Autor: Demy Landson

27. jaanuaril 2022 esinesid Viru-Nigula valla volikogule OÜ Fermi Energia esindajad Henri Ormus ja Djana Revjako (video), kes soovisid tutvustada enda ettevõtte projekti seoses väikese tuumajaama rajamisega ning selle sotsiaalmajanduslikku mõju Viru Nigula vallale.

Soravalt esitatud, kuid sihilikult eksitav ettekanne jättis mulje, et tuumaenergia ja tuumajäätmete tekitamisest on vallal ainult väga palju võita ja mitte midagi kaotada. Samas jäi õhku volikogu liikmete poolt kõlanud küsimus, kuidas saab Fermi Energia olla niivõrd optimistlik, et kogu nende plaan saab õnnestuda vaid napi üheksa aastaga.

Olles keskkonnaühendusena jälginud Fermi Energia tegevust mitme aasta vältel ning suheldes tihedalt erapooletute kohalike ja välismaa tuumaekspertidega, pakume omalt poolt mõned võimalikud vastused ja faktitäpsustused, et tasakaalustada Fermi kampaaniat. 

Fermi Energia äriprojektist

Ettekande esimene osa pühendati üldisele energia- ja keskkonnaolukorrale, esitades samas vildakaid väiteid. Näiteks kõlas Ormuse suust lause, et üleüldist vajadust ja viise elektrisüsteemi dekarboniseerimiseks kliimaprobleemidest lähtuvalt “pole vaja palju seletada”. Seda ehk põhjusel, et tuumaenergeetika ei ole seotud kliimamuutuste vastu võitlemisega. Põhjuseid selleks on mitmeid, nagu on teiste seas hiljuti välja toonud endised tuumaregulaatorite tippjuhid USAst, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt.

Nende pika kogemuse põhjal on tuumaenergia kliimamuutuste kontekstis:

• Kogukulu arvestades liiga kallis, võrreldes keskkonnasäästlike alternatiividega;
• Jätkusuutmatu, arvestades radioaktiivsete tuumajäätmete lahendamata probleemi;
• Riskantne, kuna inimlikku eksimust või kliimamuutuste negatiivset mõju ei saa välistada;
• Liiga aeglane, et panustada rohepöördesse, mis peavad toimuma käesoleval kümnendil.

Hirmuõhustiku loomiseks esitles Fermi ka “süveneva enegiadefitsiidi” narratiivi, kuigi energia varustuskindluse eest vastutav võrguoperaator Elering sellist olukorda lähikümnendil tekkimas ei näe (ja kaugemale nad korraga analüüsi ei tee, sest see oleks huupi pakkumine). Eleringi varustuskindluse raporti lk 16 ütleb selgelt: “Nii tänane kogemus kui ka elektrisüsteemi võimekuse analüüs tulevikuks näitavad, et aastani 2030 saab Eesti elektrisüsteem hästi hakkama. Elekter on tarbijale tagatud ja lisameetmeid pole vaja.”

Ettekandja Henri Ormus ütles, et tema ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui Eestis põlevkivielektri tootmine lõppeb ja tuumaenergeetikat kohe asemele pakkuda ei ole. Kindlasti on ta aga teadlik mitmetest täiesti põlevkivi- ja tuumavabadest energeetika teekaartidest: Taastuvenergia koja “Taastuvenergia 100%” plaan, paljude Eesti keskkonnaühenduste ühine energeetikavisioon, ja värske Rohetiigri energeetika teekaart.

Erinevalt väikeste tuumareaktorite ootamisest on taastuvenergialahendused juba täna tõendatult ohutud ja olemas ning nende edukas kasutamine kasvab kiires tempos.

Fermi Energia puudutas ettekandes põgusalt üht alternatiivi, milleks on nende hinnangul fossiilne maagaas. Ormuse sõnul aga “gaas ei ole lahendus, gaas on ajutine abinõu kuni 2040 või 2050.” Jällegi jäetakse aga mainimata fakt, Euroopa Liidu värske ettepaneku vaates oleks ka tuumaenergia vaid ajutine lahendus, nii-öelda üleminekutehnoloogiana kuni 2045, sillana täielikule taastuvenergeetikale nende riikides, kus täna veel tugevalt tuumaenergiale toetutakse. Antud tõsiasi seletab hästi, miks on ettevõttel tuumaregulatsioonide läbisurumisega niivõrd kiire – selle energeetikaharu lõppkuupäev on juba sisuliselt paigas.

Fermi hinnang tuumaelektri omahinna kohta on 50 €/MWh, mis eeldab väga madalaid kulusid jaama rajamisel, riskide vastu kindlustamisel, opereerimisel, hilisemal lammutamisel ja jäätmete ladestamisel. Ja seda vaid olukorras, kus mujal maailmas on juba mitu sama tüüpi reaktorit eelnevalt edukalt rajatud – miski, mis on järgmise 9 aasta perspektiivis äärmiselt ebatõenäoline. Ettekandes rõhutati, et väikestel reaktoritel on vähem “keerulisi süsteeme”, mis ei kõla ohutu tuumajaama kontekstis väga julgustava väitena. Tuumareaktorit võrreldi korduvalt odava “moodulmajaga”, mis on täis “passiivseid turvalisussüsteeme”.

Rahvusvaheline Aatomienergia Assotsiatsioon on toonitanud, et passiivne ohutus ei tähenda automaatselt täielikku ohutust või usaldusväärsust. Kuna lähitulevikus ei paista realiseeruvat moodulreaktorite äriloogikas eluliselt olulisel kohal olev masstootmise tehaste taristu, võivad jaama rajamise kulud ja ehitusaeg minna kordades suuremaks ka peale esimese näidisjaama valmisehitamist kusagil mujal maailmas. Ettekandes pandi suurt rõhku Kanada ettevõtte OPG esimesele katselisele reaktorile, mis esialgsete lubaduste kohaselt valmib aastal 2028.

Projekteerimise ja litsentseerimise faas peaks kestma vaid paar aastat, Ormuse sõnades “pluss-miinus aasta”. Selline väide näitab, et kogu projekt on alles nii algfaasis, et tähtaegu võib välja öelda suhteliselt suvaliselt. Tuumaenergeetika ajalugu tundes on tegelikult tõenäolisem Kanada jaama ehituse algus aastal 2027, üha edasi lükatav valmimine 2038 ning projekti tegelik poolelijätmine pärast suurte rahaliste kahjude kandmist 2034.

Tekib tõsine küsimus, kes vastutab, kui riik või mõni kohalik omavalitsus on otsustanud panna oma piiratud ressursid tõestamata tehnoloogia peale, mida reaalsuses kas jäädaksegi ootama või mis kiirustades rajamise järel avarii tehes terve piirkonna pikaks ajaks elamiskõlbmatuks muudab?

Esinejad näitasid põgusalt ka enda tellitud võimaliku tuumajaama asukohauuringut. Selle dokumendi puhul on vajalikud kaks olulist märkust. Esiteks sisaldub seal tehnoloogiliselt põhjendamatu eeldus, nagu lõpeks töötava või avariilise moodul-tuumajaama igasugune keskkonnamõju ja terviserisk justkui jaama väravates. Teiseks ei vaadanud analüüs tuumajäätmete pikaaegse ladustamise aspekti. Jäätmete matmise teemat püüti ettekandes Fermi poolt üldse vältida vabandusega, et aeg on piiratud.

Teada on, et kui tuumajaam peaks tulema näiteks Kundasse, seisavad ka jäätmed keskpikas plaanis Kundas, Ormuse oma sõnades võib-olla “lihtsalt kusagil platsi peal” metallist silindritest. Võimalik, et seda kuni 100 aastat (Riiklik tuumamemorandum, lk 13).

Fermi väide, et kõrgelt radioaktiivseid jäätmeid tekib ühe reaktori kohta “ainult” viis suurt trumlitäit aastas, ei tee nende haldamist oluliselt lihtsamaks või odavamaks. Ka üks kanister kasutatud tuumkütust vajab riikliku lõppladestusjaama rajamist ja vastavaid regulatsiooni. Veel enam – ühe erafirma pool tekitatud väikese koguse tõttu on avalikkuse kanda jääv kulu ühiku kohta oluliselt suurem, kui arenenud tuumariikides.

Tuumajaama rajamise ajakava kiirendamise osas ei soovinud Fermi esindajad taaskord detailidesse minna, arvates et see “pole nii oluline”. Ekraanil näidatud jooniselt paistis samas selgelt, et ehitusloa taotlus loodetakse sisse anda juba enne, kui riik on üldse otsustanud, kas Eesti soovib tuumaenergeetikat ja sellega seotud riske.

Surudes jõuliselt protsesse võimalikult kaugesse faasi, on ettevõtjatel aina lihtsam öelda, et palju tööd ja raha on juba kulutatud, teeme siis juba selle tuumajaama lõpuni ära, isegi kui tehnoloogia on veel poolik või elanikkond on vastu. Selline mentaliteet ühtib uuringutega, mis on leidnud, et tuumaenergeetika õitseb pigem totalitaarsetes riikides.

Ettekandest oli näha, et Fermi enda varasem teadlik strateegia segaduse külvamisel erinevate reaktoritehnoloogiate ja generatsioonide  (III, III+, IV) osas on andmas tagasilööki, sest sisukat arutelu neil teemadel ei ole võimalik täna enam tegelikult pidada. Veel enam, värvates oma kõneisikuteks mitte-spetsialiste, kuulsid volikogu liikmed tuuma-ettekandes isegi “keevkihttehnoloogiate” võludest, mis kuulub aga hoopis põlevkivisektori valdkonda.

Tuumaenergeetika sotsiaalmajanduslikud riskid

Fermi leiab, et hoolimata lubatud tuumajaama väiksusest pakuks see pidevalt tööd 520 inimesele, keskmise palgaga 3325 euri. Ja kui mõnel kohalikul on põhjendatuid teaduspõhiseid küsimusi tehnoloogia reaalse toimimise kohta, siis esinejate sõnade kohaselt need “emotsioonid” ja “vandenõuteooriad” plaanitakse samuti heldelt kinni maksta.

Võimaliku tuumaõnnetuse sotsiaalmajanduslikke mõjusid aga esinejad kahjuks ei käsitlenud. Kui Fermi Energia väidab, et näiteks Fukushima tuumakatastroof ei saa mitte mingil moel Eestis täpselt korduda, siis see on muidugi õige. Saab juhtuda lugematuid muid stsenaariume, mille lõpptulemus on võrreldavalt problemaatiline.

Hiljuti pöördusid Euroopa Liidu poole viis endist Jaapani peaministrit, kelle sõnum oli ühene: “Tuumaenergia kasutamine võib ühe riigi laostada. Tuumaenergia ei ole ohutu, puhas ega majanduslikult mõistlik”. Seda ei leevenda Revjako lubadus, et “jaam saab olema visuaalselt ilus!”

Tähelepanu on antud piisavalt

Fermi kommunikatsoonitegevuse eesmärk olevat “tekitada huvi ja olla pildis, et inimesed hakkaksid mõtlema.” Tähelepanu ja reklaami on Fermi Energia kindlasti ka saanud ning nüüd on kaalub riik erapooletult, kas eraettevõtjate sisuturunduslikud väited ka tegelikult paika peavad. Seda tehakse täiesti uute analüüside pinnalt, mitte Fermi poolt rahastatud raportite baasil. Ei tundu olevat põhjendatud lasta Fermi Energia esindajaid üha uuesti ja uuesti volikogu hinnalist istungiaega kulutama, et tutvustada oma kallutatud analüüse.

Palume Viru-Nigula vallalt ka edaspidi kriitilist mõtlemist suhtlemisel Fermi Energia OÜ müügiesindajatega, tasakaalustatud arutelusid ka tuumaenergeetika riskide osas (kutsudes osalema erapooletuid valdkondlikke eksperte) ning mitte toetada Fermi Energia OÜ ettepanekut jõuda tuumaenergia kasutusele võtmise osas riiklikule selgusele ennaktempos kiirustades. 

Pöördumise saatis Viru-Nigula vallavalitsusele 7. veebruaril MTÜ Eesti Roheline Liikumine.
Foto: rawpixel.com/Freepik.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda saatis Eesti Rohelise Liikumise eestvedamisel välja avaliku pöördumise Keskkonnaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile, et fossiilset gaasi ja tuumaenergiat ei käsitletaks EL taksonoomias roheliste investeeringutena. Eesti peab esitama oma seisukoha Euroopa Liidu Komisjonile järgmisel nädalal.

Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu taksonoomia delegeeritud määruse mustandis liigitanud tuumaenergia ning fossiilse gaasi rohelisteks investeeringuteks, mis pole kooskõlas teaduspõhiste soovitustega. Fossiilne gaas ja tuumaenergia ei ole rohelised investeeringud ning säärane liigitamine tekitab keskkonnale ning sotsiaalmajanduslikule olukorrale pöördumatut kahju ning takistab kriitilise tähtsusega kliimaeesmärkide saavutamist.

Praegu on liikmesriikidel võimalus anda sisendit antud taksonoomia delegeeritud määruse kohta. Soovime, et mitme teise riigi eeskujul võtaks ka Eesti riik selge seisukoha tuumaenergia ning fossiilse gaasi taksonoomiasse lisamise vastu.

Taksonoomia eesmärk on luua ühised kestliku rahastuse reeglid kõigile liikmesriikidele. Taksonoomia põhimõte on hinnata investeeringuid vastavalt sellele, kas need kahjustavad oluliselt mõnda kuuest määratud valdkonnast, sealhulgas elurikkuse kaitse ja saastatuse/reostuse ennetamine. Kestliku rahastuse tehniliste ekspertide grupi (TEG) seatud CO2 maksimumlävendite tõttu ei kvalifitseeruks ükski fossiilne kütus (sh fossiilne gaas) roheliste investeeringute nimekirja. Nende soovituste kohaselt tuleks rohetaksonoomiast välja jätta ka tuumaenergia, sest see kahjustab oluliselt mitut taksonoomia valdkonda. Grupi soovituste ignoreerimine Euroopa Komisjoni poolt nõrgestab kestliku rahastuse põhimõtete teaduspõhisust ning näitab, kui tugev mõju on fossiilkütuste ja tuumaenergia lobil Euroopa Komisjonis.

Kuigi tihti esitletakse fossiilset gaasi kui kliimasõbralikumat fossiilkütust, on fossiilne gaas metaanilekete tõttu kliimale väga kahjulik – piisab vaid 3.2 % metaani lekkimisest gaasitaristust, et fossiilse gaasi mõju keskkonnale oleks võrreldav kivisöe omaga. EL kliimaeesmärkide ja Pariisi kliimaleppe eesmärkide täitmiseks on oluline vähendada kõikide fossiilkütuste, sh fossiilse gaasi nõudlust. 2020. a. Climacti uuringu kõigi stsenaariumite kohaselt peaks 55% heitmete vähendamise eesmärgi saavutamiseks gaasi nõudlus vähenema aastaks 2030 vähemalt poole võrra. javascript:”;

Tuumaenergiat ei saa liigitada roheliseks investeeringuks, kuna selle tootmisahelal on märgatavad keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud alates kaevandamisest kuni radioaktiivsete jäätmeteni. Tuumaenergia hind – mille maksab kinni tarbija – on vähemalt kaks korda kõrgem tuule- ja päikeseenergiast.

Fossiilkütustel põhinevate investeeringute (sh fossiilne gaas) klassifitseerimine roheliseks seab kahtluse alla Euroopa roheleppe usaldusväärsuse rahvusvaheliselt ning töötab vastu taksonoomia eesmärgile vältida rohepesu. Taksonoomia puhul on kriitilise tähtsusega selle rahvusvaheline roll: ambitsioonikal taksonoomial on potentsiaal saada üleilmseks teetähiseks kestlike rahavoogude suunamisel. Võttes arvesse, et taksonoomialaadsete süsteemide loomist plaanitakse mitmel pool mujalgi, on EL huvides seada investoritele võimalikult ambitsioonikas standard.

Juhul, kui EL oma taksonoomia kriteeriumid langetab, riskib ta ohuga kaotada oma juhtrolli kliimaliidrina maailmas ning hoogustada mittesäästlikke investeeringud mujalgi, millele juba viitavad Lõuna-Korea ja Venemaa taksonoomiate loomise esimesed sammud.Eesti riik peab Euroopa tasandil seisma hea oma järgnevate põlvkondade elamisväärse tuleviku eest ning eelistama teaduspõhisust poliitilistele kompromissidele. Euroopa Liidu taksonoomias tuumaenergia ja fossiilse gaasi roheliseks liigitamisel on pöördumatud tagajärjed, kuna see soodustaks ökoloogiliste murdepunktide ületamist, millega kaasnevad tagasisideahelad seavad inimkonna ja kogu eluslooduse kestmise ohtu. Soovitame selles suunas mitte liikuda.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmeteks on 11 keskkonnaühendust: Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Ornitoloogiaühing, Stockholm Environment Institute, Balti Keskkonnafoorum, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Keskkonnakaitse Ühing Sorex, MTÜ Nõmme Tee Selts ja Läänerannik.

Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehe Roheportaalis.

Foto: Eero Vabamägi.

30. novembri õhtul kell 16-18 võõrustab Eesti Roheline Liikumine rahvusvahelisi ja kohalikke tuumaenergeetika eksperte. Otsime selgust küsimusele, kas täna alles disainifaasis olevad väikesed tuumajaamad (VMR) võivad olla tulevikus Eesti möödapääsmatu vajadus, või on tegemist tähelepanu kõrvale juhtiva eksitusega? Kavas on mõned ettekanded ning paneel-arutelu.

Esialgne programm:

• VMRide rahastamise väljavaated – M.V. Ramana, University of British Columbia

• Tuumaenergeetika ja kliimamuutused – Paul Dorfman, Nuclear Consulting Group

• Arenenum ei ole alati parem – Edwin Lyman, Union of Concerned Scientists

• Riikliku tuumaenergeetika töörühma ülevaade – Reelika Runnel, Keskkonnaministeerium

• Peegeldused ja arutelu panelistidega – Reelika Runnel, Marek Strandberg (Postimees), Henri Ormus (Fermi Energia), Paul Dorfman (Nuclear Consulting Group)

Konverents toimub inglise keeles ja seda kantakse üle Eesti Rohelise Liikumise Facebooki lehe vahendusel.

Ürituse lingi leiad siit.

Lisainfo:
Madis Vasser
madis@roheline.ee

“Tuuma Energia” on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis head vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaani (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks.

“Tuuma Energia” autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada, sest tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Baltica promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad. 

Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur on puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole siis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia.“ Kes maksab, tellib ka muusika. 

Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokkupandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänaseni regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatuks kõrvapilguks. 

Ebaühtlane sisu 

Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega ilmestabki raamatut PR tootena. 

Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnanguid „õigele“ ja „valele,“ nagu „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8) või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvad“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda. 

„Tuuma energia“ struktuur on hüplik ja läbimõtlemata ning on tunda, et erinevad inimesed on kirjutanud erinevaid peatükke, mis on pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas on näiteks reaktorifüüsika osa igati professionaalne ja hästi kirjutatud. 

Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide 2011. aastal T.B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud.“[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaks lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumenergia.[2] 

Aatom kliimapäästjana? 

Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste proleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märgida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, on ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis. 

Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146-147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud.“ Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonnatervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisuse nõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille kohaselt on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk. 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, nt pöördvõrdeline? 

Uraani kaevandamise osa kokkuvõtliku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ jäetakse kogu probleemidepundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle pool miljonit tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Maaki ümbertöötlevad tehased tekitavad tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke lisaks. 

Ilustatud ohutus 

Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemal on omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt ülevaatest tuumaohutusega tegelevatest asutustest ja nende tegevusjuhistest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleks olnud hädavajalik. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjude spektrit, näiteks kaasnev põllumaade saastumine (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks avalduda kaugemal tuumajaama ümber olevat aeda. 

Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimise kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. See ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tekkida standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamisse, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomika osa jutus käsitlemata.  

„Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui “pideva elektri” allikast (võrrelduna tuulepargiga, mis tuulevakuse korral elektri ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal mõne nädala (lk. 58). Energianäljas tarbija jaoks võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli erinevate probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2. Raamatut „Tuuma energia“ oleks hea lugeda koos mõne tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ manatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada sama, Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergei Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu.“ Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsest ja varjatud doteerimisest riikide poolt või võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.

[1] https://www.nrdc.org/sites/default/files/tcochran_110412.pdf

[2] https://www.nrdc.org/sites/default/files/nuc_10062201a.pdf

Arvustuse autor: Peep Mardiste.

Tuumajaam vajab kasumi teenimiseks elektri hinda, mis on kolm korda kõrgem kui Eesti viimaste aastate keskmine börsihind. Tuumajaam saaks valmis kõige varem 2040. aastatel, kuid selleks ajaks on tuul, päike ja nendega seotud salvestustehnoloogiad energiapöörde juba lahendanud, kirjutab Georg Rute.

Eestis on pead tõstnud häälekas tuumaenergia lobi, mis kasutab eksitavaid argumente nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning hädavajalik alternatiiv põlevikivijaamade asendamiseks. Ka mina olin kümmekond aastat tagasi tuumaentusiast, kuid mulle sai kiiresti selgeks, et tuumaenergial ei ole perspektiivi, sest see on kõige kallim energia tootmise viis.

Eestis levivatega üsna sarnaseid valeväiteid kasutas Ameerika tuumalobi 1990. aastatel. Kalli hinna ja avaliku vastuseisu tõttu ei ehitatud Ameerikas toona enam uusi tuumajaamasid. Sealne tuumalobi reageeris olukorrale jutuga, nagu oleks uus modulaarne tuumajaam odav ning ainus alternatiiv fossiilsetele jaamadele. Ameerika poliitikud jäid seda juttu lõpuks uskuma, mis kulmineerus 2005. aastal president George W Bushi alla kirjutatud tuumaenergiat toetava aktiga.

USA valitsus asus toetama tuumajaamade ehitamist läbi laenugarantiide, maksude vähendamise, garanteeritud kõrgema elektri müügihinna ning võimalike ülekulude otsese kompenseerimisega.

Mitmekülgsete subsiidiumite abil alustati USA-s kahe Westinghouse AP1000 jaama ehitamisega. Westinghouse väitis, et jaam on modulaarne ehk tehases eelnevalt valmis tehtav ning kohapeal odavalt kokku pandav. Mõlemad jaamad pidid saama valmis aastaks 2016.

Peatselt tekkisid aga hilinemised ja suurenenud kulud. Vogtle tuumajaam pidi maksma 12 miljardit dollarit. Praegune hind on 26 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Summeri tuumajaama hind paisus kümne miljardi dollari pealt 23 miljardile dollarile, kuid jaama ehitamine jäeti pooleli pärast seda, kui üheksa miljardit dollarit juba kulutatud oli. Westinghouse läks aga pankrotti, sest ei suutnud kahe jaama suurenenud kulusid katta.

Tuumajaama hinna ja ehitusaja osas ei tasu uskuda müügimeeste või heas usus tegutsevate füüsikute paberi peal tehtud arvutusi, vaid tuleb vaadata kogemust hetkel ehitatavate jaamadega.

Põhja-Ameerikas ja Euroopa Liidu riikides on viimase kahekümne aasta jooksul alustatud lisaks eelnevale kahele juba mainitud jaamale veel ainult kolme jaama ehitamisega. Need ainsad viis jaama on keskmiselt osutunud kolm korda kallimaks kui kavandatud ning võtnud kolm korda kauem aega.

Soome Olkiluoto tuumajaama juures alustati uue reaktori ehitust 2005. aastal. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ning saama valmis 2009. aastaks. Praegune hind on 11 miljardit ning jaam ei ole veel valmis. Suurenenud kulud on osaliselt katnud Prantsuse riigile kuuluv energiafirma ning kahe miljardi ulatuses otseselt maksumaksja.

Prantsusmaal alustati aastal 2007 olemasoleva Flamanville tuumajaama juures uue reaktori ehitust. Uus reaktor pidi maksma kolm miljardit eurot ja saama valmis 2012. Praeguseks on kulutatud juba 19 miljardit ning jaam pole endiselt valmis. Suurenenud kulud on katnud Prantsuse riiklik energiafirma.

Suurbritannia Hinkley tuumajaama ennustatav hind on 22 miljardit naela ning jaama valmimine on juba kahe aasta võrra edasi lükatud aastale 2025. Hinkley on saanud UK valitsuse poolt 35 aastaks garanteeritud elektri müügihinna 92,50 naela megavatt-tunni kohta, mis on umbes kaks ja pool korda kallim kui viimase kahe aasta keskmine elektri hind Eestis.

Eesti tuumalobi väidab, et eelnevad näited Eesti vaates ei kehti, kuna meie võimalik tehnoloogia oleks modulaarne ehk masstoodetav. Tuletan meelde, et ka ülalviidatud USA jaamades kasutatav Westinghouse AP1000 tehnoloogia pidi samuti olema modulaarne ja masstoodetav.”Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?”

Usaldust vähendab seegi, et praegune tuumalobi pooldab tehnoloogiat (SMR), mida ei ole rakendatud mitte üheski Põhja-Ameerika või Euroopa Liidu riigis. Teoreetiline võit modulaarsusest ehk masstootmisest ei kehti esimestele eksemplaridele, vaid kasu tuleb alles siis, kui tootmisprotsess on küps ning õppekõver on läbitud. Kas tõesti tahetakse Eestist teha katselabor läbiproovimata tehnoloogiale?

Traditsioonilisi tuumajaamu oskavad tänapäeval ehitada ainult Hiina ja Vene firmad. On kaheldav, et meile oleks poliitiliselt vastuvõetav osta tuumajaam Hiinast või Venemaalt. Lisaks, Eesti elektrisüsteemi jaoks oleks need üle 1000-megavatised jaamad liiga suured. Praegu on Baltikumis kõige suuremateks üksusteks 700-megavatised merekaablid.

Suur tuumajaam tõstaks oluliselt elektrisüsteemi tasakaalustamise kulu, sest süsteem peaks siis tulema toime 1000 megavati ootamatu välja lülitumisega. Igatahes oleks tegu Euroopas esimese taolise jaamaga ning uut tüüpi jaama ehitamine on kallis.

Lisaks tuumajaama enda kallile hinnale peaks Eesti kodanik kinni maksma kogu tuumajaama ehitamiseks ja käimashoidmiseks vaja mineva taustsüsteemi loomise. Tarvis oleks tuumaministeeriumit, tuumaregulaatorit, sadu tuumateadmisega töötajaid ja tuumajäätmete töötlemise võimekust. Viimast ei ole kusjuures veel kusagil maailmas ära lahendatud. Need võimekused peaks Eestis looma nullist, mis tõstaks tuumaenergia hinda ühiskonna jaoks veelgi.

Tuumaenergia eestkõnelejate teine valeväide on, et see on ainuvõimalik lahendus toetamaks süsinikuvabale energiasüsteemile üleminekut. Tegelikult ei ole tuumaenergia võimeline Eestis oluliselt süsiniku heitmeid vähendama, kuna jaam ei saaks õigeks ajaks valmis.

Isegi kui tuumajaama osas tuleks valitsuse kinnitus aastal 2022, saaks see kõige varem valmis aastaks 2044. Enne ehitamist oleks tarvis luua vajalikud ministeeriumid ja regulaatorid. Inimeste välja õpetamine võtaks vähemalt kolm aastat.

Seejärel oleks tuumajaam tarvis keskkonna ja turvalisuse osas litsentseerida, mis võtab hinnanguliselt aega kuus aastat. Alles siis saaks alustada ehitamisega.

Viimaste tuumajaamade ehitamine on kestnud keskmiselt kolmteist aastat. Tuumajaama valmimise ajaks on Eesti energeetika väljakutse juba lahendatud läbi päikese, tuule ja nendega seotud salvestuse lahenduste.

Läänemerel on väga head tingimused tuulest elektri tootmiseks ning meretuul suudaks meie elektritarbimise mitmekordselt katta. Päikesepaneelid toodavad meil märtsist novembrini edukalt elektrit.

Lisaks tuulele ja päikesele on tarvis energia salvestusvõimekust, et katta puhta energiaga tuulevaiksed ja pimedad tunnid. Nende paari talvise nädala jaoks aastas, millal tuult üldse ei puhu, peaks olema reservis mõni gaasijaam või juba olemasolev biomassijaam.

Tuumajaam seevastu ei sobi reservi, sest seda ei saa välja lülitada. Tuumajaam toodaks suure osa aastast, kui elektri hind tänu tuulele ja päikesele madal on, otseselt kahjumit.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tuumaenergia on Eesti kontekstis kordades liiga kallis ning selle rakendamisele fossiilkütuste asendajana kuluks lootusetult palju aega. Eesti maksumaksja ei peaks raiskama raha tuumaenergia arendamisele. Loodan, et tuumalobil ei õnnestu veenda Eesti poliitikuid kordama ameeriklaste möödunud sajandi vigu ega lollitada avalikkust lihtsate lahenduste võimalikkusest.

Georg Rute on ettevõtja energeetika valdkonnas ning tegi tuumaenergia teemal magistritöö Imperial College’is Londonis aastal 2014. Rute on töötanud Eleringi digitaliseerimise valdkonna arendusjuhina.

Artikkel on avaldatud Eesti Rahvusringhäälingu uudiste portaalis.

Kasutatud pildi autor: Georg Rute (erakogu).

Möödunud nädalal Riigikogus toimunud majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungilt tuumaenergeetika teemadel jäi kõlama, et tegemist on perspektiivitu valdkonnaga, mida peaks riiklikult kindlasti rahastama.

Veel kolm aastat tagasi oleks lause “Ehitame Eestisse tuumajaama” saanud sõbraliku naerupahvaka osaliseks. Igale vähegi teemaga kursis olevale inimesele oli selge, et Eesti on sellise tehnoloogia jaoks liiga väike, see on olemasolevate alternatiividega võrreldes liiga kallis ning välismaa lähimineviku katastroofilisi kogemusi meenutades äärmiselt riskantne. Kõik need faktid kehtivad muidugi ka täna, kuid ometi leidsid Riigikogu saadikud end 3. augustil tõsimeeli arutamas korraga lausa kahte temaatilist rahvaalgatust. javascript:”;

Erakond Eestimaa Rohelised esitas algatuse “Eesti ei ole tuumapolügoon”, mille sisuks oli kutsuda rahvasaadikuid üles lõpetama tuumaenergia-alase tegevuse rahastamine ja läbiviimine Eestis. Jälgides avalikku arutelu, suunatud sisuturunduse järsku kasvu viimastel aastatel või ministeeriumitega kohtuvate usinate lobistide registrit, on selge, et avaliku raha ust kangutatakse kohaliku tuumatööstuse poolt juba vägisi lahti, et jalg vahele saada.

Istungi teine arutelu alune rahvaalgatus oli aktiivse kodaniku Lemmit Kaplinski poolt eestveetud ning oluliselt madalama poolehoidjate arvuga “Puhas elekter aastaks 2035”, mis pöörvõrdeliselt soovis just tuumategevuse riikliku rahastamine hüppelist kasvu.

Tulevikuenergia, mis võeti kasutusele 80 aastat tagasi

Tuumaenergeetika pooldajate nimel tegi ettekande füüsik Andi Hektor, kes maalis kuulajatele põgusa ja ilustatud pildi tuumafüüsika üldisest ajaloost ja võimalikest põnevatest tulevikutrendidest. Väljaspoole füüsikareegleid jäävates aspektides leidus aga mõningaid möödapanekuid – olgu selleks siis Soome Roheliste erakonna ekslik sildistamine tuumaenergeetika pooldajateks, elektritarbimise paratamatu mitmekordse kasvu kuulutamine või mõningate vaid paberil eksisteerivate tuumatehnoloogiate reklaamtekstide segiajamine reaalsusega.

Tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab tuumaenergeetikas tekkinud kahju ühiskond ja elektritarbija.

Oma ettekande ehk kõige väärtuslikumas mõttekäigus iseloomustas Hektor väga tabavalt tuumaenergia propageerijate mõttemaailma, nimetades tuumaenergia arendamise peamise probleemina kommunikatsiooni, mitte tehnoloogilisi või majanduslikke küsimusi.

Hektori hämmastaval aus sissevaade kirjeldab väga hästi tuumaenergia sektoris toimuvat, kus arendajad võtavad oma kasumi ja tehnoloogiliste või majanduslike probleemide ilmnedes kannab kahju ühiskond ja elektritarbija. Fukushimas plahvatanud reaktori koristustööde hinnanguline ülemine ots on 660 miljardit dollarit, arvestamata juurde pikaajalist kahju tervele piirkonnale. Ühendkuningriik sõlmis seal Hinkley Point C tuumajaama ehitava Prantsuse firmaga EDF lepingu, mille järgi on Briti tarbijad tulevikus tuumaelektri eest kohustatud maksma hinda, mis on tänasest elektri turuhinnast kaks korda kõrgem. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid ise katta vaid 52% jaama hilisema dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest. javascript:”;

Andi Hektorit parafraseerides pole tõesti majanduslikku probleemi, tuumafirma vaates. Jääbki peamine murelaps – kommunikatsioon ehk oskus tuumajaam kui väidetavalt ohutu ja odav lahendus elanikele maha müüa.

Eksperimentaalse tuumaenergeetika vastaste ehk selle küsimuse puhul siiski ka tehnoloogilist, majanduslikku ning elukeskkonda puudutavaid tõsiseid probleeme mõistva rahvaalgatuse nimel võttis Riigikogu komisjonide istungil sõna siinkirjutaja, esindades algatuse 1384 allkirjastanut ning keskkonnaühendust Eesti Roheline Liikumine. Saadikutele sai meelde tuletatud, et küsimusega “Kas Eesti vajab tuumajaama?” käib alati kaasas ka küsimus kaasnevatest riskidest, avaliku sektori suurtest kulutustest ja maailmas seni lahendamata tuumajäätmete probleemist.

Toonitasime, et maailmas on üha rohkem fookuses energiasääst, mitte ohjeldamatu raiskamise kasv. Nentisime, et Eesti on osa ühisest suurest energiaturust, mitte üksik saareke. Lisasime, et energia salvestamise võimekus kasvab iga päevaga. Ainuüksi juba nende teadmiste valguses on küsitav, kas Eesti ühiskond üldse põhimõtteliselt tahab vaadata tuumaenergeetika poole. Ja kui tahabki, ega pole meile reklaamitud olematut õhulossi?

Kohalik tuumadebatt on täna kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks.

Oluline on mõista, et täna on kohalik tuumadebatt kitsalt ühe väikefirma suunatud info-operatsioon Eesti riigi vastu, et püüda avada avaliku raha laekaid oma kuluka äriidee soodustamiseks. Ei ole üllatav, et Riigikogu arutelu hommikul saatis OÜ Fermi Energia, kelle nime pole mainitud kummaski rahvaalgatuses, komisjoni liikmetele omapoolsed vastuväited tuumaenergias kahtlevate kodanike pöördumisele, nimetades neid alusetuks. Demokraatliku riigi kontekstis on selline debati vaigistamise püüd erasektori poolt juba enne arutelu algust küllaltki problemaatiline. Soovitakse luua õhustikku, kus tuumajaama küsimustes tohiksid sõna võtta justkui ainult selle sama jaama müügimehed. javascript:”;

Samas on arusaadav, miks tuumajaama maaletoojad ärevust tunnevad. Põhjuseks on väikeste tuumajaamade võrkturundajate hirm, et nende äriidee võimaluse aken võib sulguda juba käesoleva kümnendi jooksul, mil taastuvenergia laialdasem levik ning üha paindlikum elektrivõrk ei näe mingit loogilist kohta tuumajaama jaoks. Seega püütakse saada riigi rahakoti raudade vahele juba täna, et tulevikus üha kasvavaid toetusi tuumajaama planeerimisel, ehitamisel, opereerimisel ja hilisemal jäätmekäitusel kergem põhjendada oleks.

Pole juhus, et Fermi Energia lubas Rootsi energiafirmalt Vattenfall väikese osaluse müügist teenitud miljon eurot kulutada peaasjalikult teavitusele, koolitusprogrammidele ja ekskursioonidele tuumajaamadesse. Nii näeme ilmselt edaspidigi sisutühjasid ja tihti vastuolulisi hüüdlauseid, mida juba täna avalikus tuumapropagandas tihti kuuleb: “tegemist on tulevikutehnoloogiaga, mis on kusagil juba ammu olemas” või “tuumaenergia on ohutu ja odav, sest ohtlike protsesside kontrollimiseks kulutatakse väga palju raha”.

Miks me ei õpi teiste vigadest?

Rahvasaadikud ise jäid kogu sessiooni vältel aga pigem skeptiliseks. Kristen Michal rõhutas, et tuumajaam ei pruugi olla lahendus, mida Eesti otsib. Kuid vajame täiendavaid teadmisi enne selge otsuse tegemist. Marily Jaska Keskkonnaministeeriumist kinnitas, et hiljuti tööd alustanud riikliku tuumakomisjoni peamine roll on teha tõeliselt erapooletu kaardistus olukorrast ja võimalustest. Hetkel tegutseb töögrupp ilma eraldi eelarveta, ehk siis otseselt ministeeriumi teiste oluliste tegevuste arvelt.

Ainuüksi Euroopa Liidus soovivad kaks kolmandikku liikmesriikidest olla tulevikus tuumavabad, nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused.

Mario Kadastik Haridus- ja Teadusministeeriumist meenutas, et aastakümneid tagasi jõuti Eestis koostada juba kaks temaatilist õppekava kõrgkoolidele, aga need plaanid lõpetas Jaapanis Fukushimas toimunud tuumakatastroof ning edaspidi pole plaanis alustada tuumaenergia teemalist õpet ilma väga selge poliitilise otsuseta. Jaanus Uiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist selgitas, et tuumajaama küsimus on kauge tuleviku teema ja täna peab riik tegelema eelkõige n-ö kahetsusvabade investeeringutega, milleks on taastuvenergia lahendused. javascript:”;

Mõned saadikud olid tuumaenergia osas tugevalt kahtleval seisukohal, kuid toetasid siiski selleteemalise hariduse investeeringuid. Virtuaalses arutelus kuuldus ka tõdemus, et süsteemid ja inimesed pole kunagi täiesti veakindlad – kuidas tagada tulevane tuumaohutus, kui ületamatuid väljakutseid tekitab isegi Terviseameti külmkapi temperatuuri hoidmine?

Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. Vaadates ainuüksi Euroopa Liidu sees ringi, näeme, et kaks kolmandikku liikmesriikidest soovivad olla tulevikus tuumavabad. Nende seas ka riigid, kellel on antud valdkonnas pikaajalised põhjalikud kogemused. Meenutada tasub ka seda, et täna Fermi Energia ridades väga ühepoolset ja kallutatud infot levitavatest inimestest nii mitmedki on tegelikult Eesti maksumaksja rahade eest kümmekond aastat tagasi Rootsis tuumaenergeetikat õppimas käinud.

Kui Riigikogu liikmed ei soovi siiski aktsepteerida maailma spetsialistide seas juba laialt levinud teadmisi tuumaenergeetika perspektiivitusest ega loobu sellesuunalise uurimise rahastamisest Eestis, siis vähemalt olgu järgmistel usinatel õppuritel selge kohustus: sel teemal kommunikeerides tuleb ära teha ikka terve rehkendus, mitte ainult enda ärihuvidele sobiv pool.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes 12.08.2021.

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. 

„Aidakem loojaid!” hüüatas ärritunud lugejakiri vastuseks ühele minu hiljutisele artiklile, mis kritiseeris kohaliku tuumatööstuse järjekordset sisuturunduslikku desinformatsioonikampaaniat. Kuigi tegemist ei olnud minu üleskutsega jumalateotusele, on taoline ristirüütellik kaitserefleks kõrgtehnoloogiasektori suurkujude ja nende tõotatava taevariigi ümber levinud nähtus. Olukorrale ei aita kaasa ka multimiljardär Elon Musk, kelle ametinimi on kevadest „tehnokuningas”. Juba keskajal oli teada, et kuningate vääramatu õigus tuleb otse jumala käest. 

Kõrgteoloogia

Mis siin salata, kunagi olin minagi tõsine tehnoloogiaevangelist. Kriitilise kirjanduse lugemisega patustades sai minust aga ajapikku ketser. Need kiriklikud võrdlused võivad esmapilgul tunduda otsitud, kuid kõrgtehnoloogia usuhõngulised paralleelid ei ole jäänud märkamata ka teistele. Näiteks kirjutab Tartu Ülikooli religiooniuuringute doktorant Nele Dresen Postimehe teadusrubriigis, et meil ei ole lootust päris rohepöördeks, kuniks usume „tehnoloogiaprohvetite” loitsu, mille kohaselt on keskkonna päästmiseks vaja seda üha enam rahaks teha.

Bürokraatlikes kliimameetmetes on juba mõnda aega sisuliselt kasutusel „patukahetsus”, mida kutsutakse moodsamalt „süsiniku korvamiseks” (carbon offsetting). Usk iseenesest on kindlasti vajalik, aga nõustun aktivismist võõrutunud keskkonnakaitsja Paul Kingsnorthi mõtisklusega, et meie kultuuri keskmes peab olema midagi spirituaalset, mis on mõõtmatult kõrgem ja olulisem kui me ise ja meie tehnoloogilised mänguasjad – ehk siis loodus. 

Monotehnism

Tehnoloogiausu sagedaks väljenduseks on igasuguste konkureerivate narratiivide välistamine juba eos. Näiteks energeetikateemalistel aruteludel lükatakse tihti soojendusharjutusena laualt maha kõik mõtted, mis puudutavad kuidagigi suuremahulisi inimkäitumise muutusi, kuna neid peetakse „ebarealistlikeks”. Lahendused saavad olla ikka ainult tehnoloogilised, olgugi et enamasti neid veel reaalsuses ei eksisteeri. See on umbes sama, kui koroonapandeemia puhul oleks välistatud igasugune kontaktide vähendamine ja mindud lihtsalt desovahendiga inimesi süstima, nagu soovitas USA eelmine president Trump. 

Energeetikaküsimuste analoog praegu on rääkida tarbimise vähendamise asemel nt tõestamata ja ohtlikust tuumajaamatehnoloogiast – sisuturundustekstides kõlab kaunilt, aga mis on objektiivsed kõrvalmõjud? Eesti fosforiidikaevandamise küsimuses on Geoloogiateenistuse strateegia sama: kõigepealt rõhutatakse, et jätame emotsioonid ukse taha, ning seejärel kiidetakse rõõmsalt (ehk emotsiooniga) viimaseid tehnoloogilisi arenguid uurimisel ja puurimisel. Paduusklikku on keeruline veenda, et tema jumal on tegelikult vaid ilus 3D-kuju võtnud puuslik.

Enda üllatuseks olen leidnud tehnousklike seast ka võitluskaaslasi, kes muus vallas ajavad väga arukat asja. Näiteks Roger Hallam, kes arendab kliimakriisi lahendamiseks vägivallatu otsetegevuse strateegiaid, näeb riikide survestamises kaht põhilist eesmärki: süsinikuemissiooni kiire vähendamine ning laialdane teadus- ja arendustegevus riskantses ja algelises geoinseneeria valdkonnas. Ingliskeelses kultuuriruumis viimastel aastatel kliimamuutustest tingitud ühiskondliku kollapsi ja seda leevendada püüdva süvakohanemise populariseerija Jem Bendell arvab, et pooluste kohale kuidagi tehislike pilvede tekitamine võiks inimkonnale pisut lisaaega anda. Tõsi, tema piirdub ainult ühe konkreetse ja jätkuvalt mitteeksisteeriva tehnohäki kaalumisega.

Üks võimatu soovunelm on muidugi parem kui mitu, aga null oleks veel parem. Jah, kunagi ei saa täie kindlusega öelda, et tillukesed tuumajaamad või hiiglaslik tehiskliimatermostaat oleks ilmvõimatud, aga samavõrd väär on väita, et lihtsalt piisavalt kuluka ja pühendunud teadus- ja arendustegevuse palvuse tagajärjel on selline tehnoloogia sada protsenti võimalik ja sealjuures ka soovitav. 

Tehnokilplased

Väide, et iga probleem ei vajagi kõrgtehnoloogilist lahendust, võib ajada tehnousklikud püha viha täis. Seda võis täheldada näiteks mõni aeg tagasi populaarse sotsiaalmeedia grupi Keskkonnasäästjad jutulõimes, kus kodanikke püüti liigitada „keskkonnainimesteks” ja „tehnoloogiainimesteks”, kes müstiliselt kuidagi üksteisest aru ei saa. Kuid nagu kommentaarides kiirelt selgus, ei ole sellist erisust tegelikult võimalik teha, kuna „keskkonnainimeste” tehnoloogiakriitika pärineb „tehnoloogiainimeste” endi sulest. Võtmetekstide autoriteks on teiste hulgas doktorikraadiga insenerid, tehnoloogid ja füüsikud. Ehk oleme kõik tehnoloogiainimesed, kuid mõned meist on rohkem tehnoloogiafirmade sisuturunduse dogmade küüsis kui teised.

Küll aga kasvas sellest arutelust välja uus diskussioon: kuidas nimetada inimest, kes lahendab probleeme tarbetult kõrgtehnoloogiliselt? Sõelale jäi „tehnokilplane” ehk „kiiplane” (mitte ajada segi kiibistamisvandenõudega). Taustaks: Kreutzwaldi sulest pärit „kilplane” tähendab rahvakeeli rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja. Kiiplased eelistavad üldjuhul lahendada igat masti ja mõõtu, sageli lihtsaid või pseudoprobleeme kas nutiseadmete, asjade interneti, tehisintellekti või tehnoloogiaga, mida ei ole olemas. 

Tehnomull

Sel kevadel kolmandat korda Eesti Rohelise Liikumise juhatusse kandideerides märkisin oma kõige südamelähedasemaks mureks inimeste vankumatu usu mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. Selle usu murdmine on ilmselt lõputu ülesanne. 

Mulle annavad jõudu tehnokuningate alastiolekut aduvad kolleegid, kes pärast järjekordset riiklikku kaasamisüritust jagavad, kuidas mõnest utoopilisest arengudokumendist sai jälle veidikenegi õhku välja lastud. Eksisteerib isegi „tehnoloogiliste tühisõnade bingo”, kus figureerivad sellised väljendid nagu „läbimurre”, „tootlikkuse kasv” ja „teadusmahukus”. Mängige seda alati, kui mõni ametnik üritab teile keeruliselt kõlavaid mittevastuseid anda. Võib-olla jõuame nii ühel hetkel punkti, kus riiklikeks sihtideks on hoopis ühiskondlik läbimurre, õnnelikkuse kasv ja tarkusmahukus. 

Selleks ei pruugi meil olla enam vaja nüüdseid tehnokuningaid, kellega võib minna nagu moodsa aja monarhidega ikka: kord aastas esitavad nad meedias ilusa kõne ja ülejäänud aeg arutatakse, miks peaks ühiskond neid ülal pidama. Sest nagu tõdes tehnoloogiafilosoof Ivan Illich juba ligi pool sajandit tagasi: „Kogu majanduse organiseerimine üha „parema” elu saavutamiseks on osutunud suurimaks vaenlaseks heale elule.”[1]

[1] Illich, I. 1973. Tools for Convivality.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige ja tehnoloogiainimene.

Artikkel avaldati Müürilehes.