Skip to main content

Väänatud sõnad ja faktid Eestis algavas tuumadebatis

Hiljuti kinnitas keskkonnaminister riikliku tuumaenergia töörühma koosseisu, kuhu kuuluvad peamiselt spetsiifilise tuumaenergeetika taustata ametnikud. Tekib kahtlus, kas nii on võimalik pädevalt analüüsida tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusi Eestis, arutleb värskelt Postimehes avaldatud artiklis Madis Vasser.

Olukorda üritab osavalt ära kasutada aga kohalik tuumamonopol Fermi Energia, serveerides ametnikele ja poliitikutele äriprojektile sobivas kastmes informatsiooni eksitavate otsekirjadega ja Äripäeva sisuturunduse abil. Kuna Eesti tuumaunistus oleks võimalik vaid maksumaksjate avaliku raha arvelt, on Fermi võtnud fookusesse värske ELi taksonoomia tarbeks koostatud Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) vaheraporti, mis justkui lubaks tuumaenergia tootmist riiklikult heldelt toetada kui rohelist ja jätkusuutlikku tegevust. Tegelikult pole selles muidugi midagi rohelist ega jätkusuutlikku.

Selles uuringus analüüsiti ka, kas radioaktiivsete materjalide käitlus ja lõppladustamine täidaks ELi laiahaardelist printsiipi «​do no significant harm» ehk «​ei kahjusta oluliselt», et kvalifitseeruda erinevatele keskkonnatoetustele. Raporti põhijäreldustest leiabki tõlgituna lause: «​Hetkel valitseb laialdane teaduslik ja tehniline üksmeel, et kõrgaktiivsete pika poolestusajaga radioaktiivsete jäätmete ladustamist sügavates geoloogilistes lasundites peetakse tänapäevaste teadmiste kohaselt asjakohaseks ja ohutuks viisiks jäätmete eraldamisel biosfäärist väga pika aja jooksul.» Ehk raporti esialgne vaheversioon järeldab, et kui asja professionaalselt teha, siis on tehtav. Tähelepanuväärsel kombel on Fermi oma sisuturundusartiklis raporti tõlkest võtmesõna «hetkel» osavalt välja jätnud, jättes mulje, nagu oleks see hinnang igavesest ajast igavene. Kuid tegelikult on situatsioon veel muutumises, mitte kivisse raiutud. Võrdluseks – ÜRO kliimaläbirääkimise aruandeid ette valmistades vaidlevad riigid tuliselt kuude kaupa üksikute sõnade ja väljendite kasutamise või väljajätmise ümber, sest sellisel tasemel tuleb olla täpne, mitte vastavalt enda huvidele tsitaate moonutada.

Tuumajäätmete jaoks on täna vaid lootus nendega toime tulla

Pikaaegse kogemusega tuumaenergia lobitegevuse uurijad Austria keskkonnaühendusest Global2000 on kommenteerinud, et kuigi raport püüab näidata kasutatud tuumkütust kui tavapärast jäätmekäitlusprobleemi, on tegelik olukord selgelt keerulisem. Ilusaid sõnu varjutavad faktid, et kuigi esimesed tuumajaamad alustasid tegutsemist juba möödunud sajandi 50ndatel, ei eksisteeri maailmas jätkuvalt ühtegi toimivat kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmete lõppladestuspaika, veel vähem saab midagi öelda nende lahenduste pikaajalise ohutuse kohta. See näitab probleemi keerukust ja ühe täiendava aruande nii- või naasugune hinnang ei muuda tegelikkust – isegi jõukad tuumariigid USA, Saksamaa või Prantsusmaa pole suutnud oma sadu tuhandeid tonne tuumajäätmeid jätkuvalt ohutult lõpp-ladestada. Eesti entusiaste see ilmselt ei morjenda – hoolimata tõsiasjast, et Fermi plaanitava 1200-megavatist tuumajaama tehnoloogiat füüsilisel kujul isegi veel ei eksisteeri, arvestatakse sellega sisuturunduse kohaselt juba enesekindlalt «tugeva jõuna Eesti puhta energia portfellis». Tugev tundub siinkohal paraku olevat vaid enesepettus.

Soovmõtlemine ja selle allikad

Selline soovmõtlemisena näiv võib panna ka kaaskodanikke üllitama lauseid, nagu on öelnud Lemmit Kaplinski oma artiklis: «​Tuumajäätmed on vist üldse kõige kontrollitum jäätmeliik maailmas.» Ei saa välistada, et seegi arusaam pärineb pigem kallutatud sisuturundusest. Tuumajäätmeid majandavad ajutistes vaheladudes ikkagi tehnoloogiad ja inimesed, mis kahjuks ei ole jätkuvalt kumbki veakindlad. Kerge vaevaga võib leida suure hulga näiteid sellest, kuidas on esinenud erinevad «​võimatud» õnnetused tuumajäätmetega. Näiteks USA vahelao intsident, kus suure ajalise surve all ning tuumahariduseta keskastmejuht kuulis koosolekul juhiseid veidi valesti ja tulemusena sattus jäätmetünni orgaaniline kassiliiv, mille tagajärjel üks suur kapsel süttis – õnneks küll maa all, mitte transpordi käigus. Kiiritada sai siiski 22 inimest, hoidla suleti 35 kuuks ning lisaarve maksumaksjatele oli miljardi dollari ringis.

Prantsusmaa tuumajäätmete hoidlas puhkes töötajate hoiatustest hoolimata, kuid peadirektori sallitult leidis aset kaks aastat kestnud tulekahju, mis algas sellest, et palavates käikudes ladustati orgaanilist materjali. Uskumatuid tõrkeid tekib ka töötavates tuumajaamades, alles eelmise aasta lõpul oli häireolukord üle lahe Olkiluoto tuumajaamas. Hilisem uurimine leidis, et põhjuseks oli üks ventiil, mis korralikult ei sulgunud. Aga operaatorid ei olnud sellest algselt teadlikud, sest ventiili jälginud sensor mõõtis mitte otseselt klapi sulgumist, vaid vigase klapi liigutamiseks kulunud aega – kontrolliti küll tublisti, aga täiesti valet parameetrit! Kes julgeb üleolevalt kinnitada, et tuumajäätmete kontrollimisel ei tehta enam mitte kunagi ühtegi sellist lihtsat viga, kuigi nii saaks kõvasti raha või aega säästa?

Häkkerid ja muutuv kliima

Tehniliste ja inimlike apsakate kõrval ei saa ignoreerida fakti, et elame tormiliselt muutuvas maailmas. Hiljutistest uudistest on läbi käinud näiteks naftajuhtmete ning tuumarajatiste edukad häkkimised. Kaitseks füüsilise terrorismiohu eest on välja pakutud naeruväärselt primitiivseid lahendusi, olgu selleks siis aerofotodel tuumajaama territooriumi udustamine või rünnaku korral suitsukatte kasutamine. Tuumajaama operaatorile tagaks see kindlasti tööstuse enda kõnepruuki kasutades «​turvalise jalgalaskmise» (walk away safety), kuid riigil tuleks tegeleda kallite ja pikaajaliste tagajärgedega. JRC raportile avaldas hiljuti kommentaari väljaande Nuclear Intelligence Weekly veergudel ka Londoni ülikooli vanemteadur Paul Dorfman. Ta tõi välja, et uuring ignoreerib süvenevate kliimamuutuste mõju tuumajaamade turvalisele toimimisele näiteks rannikul: «​Tegemist on kohutava ja üsna uskumatu veaga, kui mõelda jätkusuutlikkusele.» Samas väljaandes kritiseeris raporti koostajaid ka Austria kliimaministeeriumi ametnik Andreas Molin, viidates JRC kaheldavale erapooletusele tuumaenergeetika küsimustes.

Blufi, kuniks õnnestub – aga kui ei õnnestu?

Eesti riik on tegelikult just praegu saamas oma esimesi valusaid triibulisi radioaktiivsete jäätmete lõppladestamisega – maha on vaja matta nõukogudeaegsed Paldiski õppereaktorid. Esimene riigihange näitas, et sellise peenraha eest nagu 7,6 miljonit eurot ei ole keegi nõus sellist tööd ette võtma. Seega lisati eelarvele veel üks miljon ning samas vähendati esimeses faasis nõutavaid tegevusi. Radioaktiivsete jäätmete likvideerimine on riigi jaoks sundolukord ning eraettevõtlus on sellest selgelt aru saanud. «​Puhta» tuumaenergeetika tagajärjel tekkinud tuumajäätmed on aga veelgi kangem kraam, mille matmine koos Paldiski vanametalliga maapinnalähedasse lõppladestuspaika on juriidiliselt ja ka kainemõistuslikult välistatud. Õnneks ei ole meil selliseid jäätmeid veel Eesti pinnal tekkinud ega peagi kunagi tekkima. Fermi reklaamib aga tuumajäätmekäitluse alternatiiviks sügavate kitsaste puuraukude meetodit. Nagu ikka, ei ole ka seda tehnoloogiat esiteks päriselt veel olemas ning teiseks ei luba selline lähenemine ka jäätmeid hiljem kuidagi kontrollida – puuraukudesse lastud kitsad ja õhukese seinaga jäätmekapslid betoneeritaks ja nende seisukorda poleks enam kunagi võimalik kontrollida. Soomes on juba aastakümneid rajamisel olev Onkalo tuumajäätmete lõppladestuskoht just seepärast ligi miljardieurose hinnalipikuga, et graniiti raiutakse piisavalt laiad käigud surmavalt kiirgavate jäätmete võimalikuks kontrolliks ka aastasadade pärast. Fermi reklaamitav «​tulevikutehnoloogia» lihtsalt kitsa ja sügava augu näol adekvaatset hilisemat järelevalvet ei võimalda. Kas nii, et pole kontrolli, pole probleemi?

Enne JRC raporti lõplikku vastuvõtmist töötavad selle läbi veel kaks ekspertkogu, kes seni pole veel sõna sekka öelnudki – kiirguskaitse ja jäätmekäitluse ekspertrühm ning tervise-, keskkonna- ja tekkivate keskkonnamõjude teaduskomitee. Levivad kuuldused, et neil ekspertidel on selle dokumendi puuduste kohta nii mõndagi kriitilist öelda. Võib aga olla kindel, et kui reaalsetele faktidele otsa vaadates osutub tuumaenergia jätkusuutmatuks energiatootmisviisiks, siis Fermi sisuturunduse kaudu avalikkus sellest ei kuule. Alustav riiklik tuumaenergia töörühm töötab loodetavasti informatsiooniga, mis tuleb sõltumatutest allikatest.

KAS NEMAD OTSUSTAVAD EESTISSE TUUMAJAAMA TULEKU?

Keskkonnaminister Tõnis Mölder kinnitas tuumaenergeetika töörühma koosseisu aprillikuus.
Töörühma esimees: keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt.
Esimehe asetäitja: sama ministeeriumi asekantsler Harry Liiv.
Töörühma koordinaator: ministeeriumi välissuhete osakonna nõunik kiirgusküsimustes Reelika Runnel.
Keskkonnaametist: kliima- ja kiirgusosakonna juhataja Ilmar Puskar.
Siseministeeriumist: kantsler Lauri Lugna, asendusliige Viola Murd pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler. Rahandusministeeriumist: regionaalvaldkonna asekantsler Kaia Sarnet, asendusliige Tiit Oidjärv, planeeringute osakonna juhataja asetäitja.
Justiitsministeeriumist: kantsler Tõnis Saar, asendusliige asekantsler Heddi Lutterus.
Haridus- ja teadusministeeriumist: kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand ning asendusliige teadusosakonna juhataja Katrin Pihor.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist: energeetika asekantsler Timo Tatar ja asendusliige energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga.
Kaitseministeeriumist: kantsler Kristjan Prikk ja asendusliige kaitsevalmiduse osakonna juhataja Marti Magnus.
Välisministeeriumist: kliima- ja energiapoliitika erivolitustega diplomaatiline esindaja Kaja Tael ja asendusliige Euroopa osakonna Põhja- ja Kesk-Euroopa ning regionaalse koostöö büroo lauaülem Andres Ideon.
Sotsiaalministeeriumist: kantsler Marika Priske ning asendusliige tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich.
Riigikantseleist: strateegiabüroo nõunik Triin Reisner.

Eesti vajab tasakaalukat arutelu tuumaenergeetika riskide üle

12. märtsil 2021 saatis tuumaenergia turundusega tegelev osaühing Fermi Energia mitmetele riiklikele institutsioonidele kirja, milles ettevõtte juht Kalev Kallemets seadis tugeva kahtluse alla sõltumatute energeetikasektori ekspertide kriitilisi arvamusi tuumaenergeetika kasutuselevõtu potentsiaali kohta Eestis.

Kuivõrd energeetika sotsiaal- ja keskkonnamõjude teema on Eesti Rohelise Liikumise üheks prioriteetseks tegevusvaldkonnaks, peame vajalikuks viidata Fermi Energia kirjas toodud eksitavatele väidetele. Antud teema vajab tasakaalukat ja põhjalikku avalikku arutelu, enne kui riik otsustab, kas siduda ennast jäädavalt tuumaenergiaga, mis tähendaks ühtlasi arvestatavaid avaliku sektori kulusid.

Tuumaenergia ökonoomika

Fermi Energia tõi oma kirjas näiteid Soome ja Rootsi finantsmudelitest, kuid kummaski riigis pole täna kasutusel Fermi poolt reklaamitud moodul-tuumajaamu. Moodlureaktoreid klassikaliste jaamadega võrrelda pole aga õige, kuna suurte jaamade opereerimisel tekib võimalik kasumlikkus just mastaabiefektist. Täna veel teoreetiliste moodulreaktorite puhul on majanduslikud numbrid vaid oletuslikud. Välja käidud optimistlikud hinnangud pärinevad väikeste tuumajaamade tehnoloogiat arendavate firmade esindajatelt, kes püüavad võimalikke esimesi tellijaid leida, samas kui eel-retsenseeritud sõltumatutest teadustöödest kumavad läbi pessimistlikumad arvutused [1].

Fermi Energia jaoks on “põhjendamatu teha lõplik reaktoritehnoloogia valik enne ehitusloa menetluse lõppu kogenud tuumaenergia regulaatori poolt.“ Kui valitsus on ennaktempos vastava pädevuse loonud, tähendab see ühelt poolt, et aastaid tuleks menetleda kõrge ohutasemega objekti, mille olulised parameetrid ei ole tegelikkuses teada. Teisalt aga ootab Fermi Energia vaid mõne eksperimentaalse tuumareaktori ehitusloa menetluse lõppu Põhja-Ameerikas, et alustada seejärel sama protsessi ka Eestis. Probleemid, mis võivad selguda näidisjaama reaalse ehitamise või käivitamise jooksul, saavad olema sellise ennaktempo tõttu probleemideks ka Eestis. On arvestatav võimalus, et Eestisse rajatakse kallis reaktor, mis ootamatute disainivigade tõttu päriselt tööle ei hakkagi. Kanadast on juba näiteid kahest MAPLE minireaktorist, mille ehitusprotsess arvukate vigade tõttu kunagi lõpuni ei jõudnudki [2].

Fermi Energia nimetab oma kirjas mitmed võimalikud “usutavad” reaktoritüübid. Samas on ettevõte oma lühikese tegusemisaja vältel jõudnud korduvalt usku erinevate konkreetsete tehnoloogiate osas ümber vaadata, reageerides rohkem avaliku arutelu toonile kui reaalsetele tehnoloogilistele arengutele. Algselt välja pakutud ning hiljem Fermi poolt avalikult välistatud mikroreaktorid ning neljanda generatsiooni sulasoolatehnoloogiad on viimastel kuudel taas tagasi Fermi kõnepruuki jõudnud. Selliste muutlike ja ilma pädevate selgitusteta arvamuste baasilt ei ole mõistlik teha riiklikke siduvaid otsuseid ja kaasnevaid kulutusi tuumaenergeetika küsimustes.

Energeetikasektori sõltumatuid eksperte ebapädevaks nimetav Fermi Energia ise märgib, et “Käesoleval hetkel ei ole Fermi Energiale teadaolevalt maailmas välja pakutud suuremastaapseid tuuleenergia salvestamise lahendusi, mis oleksid praktikas ellu viidavad aastaks 2035”. Kokku 180 GW salvestusvõimsusega pumphüdroenergiajaamad on juba täna maailmas laialdaselt levinud [3] ning üle 500 MW jagu salvestusmahtu ka Eestis juba rajamisel või plaanitud. Lisaks on Põhja-Euroopa ruumis suund suurte meretuuleparkide võrgu loomisele, mis tagaks energia kättesaadavuse ka siis, kui ühes konkreetses paigas piisav tuul paiguti puuduks, vähendades sellega ühtlasi energia salvestusvajadust. Seega näitab Fermi väide pigem kirja autorite sihilikku mõjutuskatset. Riiklikes tuumaenergeetika küsimustes oleks otstarbekas välistada Fermi Energia poolt tellitud või koostatud analüüsid, sest need ei pruugi olla läbinisti objektiivsed.

Fermi Energia kirjas on toodud väide “kõik tuumajaama dekomisjoneerimisega, kasutatud tuumkütuse ning jäätmete lõppladustamisega seotud kulud katab tuumajaama omanik”, kuid seda väidet on võimatu adekvaatselt hinnata, kuna seotud kulusid ei ole tegelikult selgelt numbriliselt välja toodud. Kui tuumaelekter peaks muutuma elektriturul konkurentsivõimetuks ja jaama omanik pankrotistuks, tuleks dekomisjoneerimisfondi vahendite nappuse korral kulud kanda maksumaksjatel.

Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa kogemused näitavad, et dekomisjoneerimise ning tuumkütuse vahe- ning lõppladustamise kulud ulatuvad miljarditesse eurodesse ning reeglina jääb tuumajaamade operaatorite endi poolt panustatud finantsvahenditest kordades liiga väheks, et radioaktiivsete tuumajäätmete probleemi hallata. Euroopa Liidu raporti hinnangu kohaselt suudavad tänased tuumajaamade operaatorid katta vaid 52% dekomisjoneerimise ja jäätmete haldamisega seotud kuludest [4].

Kulud riigile

Kuivõrd tuumaenergeetika regulatsioon on väga spetsiifiline ja keerukas, ei sobi selleks tänased erialase ettevalmistuseta MKMi ja KeMi töötajad, nagu soovitab Fermi Energia. Seega peaks arvestama vähemalt mitmekümne uue spetsialistiga eraldi osakonnas, et reguleerida vaid ühe erafirma tegemisi. Nagu Fermi Energia kirjast lähtub, on firma sisuliselt nimeliselt üles loetlenud ametnikud, kes sobiks tulevikus nende üle kontrolli teostama. Oma tegevuse üle tulevikus järelvalvet teostama hakkava struktuuri ja töötajate väljapakkumine viitab väärale arusaamale sõltumatust järelvalvest.

Lisaks ei ole Fermi kirjas mainitud tuumaenergeetika juurutamisega riigil lasuvaid rahvusvahelisi kohustusi, mis on aga välja toodud riiklikus memorandumis “Tuumaenergia kasutusele võtmise võimalused Eestis” [5]:

“Rahvusvaheliselt kasvab riigile ka surve liituda täiendavate konventsioonidega, sh tuumavastutuse konventsiooniga (Convention on Supplementary Compensation, CSC), millel on hetkel küll üsna vähe osapooli (19), kuid millega liitumise eestvedajaks on USA, kes sel teemal ka praegu Eestiga regulaarselt kohtuda soovib. Konventsiooniga liitudes on riik kohustatud liituma fondiga. Fond peab tagama püsivalt 300 000 miljoni Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühiku suuruse rahasumma olemasolu võimalike tuumaõnnetuste likvideerimiseks. Täpne summa, mille riik on kohustatud fondi tasuma, arvutatakse erinevate koefitsientide abil igale riigile eraldi tulenevalt tema territooriumil asuvate tuumarajatiste võimsusest. Poole ette nähtud summast on riik kohustatud fondi maksma 10 aasta jooksul konventsiooni ratifitseerimisest.”

Eestile väikereaktori sobivuse kaalumise protseduur

Fermi Energia väidab oma kirjas, et nt Soomes on tuumaenergia küsimus “konsensuslik”, kuigi vaid mõni lehekülg varem on ära toodud sellekohaste hiljutiste hääletuste tegelikud tulemused parlamendis, mis näitavad tuumaküsimuse suurt erimeelsust häälte jaotumises: vastavalt 107-92 ja 115-74. Fermi Energia lubab oma tegevuste käigus esitada “esmase jäätmekäitlusplaani”, kuid üldine napisõnaline visand radioaktiivsete tuumajäätmete küsimuse lahendamiseks ei saa olla aktsepteeritav. Ka eelviidatud riiklik memorandum sätestab: “Kasutatud tuumakütuse käitlemise lõpplahenduse peab esitama tuumaelektrijaama arendaja koos tegevusloa taotlusega.”

Avaliku toetuse osas viitab Fermi Energia ainult iseenda poolt tellitud uuringutele, mille tulemuste puhul võib väita, et täna ei ole avalikkus piisavalt selgelt informeeritud, mille kohta üldse küsimus on esitatud. Nagu mainitud, on Fermi Energia meedias oma sõnumeid pidevalt muutnud, hägustades termineid nagu tuumaenergia ja väikereaktor. Teiseks selgub Fermi tulemustes, et isegi väga optimistlike tuuma-lubaduste kontekstis on Eesti inimeste esimesteks eelistusteks päikse- (60%) ja tuuleenergia (57%) ning alles kolmandal kohal väikese moodulreaktori arendamine (38%) [6].

Oluline on ka ära märkida, et viie töötajaga osaühing Fermi Energia ise ei arenda ühtegi reaktoritehnoloogiat, vaid tegeleb nende hulgimüügiga. Lisaks puuduvad Fermi kirjas viited juba praegu tugevast ja üha kasvavast avalikust vastuseisust eksperimentaalsele tuumajaamale, mida on väljendanud nii Keskkonnaühenduste Koda [7] kui ka kohalikud kogukonnad nii Viru-Nigulas [8] kui Lüganusel [9], ning ka erakonnad ning tuhanded tavakodanikud [10]. Fermi Energia kiri ei kajasta ka nende endi küsitluse kohaseid aspekte, mida nähakse inimeste poolt kõige problemaatilisemana ja millel puudub hoolimata aastakümnete pikkustest uuringutest ammendav lahendus: tuumajäätmete hoiustamisega seonduv (65%) ja avariirisk (52%).

Täna on olemas juba tehnoloogiad, mis võimaldavad lahendada Eesti varustuskindluse küsimust odavamalt, puhtamalt ja keskkonnasõbralikumalt kui eksperimentaalne tuumajaam – ühiskondliku otsuse tegemiseks peavad laual olema kõik faktid, mitte ainult ühe ettevõtte reklaammaterjal. Eesti Roheline Liikumine on koostanud ülevaatliku info tuumaenergiaga kaasnevatest riskidest [11] ning koos mitmete teiste keskkonnaühendustega visioneerinud ka Eesti jaoks realistlikku energeetikavisiooni [12]. Põhilised märksõnad visioonis on tänaste lahenduste skaleerimine, energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja selle nutikas juhtimine.

Mõistliku ühiskondliku arutelu huvides peame vajalikuks juhtida tähelepanu ka tuumatööstuse poolt maailmas sageli kasutatud ning ka Eestis pead tõstva ohtliku narratiivi levikule, kus ainukesteks mõeldavateks valikuteks tuleviku energeetikas pakutakse vääralt tuumaenergiat või Vene gaasi. Selline sihilikult kallutatud teemapüstitus võib taandada avaliku debati sisuliste energeetikateemade pealt pelgalt sellele, kas keegi on “Venemaa mõjuagent”. Mitme teise riigi varasemad kogemused on seda kinnitanud ning kahetsusega tuleb tõdeda, et ka Fermi Energia on kaugenemas dialoogist ning minemas just sellise lõhestava retoorika teed [13].

Soovime Teile energiat tarkadeks otsusteks!
Madis Vasser, Ph.D.
Juhatuse liige
Eesti Roheline Liikumine


Viited:

[1] M. V. Ramana, “Small Modular and Advanced Nuclear Reactors: A Reality Check,” in IEEE Access, vol. 9, pp.
42090-42099, 2021, doi: 10.1109/ACCESS.2021.3064948.

[2] World Nuclear News, 2008. AECL halts development of MAPLE project.

[3] World Energy Council, 2020. Five steps to energy storage.

[4] European Commission, 2016. Nuclear Illustrative Programme presented under Article 40 of the Euratom Treaty for
the opinion of the European Economic and Social Committee, lk 35.

[5] Keskkonnaministeerium, 2020. Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis.

[6] Osaühing Fermi Energia, 2021. Toetus tuumajaama kaalumiseks püsib kõrge.

[7] Eesti Keskkonnaühenduste Koda, 2020. EKO avalik seisukoht: tuumajaama rajamisega kaasneksid
märkimisväärsed riskid

[8] Virumaa Teataja, 2020. Arutlus võimaliku tuumajaama rajamise üle kiskus viltu.

[9] Postimees, 2021. Sõna «tuumajaam» mõjub nagu härjale punane rätik.

[10] Rahvaalgatus.ee, 2021. Eesti ei ole tuumapolügoon.

[11] Eesti Roheline Liikumine, 2020. Ülevaade tuumaenergia riskidest.

[12] Eesti Roheline Liikumine, 2021. Energeetikavisioon. https://roheline.ee/energeetikavisioon/[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

[13] Postimees, 2021. Sandor Liive: Eesti valikud on kas tuumajaam või Vene gaas.

Kasutatud foto autor: Dan Meyers.

Kiirgus Euroopa kohal pärast katastroofi Ukrainas – arhiiv, 3. mai 1986

3. mai 1986: Mandri-Euroopa kiirgus ületab tavapärast kiirust, saastega on kõige raskem Poolal, Ida-Saksamaal ja Rootsil. Eile õhtul olid saanud kõik Mandri-Euroopa riigid Tšernobõli katastroofi tagajärjel tavalisest kõrgemat kiirgust. Ainult Pürenee poolsaarel oli olukord parem, kuna ida ja lääne valitsused, olles esialgsest paanikast taastunud, hakkasid arvestama keskmise tähtajaga kulusid.

Jätka lugemist Guardianis…

Demy Landson: ära usu hundi juttu. Tuumajaama müügimehed hullutavad meid õigete valikute ees silmi sulgema

On selge, et rohepööre vajab saastavale põlevkivitööstusele alternatiivseid lahendusi, mis oleksid aktsepteeritavad kõikide ühiskonnakihtide poolt, tekitaksid töökohti ning suudaksid pakkuda võimalust investeeringutest tulu teenida. Ennast tõestanud lahendused tuumajaama kõrval on aga juba ammu olemas. javascript:”;

Üldine ekslik arvamus on, et praegused alternatiivid energeetikasektoris, milleks on jätkusuutlikkuse põhimõtteid arvestav tuule- ja päikeseenergia, ei ole piisavad ning vaja on midagi, mis tagab varustuskindluse, kui mõnes maakonnas tuul ei puhu ja päike ei paista. Ometi on Eesti varustuskindlus Eleringi andmetel piisav.

Päikeseenergiast toodetud elektrienergia tootmismaht kasvas eelmisel aastal rohkem kui kaks korda ning tootjate arv kolmekordistus. Ootel on ligikaudu 4500 kuni 50-kilovatise võimsusega tootmisseadme – see tähendab, et kokku on aastaks 2021 on Eesti võimeline elektrit tootma juba ligikaudu 500 megavatti päikeseenergiat. Võrdluseks – riskantse moodultuumajaama puhul jääb ühe reaktori tootmisvõimekus 300 megavati juurde.

Tuumaentusiastid näevad tuule- ja päikeseväheste päevade varustuskindluse tagamiseks tuumajaama. Avalikkuseni ei taha aga jõuda asjaolu, et ettevõtmisesse investeerides on võimalik matta sadu miljoneid täna kõigest paberi peal eksisteerivasse lahendusse. Eestist teeksime ettevõtmisega riskantse katselabori, toksiliste jäätmete hoiustamise paiga aastatuhandeteks ning annaksime tugeva hoobi maksumaksja rahakotile. Jaam hakkaks energiat tootma alles siis, kui kliimakriis on saavutanud juba kriitilise taseme ning jaama rajamiseks kulunud energia tagasiteenimiseks läheb aga sellest ajahetkest veel mitmeid kümnendeid. Tuumaenergia riskidest on olemas ka põhjalikum ülevaade.

Toimiv ja keskkonnasõbralik alternatiiv

Eesti Roheline Liikumine on vastukaaluks tuuma unistusele välja tulnud energeetika visiooniga, mille on allkirjastanud 10 keskkonnaorganisatsiooni. Põhilised märksõnad visioonis on energia hajatootmine, salvestustehnoloogiatesse investeerimine, tarbimise vähendamine ja nutikamaks muutmine. Energia salvestustehnoloogia võimalused on siiski veel tugevalt alahinnatud, kuigi märkimisväärne areng on toimunud. Levinud liitiumioonakude hinnad on 9 aastaga langenud ligi 90% ja hinnalangus on jätkumas.

Lisaks kasutatakse näiteks Redflow akude tootmisel taastuvaid materjale ning vajadus kaevandada haruldasi muldmetalle nagu liitium on väiksem. Piltlikult öeldes on liitiumioonakud sprinterid, Redflow akud maratonijooksjad – sobivad hästi pikaaegseks kasutamiseks erinevate majapidamiste ja ettevõtete energia varustuskindluse tagamiseks. Ka suured, kuid võrdlemisi väikse keskkonnajalajäljega pumphüdroelektrijaamad taastuvenergia salvestamiseks on Eestis juba rajamisel, mitte enam pelgalt kellegi uitmõtted. javascript:”;

Hea oli näha, kuidas taastuvenergia toetuse läbi kerkis päikesepaneele nagu seeni pärast vihma, eraisikud ja ettevõtted on paneelide paigaldamise tasuvuspunktist teadlikud ning kogemus Eestis päikeseenergia tootmisest on käes. Milline energia tootlus oleks meretuuleparkidel, mille võiksime rajada nende sadade miljonite eest lähiajal ning mis muidu saaksid investeeritud tuumajaama? Vajaduspõhine taastuvenergia importimine on samuti üheks adekvaatseks lahenduseks – tuleviku märksõnaks on koostöö, mitte kapseldumine.

Silmipimestav kommunikatsioon

Peamine küsimus on, mille taga seisab taastuvenergia laiem kasutusele võtmine Eestis? Fermi Energial on võimekus paigutada suuri summasid kommunikatsiooni ning see vähendab päriselt taastuvate lahendustega tegelevate organisatsioonide ja ettevõtete nähtavust avalikkuse jaoks. Suurärimeeste huvi aga pole tegelikkuses see, et inimesed paneksid oma katused või maatüki ühe nurga päikesepaneelide käsutusse, kasutaksid salvestustehnoloogiat ja saavutaksid nii eraisiku kui lõpuks riigi tasandil energeetilise sõltumatuse. See teeks liiga hoopis suurtootjate rahakotile, mitte tarbija omale.

Tean seda oma käest, olles rajanud isiklikuks tarbimiseks 25 kW suuruse päikesepargi Võru lähistele, mille tasuvuspunkt on juba 7 aasta pärast. Ka kõige pimedamal päeval detsembris on park tootnud piisavalt, et päevane elektritarbimine ära katta.

On oluline näha, miks jõuavad teatud teemad avalikkuseni ning miks on investeeringud suunatud just sinna, kuhu nad on. Ainuüksi tuumaentusiastide värske Funderbeami ühisrahastuskampaania tutvustustekstist võis leida tugevat valeinformatsiooni projekti vajalikkuse ja võimalikkuse kohta. Investeerimine aga päriselt kliimaprobleemidega tegelevatesse ühingutesse ja organisatsioonidesse, kes on uute tehnoloogiate-, alternatiivide ja keskkonnateemadega tegelenud aastakümneid ja toimetavad suures osas vabatahtlikkuse alusel, oleks antud juhul toimivam lahendus.

Kindel on see, et kui oleks investeeritud teadus- ja arendustöösse, taastuvenergia- või keskkonnakaitsega tegelevatesse ühingutesse, läheks meil juba sel suvel päikese- ja tuuleparkide tegemiseks või arendatakse välja Põhjamaadesse sobiv salvestustehnoloogia, mis on keskkonnasõbralik. Eesti peab saama fookuse paika, mitte aega veelgi kulutama, matma miljoneid eurosid avalikku raha ning leidma ikkagi lõpuks, et Kunda või Kaberneeme rahvas eelistab oma tagaaeda päikeseparki tuumajaama asemel.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Pixabay.

Xeniya Kozlova: Ukraina pisarad Eesti tuumatuleviku pärast

9. veebruaril 2021, vaid üks kuu pärast saabumist Eestisse keskkonnaorganisatsiooni MTÜ Eesti Roheline Liikumine praktikandiks, osalesin ma milleski, mis minu arvates oleks 2021. aastal mõeldamatu moodsas arenenud riigis. Fermi energeetika tuumaenergia konverents „Juhtiv jõud“ oli kuue tunni pikkune esitluste jada, mehed ja naised oma kallites ametlikes ülikondades rääkisid väikestest moodultuumareaktoritest, just kui oleksid see lahendus kogu maailma pahedele.

Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets rääkis tuumaenergiast, kui võimalusest päästa juhitaval hingamisel olevaid Covid-19 patsiente ja viisist, kuidas talvel mitte külmetada. Ta kasutas ära isegi Eesti varasemate okupatsioonide haavu, et eestlastes rahvuslust äratada ja veenda, et tuumaenergia on riigi jaoks parim ja ainus lahendus. Kõik need sõnad olid hoolikalt valitud selleks, et avaldada märkamatut psühholoogilist survet inimeste mõtetele. Need sõnad olid suunatud inimeste kannatustele, kelle lähedased on haiglavoodis ja võivad jääda ellu vaid juhitava hingamise abil. Sõnad olid suunatud neile, kes õnnetu juhuse tulemusel tunnevad külma ja neile, kes kaotasid Eesti tumedamas ajaloos kellegi lähedase.

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor Rafael Grossi ütles laval lause, mis tundus mulle nagu külm ja terav pistodatorge: “Maailm vajab rohkem tuumaenergiat”. Maailm ei vaja rohkem tuumaenergiat ja rohkem potentsiaalset valu, ning sellest põhjustatud haigusi ja kurbust. Maailm vajab tõelisi, taastuvaid ja jätkusuutlikke lahendusi. Tuumaelektrijaam, eriti veel teoreetiline, ei ole lahendus.

Minu kodumaa Ukraina on tuumareaktorite rohkuse osas maailmas 10. kohal. Võib-olla ei kuulu eestlaste jaoks sõnad nagu „kiirgus“, „tuumareaktor“ või „dosimeeter“ tavakasutuses olevasse sõnavarasse. Minu jaoks on need sõnad, mida olen kuulnud oma õrnemast lapsepõlvest saati. Olen pärit linnast, mis asub vaid 17 km kaugusel Euroopa suurimast ja maailma 7. suurimast tuumajaamast (Enerhodari linnas asuv Zaporižžja tuumaelektrijaam), teadsin ma nende sõnade tähendust juba väga noorelt.

Minu riik on kahjuks muutunud kurikuulsaks maailma rängima tuumaõnnetuse tõttu, mida tuntakse Tšernobõli katastroofina. Selle tuumaõnnetuse tõttu sai kahjustatud miljonite inimeste tervis mitte ainult Ukrainas, vaid ka Valgevenes ja teistes lähiriikides. Kiirgus on nähtamatu vaenlane, mis võib inimest mõjutada hoiatamata. Sellel pole lõhna ega maitset, see on nähtamatu, surmav, aeglane tapja. Täna peab Ukraina endiselt tegelema ohtliku kiirgusega, mille põhjustas ligi 35 aastat tagasi juhtunud õnnetus.

Samuti tuleb tegeleda keelatud tsooniga – piirkonnaga, mis jääb inimeste poolt asustamata veel aastakümneteks. 2020. aasta alguses katsid tsoonis toimunud suured tulekahjud Ukraina pealinna musta, paksu tolmuga ja tõstsid kiirgustaset. See on nagu surmav pandeemia, mis võib tekkida igal ajal ja mille eest pole mingeid võimalusi põgeneda.

Teatud tervisemured on Ukrainas tavalisemad kui teistes riikides ja nende põhjus on tõendatult radiatsiooni tagajärg. Nende hulgas on märkimisväärselt suurem number vähkkasvajaid ning vere- ja vaskulaarsüsteemi probleeme. Veel tänapäevalgi, 2021. aastal, sünnib Valgevenes ja Ukrainas arvukalt lapsi väärarengutega, mis on põhjustatud samuti kiirgusest. Pole haruldane, et ukrainlane või valgevenelane on sündinud väga pehmete hammaste ja luudega või nõrga immuunsusega. Neid sümptomeid on põhjalikult uuritud (1,2,3).

Tšernobõli õnnetuse ajal oli mu ema tudeng Kiievi ülikoolis, mis asus epitsentrist vaid umbes 100 km kaugusel. Lõhkenud tuumareaktori tuumast tulev kiirgus oli nii tugev, et kogu pealinn oleks tulnud evakueerida. Kuid seda ei juhtunud. Inimesi isegi ei hoiatatud selle eest, kui ohtlik oli õue minna, süüa puuvilju, köögivilju, leiba.

Mu ema mäletab, kuidas ta 1. mail 1986 läks koos oma sõpradega suurele paraadile tähistama töörahvapüha. Päev oli päikseline ja soe ning rahvahulgad tunglesid Kiievi tänavatel, lehvitasid Nõukogude lippe, naersid, nautisid elu. Keegi neist ei teadnud, et nad mürgitavad end kujuteldamatu kiirgusdoosiga. Keegi ei teadnud, mis paar päeva enne toimus. Ja keegi ei teadnud, et õnnetusega tegelenud inimesed surid peale seda, kui likvideerimise käigus kiirgus nende keha lagundas.

Aastaid hiljem andis probleem kõvasti tunda. Mu vanem õde sündis väga nõrga immuunsusega ja kroonilise köhaga. Pärast teda sündis mu vanematel teine ​​tütar, kes suri vaid 8 kuud hiljem kaasasündinud südamerikke tõttu, mida sageli nimetatakse ka “Tšernobõli südameks”. Lõpuks tulin ilmale mina, 8 aastat pärast õnnetust, suulaelõhega. Minu elu esimesi aastaid täitsid rasked ja pikad toimingud suulae ülesehitamiseks ning pärast seda õppisin uuesti teatud häälikuid hääldama. Mu ema parimal sõbral oli ka lapsi. Tema vanemal tütrel oli rinnakasvaja ja noorim poeg sündis samuti kaasasündinud “Tšernobõli südamega”.

Mu isa oli Tšernobõlist peaaegu 800 km lõuna pool, kuid õnnetusest alates on tal tugevad, regulaarsed, seletamatud peavalud ja kehv immuunsüsteem. Üks tema parimatest sõpradest suri väga noorelt jällegi seletamatu immuunsüsteemi talitlushäire tõttu. Kõik see ei puuduta ainult minu perekonda, vaid tervet suurt rahvust.

Inimesi, kes on sündinud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast õnnetust. Kõigil Ukraina ja Valgevene elanikel on keegi tuttav või lähedane, kellel on kiirguse tõttu terviseprobleeme. Noored surevad kergesti ravitavatesse haigustesse, kuna immuunsüsteem ei suuda neid kaitsta. Peavalud, vähid, pehmed hambad ja luud, rasked rasedused, väärarengud ja südame-veresoonkonna haigused.

Kui te ei seisa ühiselt väikeste moodultuumareaktorite vastu, on see tõenäoline tulevik Eestis. Fermi energiakonverentsil avalikustatud väikeste tuumareaktorite planeeringud seavad esikohale odava hinna ohutuse ja turvalisuse asemel. Idee ehitada mitu reaktorit tihedalt üksteise kõrvale ja otse nende kõrvale kasutatud tuumajäätmete hoidlad, teeb katastroofilise õnnetuse tõenäoliseks. Tuumajaamast vabanenud kiigus on ikka sama toimega nagu Tšernobõlis, isegi kui jaam ise näeb tänapäevasem välja.

Fermi Energia konverentsi ajal öeldi sageli, et väikesed reaktorid on ohutud, nendega ei saa juhtuda midagi katastroofilist. Kõik elus keerleb ümber riskide ja ebakindluse. Muidugi võib riskide võtmine mõnikord end ära tasuda ja teatud tingimustel võivad riskid viia innovatsioonini. Siiski peab riske põhjalikult analüüsima ja hindama ning teadlik olema tagajärgedest, kui midagi läheb valesti tehniliste, inimlike või ettenägematute vigade tõttu. Kas eestlased on valmis kogema tuumaõnnetusega seotud stressi ja muresid?

Mida tähendab sõna „ohutu”? Näiteks pole meditsiinis sõna „ohutu“ sünonüüm „kahjutu“ – see on näitaja, et ravim teeb rohkem head kui selle kõrvaltoimeid halba. Seega peaksime mõtlema, mida tähendab “ohutu” meie kõigi jaoks ja mida see võib tähendada väikese moodultuumareaktori jaoks, mida pole kusagil maailmas veel ehitatud. Tšernobõli katastroofi üks peamisi põhjusi oli eksperiment, mida juhiti ööl vastu 26. aprilli 1986. Kas väike moodulreaktor pole ka eksperiment, kui arvestada, et seda pole kunagi füüsiliselt ehitatud ja jälgitud pikema perioodi jooksul?

Oma esimesel rongisõidul Tallinnast Tartusse nägin lõputuid metsi – nii võimsaid, ilusaid, elusaid ja rikkaid! Kas olete tõesti valmis kõigega riskima ainult seetõttu, et rikkad ärimehed soovivad iga hinna eest ehitada oma eksperimentaalse tuumajaama ja teenida sellest raha? Nad väidavad, et teevad seda metsade kaitsmise nimel, et poleks tarvis elektri tootmise nimel neid põletada, valetades, nagu ei oleks olemas alternatiive. Sel hetkel ajaloos, kui tuumaenergia esmakordselt leiutati ja elektrijaamu ehitati, olid inimesed sellest vaimustuses.

Zaporižžja tuumaelektrijaama avamisel plaksutasid inimesed käsi. Kõik minu linnas arvasid, et see on tohutu kasvuvõimalus, suurepärane areng, sest nüüd oli meil tohutu elektrijaam ja pole elektrikatkestusi, inimestel on tööd ja meid ootab helge tulevik. Las ma ütlen teile, et kahjuks pole reaalsus selline. Energiakatkestusi kogeme endiselt, sest tuumaenergia ei takista puid elektriliinidele kukkumast ega aita äärmuslike ilmastikutingimuste vastu. Sel aastal otsustas valitsus vähendada tuumaelektrijaamade lähedal elavate inimeste toetusi. Minu linna elekter maksab nüüd paar korda rohkem, sõltuvalt sellest, kui palju elektrit kasutada.

Tuumaenergiat, mis pidi meile igaveseks tagama õiglased elektrihinnad, müüakse nüüd rikastele riikidele, sest sealsed tarbijad maksavad palju rohkem kui tavalised töötavad ukrainlased. Eesti on samuti osa Nord Pooli elektriturust, seega kõik väited, mida tuumaärimehed esitavad üksnes Eestile energia pakkumiseks, on valed ja võivad kehtida ainult lähedal asuvate suurtööstuste kohta.

Meie, tavalised, tagasihoidlikud inimesed Ukrainas, oleme sattunud lõksu, kus äri on olulisem kui meie haiged lapsed ja eakad annavad 2/3 oma pensionist, et õhtul oleks veidi valgust ja võimalus minimaalselt külmade talvede ajal kütta. Uuenduslikust, leidlikust lahendusest sai üks meie suurimaid vaenlasi.

Ala, mis kunagi oli metsaistutuse ala, on nüüd ajutine tuumajäätmete hoidla. Tuumaelektrijaamad tunduvad olevat nii rahulikud, vaiksed, kaasaegsed, kuid mõned neist osutavad tohutut kahju mitte ainult loodusele, vaid ka inimestele, muutes nende elu oluliselt. Kiirgus ei mõjuta ainult ühte tuumaelektrijaama, see mõjutab ümbritsevat loodust, puuvilju, köögivilju, loomi, mulda, vett ja ennekõike inimesi. Iga tuumareaktor, isegi mooduli kujul, on potentsiaalne väike Tšernobõl. Kiirgus on nähtamatu, surmav, aeglane tapja, millest keegi ei pääse.

Kui inimene on surelik, siis “kuumad osakesed” on surematud. Inimene sureb ja tuhande aasta pärast muutub maa tolmuks ja “kuumad osakesed” elavad. Ja see tolm suudab jälle tappa …
Tšernobõli palve, Svetlana Aleksejevitš

Minu kodulinnas on ilusad puud, lilled, pargid, tohutu värske veega jõgi, kus ujuvad erinevat tüüpi kalad. Kuid see kõik on petlik. Pärast Zaporižžja tuumaelektrijaama avamist ja pärast seda, kui minu kodulinna lähedale loodi tuumajäätmete ladustamise koht, muutus kaunis loodus potentsiaalselt ohtlikuks.

Kui mu vanemad olid noored ja tuumajaama veel polnud, oli minu linna jõgi nii puhas, et sellest sai muretult juua. Nüüd, suvel, kui temperatuur tõuseb, ei saa me lihtsalt mõtlematult minna jõkke ujuma, sest ujudes võib kogemata vett alla neelata. Muidugi pole vee neelamine – millesse jõe teisele poole jäävad elektrijaamad oma reovett valasid – tervisele parim variant. Täpselt samal põhjusel võib ohtlik olla jõest pärit kalade söömine.

Lisaks ei ole mõistlik minna seeni korjama, sest need on mullaga otseses kontaktis ja muld neelab tohutul hulgal kiirgust. Olen kuulnud, et ka Eestis on seente korjamine väga populaarne. Kas te sööksite seeni, mis kasvavad tuumajaama lähedal või tuumajäätmete kohal, teades, et need neelavad nüüd tõenäoliselt palju kiirgust?

Kui sa tõesti armastad seeni, ei pruugi sa kiusatusele vastu panna ja sööd need ära, kuid kas sa tõesti tahad Vene ruletti mängida? Inimesed, kes elavad tuumaelektrijaamade läheduses, elavad hirmus. Mõni aeg tagasi põles Zaporižžja tuumaelektrijaama lähedal asuv suur soojuselektrijaam.

Tuld ja suitsu, mida võis näha teisel pool jõge, oli tohutult ja keegi ei saanud magama minna, sest inimeste peas olid mustad mõtted. Sel ööl oli meie linnas väga muserdav õhkkond. Inimesed mõtlesid oma lastele, vanematele ja vanavanematele, töökohtadele, koolidele, majadele, asjadele.

Nad tundsid suitsu ja nägid tohutuid leeke. Nad mõtlesid, et kõik on läbi – tuleb kodu jätta ja kogu linn evakueerida, et lahkuda teadmata sihtkohta ja tulevikku. Nad ei teadnud, mis Dnipro teisel kaldal toimub, kuid nad teadsid, et ajalugu võib korduda ja et meie linn võib saada teiseks kummituslinnaks, kus käsi-käes kõndivate paarikeste, jalutavate ja naeratavate inimeste asemel võib olla kõledus, tühjus, valu.

Kas soovite tõesti, et süda lööks kiiresti iga kord, kui märkate kümnete kilomeetrite kaugusel suitsu? Kas tead seda tunnet, kui tuled koju tagasi pärast pikka aega ära olemist? Oled rõõmu täis ja ootad, kuni rong lõpuks jaama jõuab, tundes aeglaselt põnevust tõusmas. Mõtled oma kodule, nendele, kellest oled eemal olnud ja naeratad tahtmatult, sest kallistad neid lõpuks uuesti. Mõtled kõigile kohtadele, kuhu lähed. Tänavatest, kus oled üles kasvanud.

Lõpuks jõuad kohale, kallistad oma lähedasi ja kõnnid uuesti nendel tänavatel ning tuleb meelde nii palju mälestusi. Nagu ajarännak, mis annab magusa õnnetunde. Kujutage nüüd ette, et teie tavalises igapäevases elus juhtub midagi kohutavat. Et kuri, mürgine, radioaktiivne pilv katab teie kalli kodulinna ja metsa ning levib teie jões ja õhus. Kujutage ette, et iga hingetõmme võib tuua surma, kurbuse ja haiguse lähemale.

Selle asemel, et käia tööl või koolis, pannakse teid suurte mustade busside peale, kus on ruumi vaid ühe kohvri jaoks teile kõige olulisemate asjadele ja teid viiakse mõnda teise tundmatusse kohta. Tundmatusse, kus teil pole midagi. Ei kodu, ei sõpru, ei perekonda ega midagi, mis teile tuttav on. Lihtsalt hall, tavaline võõras linn.

Ja kujutage ette, et te ei saa kunagi koju tagasi minna. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ja kõik teie mälestused, tunded, vanad fotod ja sünnipäevakaardid jäävad sinna nagu muuseum teie eelmisest elust. Peate kõik uuesti üles ehitama. Ja mille nimel need ohvrid täpselt toimuksid? Kehv tervis, saastatud loodus ja kõrged elektrihinnad? See võib juhtuda ka Eestis, kuna ükski keeruline tehniline süsteem pole 100% ohutu ja mõned neist on äärmiselt hävitavad.

Ukrainal on juba aastaid valus kogemus. Eestil seda veel pole. Tänapäev ei erine selles palju sellest, mis oli aastal 1986. Maailm on muutunud hullemaks, sest nõukogude saladussuhtumine on asendatud kasvupõhise kapitalismi kasumimotiiviga. Kliima muutub nii kiiresti, et meil pole isegi aega sellega kohaneda. Äärmuslikud ilmastikutingimused on muutumas normiks, mõelge vaid Fukushimas toimunule, mõelge orkaanidele ja tormidele. Samuti lugesime teadusartikleid, milles väideti, et Läänemeri polegi nii rahulik kui tavaliselt arvatakse.

Kuidas saaksid inimesed ehitada midagi, mis suudaks vastu panna looduse kasvavale raevule? Peaaegu kõigil minu pereliikmetel on olnud või on endiselt Tšernobõli katastroofiga seotud terviseprobleeme. Ja seda võib öelda enamiku Ukraina perede kohta. Tuumaenergia on minu valu, minu operatsioonid, minu riigi ja rahva valu. Ärge seda valu oma ilusas Eestis korrake. Hoolitsege Eesti eest, armastage seda ja ärge laske ärimeestel oma tuleviku üle otsustada. On palju lihtsamaid, turvalisemaid ja odavamaid lahendusi.

Viited:

1. World Health Organisation. “1986-2016: Чернобыль 30 лет спустя. Последствия Чернобыльской аварии: новые оценки медицинских последствий”. World Health Organisation. 2016. Date of consultation: 17.02.2021.

2. Pivovarov, Alexander. “Radiation RIsk and Possible Consequences for Ukrainian Population”. International Nuclear Information System of the International Atomic Energy Agency. Date of consultation: 17.02.2021.

3. Oncology. “Воздействие радиации”. Date of consultation: 17.02.2021.

Bioneer avaldas artikli 6. märtsil, 2021.

Madis Vasser: tuumamüüdi lummusesse on tõmmatud ka rahakad ja intelligentsed kaasmaalased – kahju

9. veebruaril kogunesid videoekraanide taha umbes 50 tuumaenergia huvilist üle maailma, et maha pidada järjekorras juba teine Fermi Energia aatomikonverents. Pika päeva tippsündmuseks oli pidulik allkirjade andmine dokumendile “Tallinna deklaratsioon väikeste moodultuumajaamade litsenseerimise tuleviku osas”.

Signeerijate seas olid muuhulgas sellised suured ja lugupeetud firmad nagu Soome Fortum ja Rootsi Vattenfall, aga ka mitmed väikesed ja vähetuntud välismaa MTÜd. Neid kõiki ühendab vankumatu usk tuumaenergia lausa paratamatusse renessanssi.

Deklaratsiooni eesmärk on lihtne – soodustada väikeste tuumajaamade laialdast levikut kõikjal Euroopas 2030ndate hakul. Põhjenduseks tuuakse Euroopa Liidu kliimaambitsioonid, mida allakirjutanute uskumuste kohaselt aitab saavutada eksperimentaalne tuumatehnoloogia.

Kuid neil on selge probleem – väikesed tuumareaktorid on täna siiski lubamatult kallid ja ohutuse nimel liigselt reguleeritud.

Keskkond ja terviseriskid tagaplaanil

Seega rõhutab dokument, et litsenseerimisprotsess ja ohutusjärelvalve on arendajate jaoks suured kuluartiklid, mille reegleid tuleks erainvestorite ärihuvide nimel oluliselt lõdvendada.

Ühe võimalusena selleks pakutakse tuumareaktorite litsenseerimise “optimeerimist” ja “harmoniseerimist”. Teisisõnu loodetakse, et kui õnnestuks näiteks Ameerika Ühendriikides mõni reaktor sealsete rahastajate abil kontrollorganitest läbi suruda, võiks see tehnoloogia olla koheselt ja erilisi lisaküsimusi küsimata käivitamisvalmis ka näiteks Eesti rannikul. Või ka vastupidi.

Katseliste tuumareaktorite manifestis pööratakse suurt tähelepanu ohutusele, kuid eelkõige just ärilisest vaatepunktist lähtudes, mitte keskkonna- ja terviseriske kaaludes. Suurte probleemidena nähakse üle aja minevat tuumajaama ehitusprotsessi, mis toob arendajatele finantskahju.

Samuti liiga põhjalikku litsenseerimise kadalippu, mille käigus võib selguda ja tihti selgubki kulukaid disainivigu, andes ärimeestele taas tagasilöögi täiendavate arenduskulutuste näol. Lisaks soovivad tuumatööstuse esindajad olla iseenda kontroll-organiteks, sildistades end kui “intelligentseid kliente” (täpne sõnakasutus deklaratsioonis), kes on piisavalt kompetentsed, et testimata tehnoloogiaid oma enese tarkuse ja Eesti puhul olematu kogemuse pinnalt valideerida, valmis ehitada ning seejärel turvaliselt ka tööle panna ja töös hoida. javascript:”;

Kes aga ütleb, kuidas kvalifitseerutaksse intelligentseks kliendiks? Muidugi mainitakse tekstis, et lõplik sõna jääb alati riiklikele organitele. Ilmselt just seetõttu on tuumajaama katseplügoniks kujunemas Eesti, kus taolist riiklikku institutsiooni täna sisuliselt ei eksisteerigi, kuid mida rahakad ja tugeva huvide konfliktiga erainvestorid lahkesti juba koolitada pakuvad.

Tuumalobi on, et jääda

Fermi Energia konverentsipäev tervikuna oli kummaline teavitusüritus, kus oluline info tuli esinejatelt ettekannete järel publikuküsimustega välja meelitada. Näiteks asukohavaliku uuringu tutvustusel unustati esialgu mainida, et kuigi teoreetiliselt sobivaid piirkondi on Eestis mitu, siis ärilistel kaalutlustel on selge tõmbekeskus ikkagi Kunda oma olemasolevate suurtööstustega.

Väikeste moodulreaktorite litsenseerimisprotsessi ettekandest jäi välja fakt, et Fermi Energia plaanib Äripäeva intervjuu kohaselt tootmisvõimsusest kuni 1200MW, mis on definitsiooni järgi “väiksest” tuumajaamast vähemalt 4 korda suurem võimsus. Ning võimaliku tuumajaama ohutuse kõrval oli läbivalt oluliselt suuremaks prioriteediks ehitusprotsessi odavuse ja kiiruse saavutamine. Näiteks tutvustati reaktorit Open-100, mis oli algselt disainitud võimalikult odavaks biomassi elektrijaamaks, kuid lõpuks vahetati paberil lihtsalt katel ümber tuumareaktori vastu.

Tuumajaama idee müüjad ise on uhked selle üle, et ühisrahastusplatvormil õnnestus neil soovitud miljonid kokku ajada loetud tundidega. Tundub, nagu peaks selline saavutus kuidagi valideerima plaani mõistlikkust või teaduslikku tagapõhja.

Analoogina võib tuua aastaid tagasi laineid löönud projekt “No More Woof”, mille autorid lubasid peagi turule tulla koerte ajulaineid inimkõneks tõlkiva seadmega. Kampaania paistis tavainimesele tõsiseltvõetav, sai kõvasti meediakajastust ning kogus kiirelt üle 200% oma algse eesmärgi ja nagu arvatagi võib, kadus kampaania järel see raha koos lubatud tehnoloogilise läbimurdega nagu vits vette.

Eesti tuumalobi on küll ilmselt siin, et jääda, kuid kuuldused “uue” generatsiooni “väikeste” tuumajaamade peatsest valmimisest on kindlasti tugevalt liialdatud. Kahju, et selle müüdi lummusesse on tõmmatud aga ka rahakad ja igati intelligentsed kaasmaalased. javascript:”;

Erapooletu ekspertiis

Värske rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on andnud mõista, et enne tuumaküsimuse põhimõtteline otsustamine valitsusse ei jõua, kui ka keskkonnaküsimused – teiste seas radioaktiivsete jäätmete ladestamise teema – ammendavad vastused on saanud.

See on väga tervitatav. Ainuüksi ladestamise teemal tähendab “ammendav” vastuseid ülikeerulistele küsimustele, millele vastamiseks ei piisa lihtsalt rõõmsa muusikaga 3D animatsioonist. Need vastused on: millise parima ja ohutuima (mitte odavaima) tehnoloogiaga korraldatakse tuumajäätmete lühiajaline hoiustamine jaama territooriumil; kas kohalik kogukond on selle plaaniga nõus; kelle tagahoovi hakatakse matma radioaktiivseid jäätmeid pikaajalise hoiustamise eesmärgil; kas sealne kogukond on sellega nõus; millise tõendatud tehnoloogiaga antud juhul ülisügavad käigud kaevatakse; kuidas kavatsetakse lahendada tõsine roostetavate tuumakonteinerite probleem ja selle hilisem kontroll; mil moel kavatsetakse üliohtlikud jäätmed semantiliselt markeerida tuhandete aastate jooksul jätkuvalt mõistetavas märgisüsteemis; mitu miljardit eurot see kõik üle aja maksma läheb; kes ja millistest vahenditest selle kõik kinni maksab; kui maksjaks on Eesti maksumaksja, siis kas ta on sellega ka nõus; kes vastutab võimalike lekete tagajärgede eest, kui erafirma omanikud ise südamerahuga käed taskus minema jalutavad (ametlik tuumatööstuse termin “walk-away safety”).

Kindlasti jäid mitmed aspektid veel mainimata.

On selge, et riik vajab antud valdkonnas erapooletut ekspertiisi kõvasti juurde, kuid see muutub päev-päevalt üha keerulisemaks – teatavasti rahastab Fermi Energia juba täna investorite laenurahadest heldelt nii KBFI kui TalTechi vastavaid teadussuundasid, luues edasiseks tohutu huvide konflikti ja arusaadava surve investeering kasumiga tagasi teenida.

Tuletan ka meelde, et tuumajaam ei ole Eesti jaoks paratamatus, kuigi lobistid üritavad seda nii raamistada – kümme keskkonnaühendust on avaldanud omapoolse energeetikavisiooni, mis rakendab juba olemasolevaid lahendusi ning arvestab muuhulgas ka kogukondade soovidega.

Eesti tuumajaamade arendajate pühendumus kiirusele ja odavusele tuumaohutuse arvelt on oluline aspekt, mida võimaliku tulevase riikliku eriplaneeringu algatamise otsuse kaalujad peavad tulevikus tõsiselt arvestama, enne kui teha rutakaid ja äärmiselt pikaaegasete ning kallite tagajärgedega otsuseid.

Artikli avaldas Eesti Päevaleht.

Peep Mardiste: väikese tuumajaama viis probleemi. Igaüks neist liiga ergav

Hakates praegu tuumajaama rajama, muutuksime katsepolügooniks, mille riskid ja kulud jäävad meie kanda, sõnab Eesti Rohelise Liikumise Juhatuse Liige.

Grupp tuumaentusiaste unistab Euroopa esimese väikese tuumajaama Eestisse rajamisest. Sellise maailmas veel katsetamata jaamaga kaasneks mitu riski – radioaktiivsed jäätmed, tehnoloogilised ohud, turvalisuse küsimused ja suur koormus riigi rahakotile. Peale selle ei aitaks uus tuumajaam lahendada kliimakriisi.

OÜ Fermi Energia üks suurosanikke Sandor Liive ei pidanud veel Eesti Energias töötades Eestisse tuumajaama ehitamist võimalikuks. Ärilehele antud intervjuus põhjendas Liive: „Esiteks puudub meil selleks vajalik potentsiaal nii teadusuuringute kui ka töötajate poolest. Teiseks leiab selline idee Eesti ühiskonnas väga tugevat vastuseisu.” Fermi Energia on nimetatud tugeva vastuseisu vähendamiseks püüdnud kaks aastat süstemaatiliselt luua kuvandit plaanitavast tuumajaamast kui puhtast ja probleemitust kliimapäästjast. Et vildakat inforuumi täiendada, annab Eesti roheline liikumine väikese tuumajaamaga kaasnevatest riskidest ülevaate.

Tuumaenergia tootmine tekitab olenemata jaama tüübist või suurusest radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu veel tuhandeteks aastateks üliohtlikuks. Need eluohtlikud jäätmed paiknevad kõikjal maailmas tuumajaamade ümber ladudes, sest turvalisi lõppladestuskohti pole suudetud üle 50 aastaga valmis saada. Selliseks reaalsuseks tuleks valmis olla ka Fermi sihikul olevate Viru-Nigula ja Lüganuse valdadel.

Tünnides jäätmed

Turvalisele lõppladestamise lahendusele on kõige lähemale jõudnud juba 1983. aastal ettevalmistusi alustanud soomlased. Onkalo lõppladestushoidla on peaaegu valmis, aga hiljuti selgus, et Rootsis välja töötatud tehnoloogia kipub alt vedama, sest vasest konteinerid on katsetuste käigus hakanud roostetama palju kiiremini, kui eeldati. Eesti tuumaentusiastid on küsimustele lõppladestuse kohta vastanud, et ehk õnnestuks Eesti jäätmed sinnasamasse Soome hoidlasse saata. Reaalsus on, et Soome seaduste järgi ei tohi seal välismaiseid tuumajäätmeid töödelda ega ladustada.

Paberil eksisteerivad ka eriti moodsad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Fermi tuligi Eesti tuumajaama ideed „müües” osavalt avalikkuse ette jutuga IV generatsiooni jaama rajamisest. Paljud arvavad ilmselt siiani, et tegu on supermoodsa jäätmevaba tehnoloogiaga, kuigi Fermi on vahepeal vaikselt naasnud praeguse III+ põlvkonna juurde.

Tehnoloogialõks

Tehnoloogialõks on tuumajaamade teine risk, olenemata reaktori suurusest. Tuumajaam vajab suuri investeeringuid ja investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40–50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub praegu kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse „suure jaama” asemel, sõltumata „suure” tehnoloogiast.

Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust. See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik, kuid nt sotsiaalsetel põhjustel võib valitsustel tekkida surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Võrdlusena – turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid.

Tuumajaama paindumatuse kurb näide on Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Et investorile kindlustunne anda, lubas valitsus osta tuumajaama elektrit 35 aasta vältel hinnaga 92 naela MWh eest. Paraku on praegune turuhind kaks korda madalam ja elektritarbijatele terendab ebameeldiv perspektiiv sellele monstrumile aastakümneid peale maksta.

Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam
Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Foto: STEFAN WERMUTH/Scanpix

Turvalisus

Tuumaenergia pooldajad rahustavad avalikkust sellega, et igast varasemast õnnetusest on õpitud ja jaamad muutuvad järjest turvalisemaks. Tšornobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varem võimatuks. Eestisse soovitakse püstitada uut tüüpi moodulreaktorit, esimest Euroopas. Aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Ehk nagu tõdetakse Schnatterly tuletuses Murphy seadusest: kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.

Koormus riigi rahakotile

Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tegemist on eraäriga, kus riskid jäävad investorite kanda ja riigi tuge ei küsita. Samal ajal on säärased projektid maailma eri paigus näidanud, et ka eratuumajaamaga kaasnevad alati otsesed või kaudsed riigi kulud. Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Juba Sandor Liive üleskutse riigile arendada tuumaenergia võimekust osana majandust toetavast koroonapaketist mõjus kainestavalt.

Maksumaksja raha eest tuleks luua spetsiaalne õigusraamistik, koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelevalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võime. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Kõik need kulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida.

Euroopa Liidus on aastakümneid üle 100 tuumaelektrijaama ohutult töötanud, sealhulgas Soomes ja Rootsis.

Eesti jaoks on sobivad ainult väikereaktorid. Ma pean võimalikuks luba taotleda u 10 aasta pärast vaid tehnoloogiale, mis on juba rajatud ja end tõendanud.

Tuumaenergia peamine keskkonnamõju on merevee lokaalne soojendamine. See on vägagi on meeltmööda lindudele ja osale kaladele eriti talvel. Kahjulikud heitgaasid atmosfääri tuumajaamal puuduvad.

Soome ja Rootsi praktikas pole tuumajaamadest tuvastatud põhjalikest mõõtmistest hoolimata 40 aasta jooksul kiirgusfooni muutust. Füüsiline energia jalajälg ehk maakasutus on sadu kordi väiksem kui tuule- ja päikseenergial. 2,5 TWh elektri tootmiseks kasutatav kütusekogus 20 tonni kütust on massilt 100 000 korda väiksem kui põlevkivi või hakkpuidu puhul.

Tuum ei päästa kliimat

ÜRO kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Lahendustesse on vaja investeerida kohe, mitte 2030-ndatel.

Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis. Eesti lahenduseks on lihtsustatult öeldes kombinatsioon meretuuleparkidest, energia salvestamisvõimalustest ja headest välisühendustest. Need tehnoloogiad on erinevalt moodultuumajaamast praegu õnneks olemas.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes. Illustratsioon: Shuttershock/EPL.