ja ohutuse nimel liigselt reguleeritud.

Keskkond ja terviseriskid tagaplaanil

Seega rõhutab dokument, et litsenseerimisprotsess ja ohutusjärelvalve on arendajate jaoks suured kuluartiklid, mille reegleid tuleks erainvestorite ärihuvide nimel oluliselt lõdvendada.

Ühe võimalusena selleks pakutakse tuumareaktorite litsenseerimise “optimeerimist” ja “harmoniseerimist”. Teisisõnu loodetakse, et kui õnnestuks näiteks Ameerika Ühendriikides mõni reaktor sealsete rahastajate abil kontrollorganitest läbi suruda, võiks see tehnoloogia olla koheselt ja erilisi lisaküsimusi küsimata käivitamisvalmis ka näiteks Eesti rannikul. Või ka vastupidi.

Katseliste tuumareaktorite manifestis pööratakse suurt tähelepanu ohutusele, kuid eelkõige just ärilisest vaatepunktist lähtudes, mitte keskkonna- ja terviseriske kaaludes. Suurte probleemidena nähakse üle aja minevat tuumajaama ehitusprotsessi, mis toob arendajatele finantskahju.

Samuti liiga põhjalikku litsenseerimise kadalippu, mille käigus võib selguda ja tihti selgubki kulukaid disainivigu, andes ärimeestele taas tagasilöögi täiendavate arenduskulutuste näol. Lisaks soovivad tuumatööstuse esindajad olla iseenda kontroll-organiteks, sildistades end kui “intelligentseid kliente” (täpne sõnakasutus deklaratsioonis), kes on piisavalt kompetentsed, et testimata tehnoloogiaid oma enese tarkuse ja Eesti puhul olematu kogemuse pinnalt valideerida, valmis ehitada ning seejärel turvaliselt ka tööle panna ja töös hoida. javascript:”;

Kes aga ütleb, kuidas kvalifitseerutaksse intelligentseks kliendiks? Muidugi mainitakse tekstis, et lõplik sõna jääb alati riiklikele organitele. Ilmselt just seetõttu on tuumajaama katseplügoniks kujunemas Eesti, kus taolist riiklikku institutsiooni täna sisuliselt ei eksisteerigi, kuid mida rahakad ja tugeva huvide konfliktiga erainvestorid lahkesti juba koolitada pakuvad.

Tuumalobi on, et jääda

Fermi Energia konverentsipäev tervikuna oli kummaline teavitusüritus, kus oluline info tuli esinejatelt ettekannete järel publikuküsimustega välja meelitada. Näiteks asukohavaliku uuringu tutvustusel unustati esialgu mainida, et kuigi teoreetiliselt sobivaid piirkondi on Eestis mitu, siis ärilistel kaalutlustel on selge tõmbekeskus ikkagi Kunda oma olemasolevate suurtööstustega.

Väikeste moodulreaktorite litsenseerimisprotsessi ettekandest jäi välja fakt, et Fermi Energia plaanib Äripäeva intervjuu kohaselt tootmisvõimsusest kuni 1200MW, mis on definitsiooni järgi “väiksest” tuumajaamast vähemalt 4 korda suurem võimsus. Ning võimaliku tuumajaama ohutuse kõrval oli läbivalt oluliselt suuremaks prioriteediks ehitusprotsessi odavuse ja kiiruse saavutamine. Näiteks tutvustati reaktorit Open-100, mis oli algselt disainitud võimalikult odavaks biomassi elektrijaamaks, kuid lõpuks vahetati paberil lihtsalt katel ümber tuumareaktori vastu.

Tuumajaama idee müüjad ise on uhked selle üle, et ühisrahastusplatvormil õnnestus neil soovitud miljonid kokku ajada loetud tundidega. Tundub, nagu peaks selline saavutus kuidagi valideerima plaani mõistlikkust või teaduslikku tagapõhja.

Analoogina võib tuua aastaid tagasi laineid löönud projekt “No More Woof”, mille autorid lubasid peagi turule tulla koerte ajulaineid inimkõneks tõlkiva seadmega. Kampaania paistis tavainimesele tõsiseltvõetav, sai kõvasti meediakajastust ning kogus kiirelt üle 200% oma algse eesmärgi ja nagu arvatagi võib, kadus kampaania järel see raha koos lubatud tehnoloogilise läbimurdega nagu vits vette.

Eesti tuumalobi on küll ilmselt siin, et jääda, kuid kuuldused “uue” generatsiooni “väikeste” tuumajaamade peatsest valmimisest on kindlasti tugevalt liialdatud. Kahju, et selle müüdi lummusesse on tõmmatud aga ka rahakad ja igati intelligentsed kaasmaalased. javascript:”;

Erapooletu ekspertiis

Värske rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on andnud mõista, et enne tuumaküsimuse põhimõtteline otsustamine valitsusse ei jõua, kui ka keskkonnaküsimused – teiste seas radioaktiivsete jäätmete ladestamise teema – ammendavad vastused on saanud.

See on väga tervitatav. Ainuüksi ladestamise teemal tähendab “ammendav” vastuseid ülikeerulistele küsimustele, millele vastamiseks ei piisa lihtsalt rõõmsa muusikaga 3D animatsioonist. Need vastused on: millise parima ja ohutuima (mitte odavaima) tehnoloogiaga korraldatakse tuumajäätmete lühiajaline hoiustamine jaama territooriumil; kas kohalik kogukond on selle plaaniga nõus; kelle tagahoovi hakatakse matma radioaktiivseid jäätmeid pikaajalise hoiustamise eesmärgil; kas sealne kogukond on sellega nõus; millise tõendatud tehnoloogiaga antud juhul ülisügavad käigud kaevatakse; kuidas kavatsetakse lahendada tõsine roostetavate tuumakonteinerite probleem ja selle hilisem kontroll; mil moel kavatsetakse üliohtlikud jäätmed semantiliselt markeerida tuhandete aastate jooksul jätkuvalt mõistetavas märgisüsteemis; mitu miljardit eurot see kõik üle aja maksma läheb; kes ja millistest vahenditest selle kõik kinni maksab; kui maksjaks on Eesti maksumaksja, siis kas ta on sellega ka nõus; kes vastutab võimalike lekete tagajärgede eest, kui erafirma omanikud ise südamerahuga käed taskus minema jalutavad (ametlik tuumatööstuse termin “walk-away safety”).

Kindlasti jäid mitmed aspektid veel mainimata.

On selge, et riik vajab antud valdkonnas erapooletut ekspertiisi kõvasti juurde, kuid see muutub päev-päevalt üha keerulisemaks – teatavasti rahastab Fermi Energia juba täna investorite laenurahadest heldelt nii KBFI kui TalTechi vastavaid teadussuundasid, luues edasiseks tohutu huvide konflikti ja arusaadava surve investeering kasumiga tagasi teenida.

Tuletan ka meelde, et tuumajaam ei ole Eesti jaoks paratamatus, kuigi lobistid üritavad seda nii raamistada – kümme keskkonnaühendust on avaldanud omapoolse energeetikavisiooni, mis rakendab juba olemasolevaid lahendusi ning arvestab muuhulgas ka kogukondade soovidega.

Eesti tuumajaamade arendajate pühendumus kiirusele ja odavusele tuumaohutuse arvelt on oluline aspekt, mida võimaliku tulevase riikliku eriplaneeringu algatamise otsuse kaalujad peavad tulevikus tõsiselt arvestama, enne kui teha rutakaid ja äärmiselt pikaaegasete ning kallite tagajärgedega otsuseid.

Artikli avaldas Eesti Päevaleht.

Peeter Vassiljev: tuumajaama asemel vajame akujaama

2030. aasta väljakutseks ei saa mitte see: “kust me põlevkivi asemel üldse elektrit saama hakkame”, vaid hoopis: “mida me teeme soodsa ilmaga toodetud elektri ülejäägiga ja kust saame voolu pimedas ja tuulevaikuses”. Vajame energia akumuleerimise võimekust, kirjutab Peeter Vassiljev.

Rohkem kui aasta jooksul on Eestis intensiivsemalt arutletud tuumareaktoritest, seda eelkõige lahenduste pakkumise võtmes. Saaksime kliimaneutraalsema energeetika, tagaksime energiasõltumatuse, ergutaksime ehitussektori kaudu majandust, ja see kõik oleks hästi-hästi turvaline, sest kasutame uudseimat tehnoloogiat.

Alustati jutuga sulasoolreaktoritest(1) ning kiideti automaatset ohutust, mis tuleneb ahelreaktsiooni kontrollitavusest ja iseeneslikust katkemisest, kui midagi peaks valesti minema.

Mõne aja pärast tulid aga koostöölepped ka vee baasil töötavate reaktorite arendajatega(2) ning seekord öeldi, et hästi läbiproovitud tehnoloogiat on täiustatud, õnnetustest on õpitud, nüüd teeme väiksemad ja peidame maa alla(3). Praeguseks on arutelus petlik vaikehekt möödas ning eriplaneeringu algatamise soov lauale pandud(4).

Risk on kaduvväike, kuid võimalik mõju kohutav

Tõesti, reaktorid ei eralda atmosfääri CO2-e, kuid nende töö käigus tekib jäätmeid, mille lekkel keskkonda on regionaalselt palju tõsisemad tagajärjed.

Nendele tahangi tähelepanu pöörata, sest tuumajäätmete teke on vältimatu ka neljanda põlvkonna reaktorites. Olenemata sellest, kas reaktoris on kütuseks uraan, toorium või plutoonium ning soojusvahetiks gaas, vesi või sool, ikkagi on kasuliku ahelreaktsiooni jaoks vajalik raske tuuma lõhustamine. Laguproduktideks on peamiselt ksenooni ja joodi isotoobid, tseesium-137, strontsium-90.

Tavalises reaktoris need isotoobid kuhjuvad ning omakorda nende radioaktiivse lagunemise energia võib anda kuni kaheksa protsenti kogu reaktori võimsusest. See on lisaenergia, mille vabanemist kontrollvarraste abil peatada ei saa. Seega, ükskõik kui kindel on reaktori põhikütusel toimuva töö seiskamise või pidurdamise võimalus, juba tekkinud kergemate isotoopide probleem jääb.

Mida need laguproduktid siis teevad? Kiirelt poolestuvate ksenooni ja joodi isotoopide vältimine on üldiselt võimalik, aga lekkinud strontsiumi ja tseesiumi me vältida ei saa – see jääb keskkonda ootama. Põlvkondadeks.

Vees hõlpsalt lahustuvat tseesiumi kasutab keha väga sarnaselt kaaliumile, see ladestub pehmetes kudedes, poolestusaeg 30 aastat. Strontsiumi kasutab keha sarnaselt kaltsiumile – luukudede ehituseks, poolestusaeg on 29 aastat. Poolestusaeg 30 aastat ei tähenda, et selle järel oht möödas on – pool isotoobi kogusest on ju alles jäänud.

Kui jätta jääkproduktid reaktorisse, toimub selle kesta võimalikul avariilisel purunemisel leke. Kui tekib soov jääkproduktid eemaldada (soolreaktori puhul on see soovitav), on selleks vaja keemilist töötlemist ning oht lekkeks endiselt olemas.

Jäätmete kogus on suur, olles otseses seoses kavandatud võimsusega (meil on räägitud 300 megavatist, Tšornobõlis oli 1000) ning käitlusajaga.

Tähelepanelik kaasamõtleja võib nüüd arvata, et lekke ulatus ei saa olla suur, sest puudub plahvatus – soolareaktor töötab ju madalal rõhul ning ahelreaktsioon pidurdub temperatuuri tõustes ise.

Kuid mis juhtub siis, kui avarii korral saavad kokku 400-kraadine sool ning vesi jahutusahelast, põhjaveest või sademetest? Ja leke ei pruugi toimuda plahvatuslikult atmosfääri, vaid aeglaselt põhjavette ning sealt merre.

Ka tavapärasema vesijahutusega reaktori maa alla peitmisel plahvatus atmosfääri paiskuda ei saaks, kuid tseesiumi leke põhjavette oleks ikkagi väga võimalik. Muide, Fukushima radioaktiivsete isotoopide leke põhjavette on pea kümme aastat hiljem jätkuvalt oluline reostusallikas.

On saatuse iroonia, et Tšornobõli katastroofi põhjustas soov tõsta reaktori ohutust. Fukushimas oldi aga veendunud, et kõik ongi juba turvaline. Ja siis juhtub midagi enneolematut. Ühel juhul ei saadud aru, et ahelreaktsioon on ebahariliku kasutusrežiimi tõttu ajutiselt summutatud, teisel puhul unustati, et edukalt seiskunud reaktorit jahutavad pumbad vajavad laguproduktidest tekkiva soojuse tõttu katkematult voolu pikema aja jooksul.”Õnnetusi ikka juhtub, olgu põhjuseks inimfaktor, looduskatastroof või terrorism.”

Pikk nimekiri õnnetustest(5) vihjab, et ligi 75-aastase tuuma-ajaloo jooksul ei ole me suutnud õppust võtta. Õnnetusi ikka juhtub, olgu põhjuseks inimfaktor, looduskatastroof või terrorism.

Risk on muidugi kaduvväike, kuid võimalik mõju kohutav. Tšornobõli ja Fukushima õnnetustes tuli evakueerida suured alad ning põhiline saasteaine pole tuumakütus ise, vaid seesama tseesium-137 ja strontsium-90.

Mõlemal juhul oli esialgne keeluala raadiusega ligikaudu 30 kilomeetrit, mida hiljem veel ulatuslikumaks, kuid lapiliseks tehtud on. 60 kilomeetrise diameetriga piirkond riigist. Kujutage ette sellist ringi Eesti kaardil. Kas oleme valmis kiirustades maha jätma suure tüki Eestit, loobuma meres ujumisest ja kalapüügist ning surkima dosimeetriga igat kaalikat, mida maal vanaema juures kasvatame?

Jaapanil, Ukrainal ja Valgevenel oli ruumi, kuhu ümberasujad paigutada, aga kuhu meie evakueeruda saaksime? Kas olete valmis kolima Lätti? Venemaale? Olen kindel, et sõbralikud naabervabariigid kõigile Aafrikast ja Aasiast pärit pagulastele lisaks (andestage mu sarkasm) meidki avasüli vastu võtavad… Nagu Teise maailmasõja järel näiteks Kanada ja Austraalia. Ainult et kas me sedaviisi maata rahvana ka eestlasteks jääme?

Akujaamad ehk vingumise asemel lahendustest

Eestis on jõudsalt arenemas tuule- ja päikeseenergeetika. Viimane suurem päikesejaamade alampakkumine pakuti kolmekordselt üle(6). Ka hoonete energiatõhususnõuded lükkavad üha enam omanikke päikesepaneele juurutama, sest liginullenergia arvutus on vaja ju kuidagi tasakaalu viia. Tahame või mitte, suur hulk päikesepaneele on meie võrku liitumas.

Energiatootmise seisukohast lahendab tuumajaam ainult baaskoormuse, äkiliste võimsusvajaduse kõikumiste rahuldamiseks ei sobi see samuti. 2030. aasta väljakutseks ei saa mitte see: “kust me põlevkivi asemel üldse elektrit saama hakkame”, vaid hoopis: “mida me teeme soodsa ilmaga toodetud elektri ülejäägiga ja kust saame voolu pimedas ja tuulevaikuses”. Vajame energia akumuleerimise võimekust.

Hüdro-pumpjaamasid saab Eestis rajada mõnedes kohtades, loodan siiralt, et Pakri ning Estonia kaevanduse jaamal kõik õnnestub. Sellele lisaks on võimalik rakendada ka veeldatud õhu akumulaatoreid(7), mille saab paigaldada suhteliselt suvalisse kohta. Näiteks brittide Highview Power ehitab 400 MWh mahutavusega jaama Vermontis(8). Toota saab ka vesinikku ning põletada seda talvel koostootmisjaamades.

Ida-Virumaal on nii ruumi kui ka töökäsi ning lahendusi on vaja kiiresti(9). Pole vaja oodata 2035. aastat – akujaamad võivad saada valmis enne Rail Balticut. Loomulikult need jaamad maksavad, kuid tuumajaam maksab samuti. Maksab selle rajamine ja käitlus, aga ka sulgemine 50 aasta pärast (ja sellest viimasest osast ju praegu vaikitakse).

Nii investori kui ka energia jaotuskindluse seisukohast tundub turvalisem riskide hajutamine mitme objekti vahel. Loodan, et me ei võta endale järgmiseks sajaks aastaks riskantsel tehnoloogial põhinevaid hullumeelseid kohustusi ning õpime leplikumalt vaatama tuulikute püstitamisele ning päiksepaneelide ilmumisele tänavapilti(10). 

Artikkel on avaldatud 19.02 ERR-is. Foto: Peeter Vassiljev Autor/allikas: Erakogu ERR.

Peep Mardiste: väikese tuumajaama viis probleemi. Igaüks neist liiga ergav

Hakates praegu tuumajaama rajama, muutuksime katsepolügooniks, mille riskid ja kulud jäävad meie kanda, sõnab Eesti Rohelise Liikumise Juhatuse Liige.

Grupp tuumaentusiaste unistab Euroopa esimese väikese tuumajaama Eestisse rajamisest. Sellise maailmas veel katsetamata jaamaga kaasneks mitu riski – radioaktiivsed jäätmed, tehnoloogilised ohud, turvalisuse küsimused ja suur koormus riigi rahakotile. Peale selle ei aitaks uus tuumajaam lahendada kliimakriisi.

OÜ Fermi Energia üks suurosanikke Sandor Liive ei pidanud veel Eesti Energias töötades Eestisse tuumajaama ehitamist võimalikuks. Ärilehele antud intervjuus põhjendas Liive: „Esiteks puudub meil selleks vajalik potentsiaal nii teadusuuringute kui ka töötajate poolest. Teiseks leiab selline idee Eesti ühiskonnas väga tugevat vastuseisu.” Fermi Energia on nimetatud tugeva vastuseisu vähendamiseks püüdnud kaks aastat süstemaatiliselt luua kuvandit plaanitavast tuumajaamast kui puhtast ja probleemitust kliimapäästjast. Et vildakat inforuumi täiendada, annab Eesti roheline liikumine väikese tuumajaamaga kaasnevatest riskidest ülevaate.

Tuumaenergia tootmine tekitab olenemata jaama tüübist või suurusest radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu veel tuhandeteks aastateks üliohtlikuks. Need eluohtlikud jäätmed paiknevad kõikjal maailmas tuumajaamade ümber ladudes, sest turvalisi lõppladestuskohti pole suudetud üle 50 aastaga valmis saada. Selliseks reaalsuseks tuleks valmis olla ka Fermi sihikul olevate Viru-Nigula ja Lüganuse valdadel.

Tünnides jäätmed

Turvalisele lõppladestamise lahendusele on kõige lähemale jõudnud juba 1983. aastal ettevalmistusi alustanud soomlased. Onkalo lõppladestushoidla on peaaegu valmis, aga hiljuti selgus, et Rootsis välja töötatud tehnoloogia kipub alt vedama, sest vasest konteinerid on katsetuste käigus hakanud roostetama palju kiiremini, kui eeldati. Eesti tuumaentusiastid on küsimustele lõppladestuse kohta vastanud, et ehk õnnestuks Eesti jäätmed sinnasamasse Soome hoidlasse saata. Reaalsus on, et Soome seaduste järgi ei tohi seal välismaiseid tuumajäätmeid töödelda ega ladustada.

Paberil eksisteerivad ka eriti moodsad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Fermi tuligi Eesti tuumajaama ideed „müües” osavalt avalikkuse ette jutuga IV generatsiooni jaama rajamisest. Paljud arvavad ilmselt siiani, et tegu on supermoodsa jäätmevaba tehnoloogiaga, kuigi Fermi on vahepeal vaikselt naasnud praeguse III+ põlvkonna juurde.

Tehnoloogialõks

Tehnoloogialõks on tuumajaamade teine risk, olenemata reaktori suurusest. Tuumajaam vajab suuri investeeringuid ja investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40–50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub praegu kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse „suure jaama” asemel, sõltumata „suure” tehnoloogiast.

Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust. See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik, kuid nt sotsiaalsetel põhjustel võib valitsustel tekkida surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Võrdlusena – turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid.

Tuumajaama paindumatuse kurb näide on Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Et investorile kindlustunne anda, lubas valitsus osta tuumajaama elektrit 35 aasta vältel hinnaga 92 naela MWh eest. Paraku on praegune turuhind kaks korda madalam ja elektritarbijatele terendab ebameeldiv perspektiiv sellele monstrumile aastakümneid peale maksta.

Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam
Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Foto: STEFAN WERMUTH/Scanpix

Turvalisus

Tuumaenergia pooldajad rahustavad avalikkust sellega, et igast varasemast õnnetusest on õpitud ja jaamad muutuvad järjest turvalisemaks. Tšornobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varem võimatuks. Eestisse soovitakse püstitada uut tüüpi moodulreaktorit, esimest Euroopas. Aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Ehk nagu tõdetakse Schnatterly tuletuses Murphy seadusest: kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.

Koormus riigi rahakotile

Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tegemist on eraäriga, kus riskid jäävad investorite kanda ja riigi tuge ei küsita. Samal ajal on säärased projektid maailma eri paigus näidanud, et ka eratuumajaamaga kaasnevad alati otsesed või kaudsed riigi kulud. Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Juba Sandor Liive üleskutse riigile arendada tuumaenergia võimekust osana majandust toetavast koroonapaketist mõjus kainestavalt.

Maksumaksja raha eest tuleks luua spetsiaalne õigusraamistik, koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelevalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võime. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Kõik need kulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida.

Euroopa Liidus on aastakümneid üle 100 tuumaelektrijaama ohutult töötanud, sealhulgas Soomes ja Rootsis.

Eesti jaoks on sobivad ainult väikereaktorid. Ma pean võimalikuks luba taotleda u 10 aasta pärast vaid tehnoloogiale, mis on juba rajatud ja end tõendanud.

Tuumaenergia peamine keskkonnamõju on merevee lokaalne soojendamine. See on vägagi on meeltmööda lindudele ja osale kaladele eriti talvel. Kahjulikud heitgaasid atmosfääri tuumajaamal puuduvad.

Soome ja Rootsi praktikas pole tuumajaamadest tuvastatud põhjalikest mõõtmistest hoolimata 40 aasta jooksul kiirgusfooni muutust. Füüsiline energia jalajälg ehk maakasutus on sadu kordi väiksem kui tuule- ja päikseenergial. 2,5 TWh elektri tootmiseks kasutatav kütusekogus 20 tonni kütust on massilt 100 000 korda väiksem kui põlevkivi või hakkpuidu puhul.

Tuum ei päästa kliimat

ÜRO kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Lahendustesse on vaja investeerida kohe, mitte 2030-ndatel.

Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis. Eesti lahenduseks on lihtsustatult öeldes kombinatsioon meretuuleparkidest, energia salvestamisvõimalustest ja headest välisühendustest. Need tehnoloogiad on erinevalt moodultuumajaamast praegu õnneks olemas.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Shuttershock/EPL.